Elulugu

Vaimne valgus paistab Lähis-Idas

JUTUSTANUD NAJIB SALEM

Esimesel sajandil m.a.j paistis Jumala Sõna valgus Lähis-Idast ja ulatus maailma kaugeimatesse nurkadesse. Kahekümnendal sajandil on see valgus hakanud uuesti valgustama seda osa maailmast. Lubage mul jutustada, kuidas see on toimunud.

SÜNDISIN 1913. aastal Amiouni linnas Põhja-Liibanonis. See oli viimane suhteliselt stabiilne ja rahulik aasta maailmas, sest järgmisel aastal puhkes Esimene maailmasõda. Kui sõda 1918. aastal lõppes, oli Liibanon, mida tol ajal Lähis-Ida pärliks peeti, nii majanduslikult kui poliitiliselt täiesti muserdatud.

Kui postiteenistus Liibanonis 1920. aastal uuesti tööle hakkas, siis hakkas saabuma ka kirju välismaal elavatelt liibanonlastelt. Saatjate hulgas olid ka mu onud Abdullah ja George Ghantous. Nad kirjutasid oma isale Habib Ghantousele, kes oli minu vanaisa, ja rääkisid talle Jumala Kuningriigist (Matteuse 24:14). Ainuüksi oma poegade kirja sisust jutustamine oma kaaslinlastele tegi mu vanaisa naerualuseks. Linnaelanikud levitasid kuuldusi, nagu oleksid Habibi pojad õhutanud oma isa, et see müüks maa maha, ostaks eesli ja läheks kuulutama.

Valguse levik algusaegadel

Järgmisel, 1921. aastal naasis Liibanoni Tripolisse Michel Aboud, kes oli elanud Brooklynis New Yorgis USAs. Temast oli saanud piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Kuigi enamik vend Aboudi  sõpru ja sugulasi ei avaldanud positiivset vastukaja Piibli sõnumile, siis kaks tuntud isikut tegid seda siiski. Need olid professor Ibrahim Atiyeh ja hambaarst Hanna Shammas. Dr Shammase loal hakati tema kodus ja kliinikus kristlikke koosolekuid pidama.

Olin alles väike poisike, kui vend Aboud ja vend Shammas minu kodupaigas Amiounis käisid. Nende külastus avaldas mulle suurt mõju ja ma hakkasin koos vend Aboudiga kuulutustööl kaasas käima. Olime teenistuses teineteisele heaks kaaslaseks 40 aastat kuni vend Aboudi surmani 1963. aastal.

Aastatel 1922 kuni 1925 levis Piibli tõe valgus paljudesse Põhja-Liibanoni asulatesse. Umbes 20 kuni 30 inimest kogunes Pühakirja üle arutlema sellistesse eramajadesse, nagu oli ka meie maja Amiounis. Vaimulikud saatsid lapsi plekknõusid taguma ja karjuma, et koosolekuid segada, seepärast kogunesime vahel männimetsas.

Noorena pandi mulle innuka teenistuses osalemise ja igal kristlikul koosolekul käimise tõttu hüüdnimi Timoteos. Kooli direktor käskis mul lõpetada „nendel koosolekutel” käimise, nagu ta end väljendas. Kui ma keeldusin, visati mind koolist välja.

Kuulutustöö Piibli maadel

Peagi pärast ristimist 1933. aastal alustasin ma pioneerteenistust, nagu Jehoova tunnistajad oma täisajalist jumalateenistust kutsuvad. Kuigi meid oli tol ajal vähe, jõudsime lisaks enamikule Liibanoni põhjaosa asulatele kuulutada Beirutis ja selle eeslinnades kuni Lõuna-Liibanonini välja. Noil algusaastail me reisisime tavaliselt jala või sõitsime eesliga, nagu ka Jeesus Kristus ja tema järelkäijad esimesel sajandil.

Aastal 1936 tuli Liibanoni külla Yousef Rahhal, liibanonlasest tunnistaja, kes oli elanud aastaid Ameerika Ühendriikides. Ta tõi endaga kaasa helivõimendussüsteemi ja paar grammofoni. Monteerisime helivõimendusseadmed 1931. aasta Fordi mudeli külge ning reisisime läbi Liibanoni ja Süüria, viies Kuningriigi sõnumit kaugetesse paikadesse. Läbi võimendi võis heli kostuda ligi 10 kilomeetri kaugusele. Inimesed ronisid majade katustele, et kuulda seda, mida nad nimetasid taevast tulevateks häälteks. Põllutöölised katkestasid oma töö ja tulid ligemale kuulama.

Üks mu viimaseid reise koos Yousef Rahhaliga oli 1937. aasta talvel Alepposse Süürias. Enne kui ta USA-sse tagasi läks, reisisime ka Palestiinasse. Käisime Haifa ja Jeruusalemma linnas, aga ka maal külades. Saime seal kokku Ibrahim Shehadiga, kellega olin tutvunud varem kirja teel. Ibrahim oli Piibli tundmises sedavõrd edenenud, et meie külastuse ajal tuli ta meiega kaasa majast majja teenistusse (Apostlite teod 20:20).

Tahtsin väga kohtuda ka vankumatu katoliiklase professor Khalil Kobrossiga, kes uuris Jehoova tunnistajatega kirja teel Piiblit. Kust ta oli saanud Liibanoni Jehoova tunnistajate aadressi? Haifas oli üks poepidaja pakkinud mõned Khalili ostetud toidukaubad ühest Jehoova tunnistajate väljaandest rebitud lehe sisse. Sellel paberil seisis kirjas meie aadress. Meie vahel toimus mõnus jutuajamine ja hiljem, 1939. aastal, tuli ta Tripolisse, et lasta ennast ristida.

 Aastal 1937 saabus Tripolisse Petros Lagakos oma abikaasaga. Järgmise paari aasta jooksul käisime kolmekesi läbi suurema osa Liibanonist ja Süüriast, külastades Kuningriigi sõnumiga inimesi nende kodudes. Selleks ajaks, kui vend Lagakos 1943. aastal suri, olid tunnistajad viinud vaimse valguse enamikusse Liibanoni, Süüria ja Palestiina linnadesse ja asulatesse. Vahetevahel sõitsime umbes kolmekümnekesi kella kolme ajal hommikul autode või bussiga välja, et kõrvalistesse paikadesse jõuda.

1940-ndatel aastatel tõlkis Ibrahim Atiyeh „Vahitorni” araabia keelde. Hiljem tegin ma ajakirjast käsitsi neli koopiat ja saatsin need tunnistajatele Palestiinas, Süürias ja Egiptuses. Teise maailmasõja ajal osutati meie kuulutustööle suurt vastupanu, aga me pidasime ühendust kõigi Piibli tõde armastavate inimestega Lähis-Idas. Ma joonistasin plaane linnadest ja ümberkaudsetest küladest ning me pidasime tähtsaks viia neisse head sõnumit.

Aastal 1944, kui Teine maailmasõda ikka veel möllas, abiellusin ma Evelyniga, kes oli mu pioneeritöökaaslase Michel Aboudi tütar. Hiljem sündis meie perre kolm last: tütar ja kaks poega.

Töö misjonäridega

Peagi pärast sõja lõppu saabusid Liibanoni esimesed Gileadi misjonikooli lõpetanud. Tulemuseks oli see, et Liibanonis moodustati esimene kogudus ja mind määrati selle rühmasulaseks. Siis 1947. aastal külastasid Liibanoni Nathan H. Knorr ja tema sekretär Milton G. Henschel, kes jagasid vendadele palju julgustust. Peagi saabus veel teisi misjonäre ja nad aitasid meid palju selles suhtes, kuidas kuulutustööd organiseerida ja koguduse koosolekuid juhatada.

Ühel reisil Süüria kõrvalisse piirkonda saime tunda kohaliku piiskopi vastupanu. Ta süüdistas meid „sionistlike” väljaannete levitamises. Naljakas oli see, et enne 1948. aastat nimetasid vaimulikud meid tihtipeale „kommunistideks”. Sel korral meid arreteeriti ja kuulati kaks tundi üle, mille jooksul me saime suurepärast tunnistust anda.

 Lõpuks teatas kohtunik, kes oli kohtuasja kuulanud: „Kuigi ma nean seda habemikku [viide piiskopile], kes esitas süüdistuse teie vastu, tuleb mul teda siiski ka tänada, et ta andis mulle võimaluse näha teid ja kuulda teie õpetust.” Siis ta vabandas, et meile oli tekitatud ebamugavusi.

Kümme aastat hiljem hakkasin ma bussis teel Beirutisse rääkima agrotehnikuga, kes minu kõrval istus. Kui olin mõned minutid rääkinud talle meie tõekspidamistest, ütles ta, et on kuulnud sarnast juttu ühelt oma sõbralt Süürias. Kes ta sõber oli? See oli kohtunik, kes kümne aasta eest oli kuulanud meie kohtuasja!

1950-ndatel aastatel külastasin ma tunnistajaid Iraagis ja käisin koos nendega ukselt uksele tööl. Tegin ka palju reise Jordaaniasse ja Jordani Läänekaldale. Aastal 1951 olin ma üks neist neljast tunnistajast, kes läksid Petlemma. Tähistasime seal Issanda õhtusöömaaega. Varem sel päeval olid kõik, kes selleks sündmuseks kohale tulid, läinud bussiga Jordani jõe äärde, kus 22 inimest lasi end Jehoovale pühendumise märgiks ristida. Tavatsesime kõikjal, kus me selles piirkonnas vastupanu kohtasime, ütelda: „Oleme tulnud teile rääkima sellest, et üks teie enda rahva poegadest saab kogu maailma Kuningaks! Miks te ärritute? Te peaksite hoopis rõõmustama!”

Kuulutustöö keset raskusi

Lähis-Ida inimesed on harilikult heatahtlikud, tagasihoidlikud ja külalislahked. Paljud kuulavad huviga sõnumit Jumala Kuningriigist. Tõepoolest, pole midagi kosutavamat kui teada, et peagi täitub Piibli tõotus: „Jumal ise on nendega [oma rahvaga]. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:3, 4).

 Olen avastanud, et enamik inimesi, kes seisab vastu meie tegevusele, tegelikult ei mõista meie tööd ega sõnumit, mida levitame. Ristiusu vaimulikud on loonud meist väga vale ettekujutuse! Seepärast kohtasid tunnistajad Liibanonis suuri raskusi kodusõja ajal, mis algas 1975. aastal ja kestis üle 15 aasta.

Ükskord ma juhatasin piibliuurimist peres, kelle liikmed olid olnud agarad kirikuskäijad. Nende tubli edenemine Piibli tõdede omandamises ärritas vaimulikke. Selle tagajärjel kihutas kohalik usurühmitus oma liikmeid ühel õhtul ründama selle perekonna kauplust ja nad põletasid kaupa vähemalt 10 000 USA dollari väärtuses. Samal õhtul tulid nad mind kinni võtma. Suutsin nende juhiga jutule saada ja selgitasin talle, et kui nad tõesti oleksid kristlased, ei käituks nad nii barbaarsel moel. Selle peale käskis mees auto seisma jätta ja andis mulle käsu jalga lasta.

Teine kord võtsid mind kinni neli maakaitseväelast. Pärast mitmeid ähvardusi muutis nende juht ühtäkki meelt, kuigi ta oli varem öelnud, et kavatseb mind maha lasta, ja ma sain vabaks. Kaks neist meestest istuvad praegu vangis mõrva ja röövi pärast ning kaks ülejäänut on hukatud.

Teised võimalused tunnistust anda

Mul on olnud sageli võimalust lennata ühest riigist teise. Ükskord lennul Beirutist Ameerika Ühendriikidesse istusin ma Liibanoni endise välisministri Charles Maleki kõrval. Ta kuulas hoolega ja tänulikult igat salmi, mida ma talle Piiblist lugesin. Lõpuks ta ütles, et on käinud Tripolis koolis, kus tema õpetaja oli Ibrahim Atiyeh, mees, kellele mu äi oli Piibli tõde tutvustanud! Hr Malek ütles, et Ibrahim oli õpetanud teda Piiblit austama.

Ühe teise lennu ajal istusin ma mehe kõrval, kes esindas Palestiinat Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Mul oli võimalik rääkida temalegi head sõnumit Jumala Kuningriigist. Hiljem tutvustas ta mind oma venna perele New Yorgis ja ma käisin neil edaspidi tihti külas. Mul oli ka üks sugulane, kes töötas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hoones New Yorgis. Minu külaskäik tema büroosse kestis ühel päeval kolm tundi, mille jooksul sain anda talle tunnistust Jumala Kuningriigist.

Olen praegu 88-aastane ja suudan ikka veel koguduse kohustuste eest hoolt kanda. Mu naine Evelyn teenib Jehoovat koos minuga. Meie tütar abiellus Jehoova tunnistajate reisiva ülevaatajaga, kes teenib nüüd kogudusevanemana Beirutis. Nende tütar on samuti Jehoova tunnistaja. Meie noorim poeg ja tema kaasa on tunnistajad ning ka nende tütar on tões. Mis puutub meie vanimasse poega, siis oleme kristliku usu juurutanud ta südamesse ja ma loodan, et ühel päeval võtab temagi selle omaks.

Aastal 1933 määrati mind esimese pioneerina Lähis-Itta teenima. Ma poleks võinud oma eluga midagi paremat peale hakata kui teenida Jehoovat pioneerina kõik need möödunud 68 aastat. Ja ma olen otsustanud käia edasi selles vaimses valguses, mida tema jagab.

[Pilt lk 23]

Najib aastal 1935

[Pilt lk 24]

Helivõimendusautoga Liibanoni mägedes, 1940

[Pildid lk 25]

Ülal, päripäeva ülalt vasakult: Najib, Evelyn, nende tütar, vend Aboud ja Najibi vanim poeg, 1952

All (esimeses reas): vennad Shammas, Knorr, Aboud ja Henschel Najibi kodus Tripolis, 1952

[Pilt lk 26]

Najib ja ta abikaasa Evelyn