Kas miski tõesti suudaks inimesi ühendada?

ÜKSKÕIK mida sa ka ei usuks, nõustud sa tõenäoliselt väitega, et tõde armastavaid inimesi on peaaegu kõigis usundeis. Inimesi, kes hindavad väga seda, mis on õige, ja kes on valmis otsima tõde, võib leida nii hindude, katoliiklaste, juutide kui ka teiste uskude esindajate hulgast. Ometi tundub, et maailmas tekitab lõhesid just religioon. Mõned kasutavad usku koguni kurjadel eesmärkidel. Kas kunagi on võimalik saavutada tõelist ühtsust eri usunditest inimeste vahel, kes armastavad seda, mis on õige ja hea? Kas on võimalik, et nad on kunagi ühendatud mingi ühise eesmärgi nimel?

Kui ärritav on näha, et religioon põhjustab järjest suuremat lahkmeelt! Mõelgem mõningatele konfliktidele. Hindud võitlevad budistide vastu Sri Lankal. Protestandid, katoliiklased ja juudid on paljudes kokkupõrgetes üksteise verd valanud. „Kristlased” võitlevad moslemitega, Indoneesias, Kosovos ja Tšetšeenias. Märtsis 2000 põhjustas kahepäevane usutüli 300 nigeerlase surma. Usu pinnal tekkinud vihavaen on tõepoolest nende metsikute konfliktide õhutaja.

Siira südamega inimesi jahmatab sageli see kurjus, mida usu nimel tehakse. Näiteks šokeerib paljusid kirikuskäijaid see, et mõnes kirikus sallitakse ametlikult vaimulikke, kes on lapsi seksuaalselt kuritarvitanud. Teistes usklikes tekitab suurt hämmingut paljude niinimetatud kristlike sektide sisene lahkmeel sellistes küsimustes nagu homoseksualism ja abort. On selge, et usk ei ole inimesi ühendanud. Kuid paljudes usundites on siiraid tõde armastavaid inimesi, nagu näitavad järgmised kogemused.

Nad janunesid tõe järele

Fidelia oli siiras ja pühendunud jumalateenija San Francisco katoliku kirikus La Pazis Boliivias. Ta käis põlvitamas Maarja pühakuju ees ja viis krutsifiksi ette parimaid küünlaid, mida suutis osta. Igal nädalal annetas ta preestrile suurel hulgal toitu vaestele jagamiseks. Fidelia viis last surid aga enne, kui nad jõuti ristida. Kui preester ütles Fideliale, et nad kogevad kannatusi pimedas eelpõrgus, imestas naine, kuidas see võib küll nii olla, kui Jumal on hea.

Tara, kes töötab arstina, kasvatati üles hinduna Katmandus Nepalis. Järgides oma esivanemate sajanditevanuseid kombeid, kummardas ta jumalaid hindu templis ja tal olid ka kodus jumalakujud. Tarat häirisid aga mõned küsimused. Miks on maailmas nii palju kannatusi? Miks inimesed surevad? Oma usust ta rahuldavaid vastuseid neile küsimustele eriti ei leidnud.

Panya aga kasvas üles budausulisena ühes kanaliäärses majas Bangkokis Tais. Talle õpetati, et kannatused tulenevad tegudest, mis ta  eelmistes eludes oli teinud, ja neist vabanemiseks tuleb lahti saada kõikidest ihadest ja soovidest. Nagu teisi siiraid budiste, õpetati tedagi sügavalt hindama tarkust, mis on kollasesse rüütatud munkadel, kes tulid igal koidikul majja almust paluma. Ta tegeles mediteerimisega ja kogus Buddha kujusid, uskudes, et need teda kaitsevad. Seejärel kui Panya oli sattunud raskesse avariisse, mis halvas tema alakeha, hakkas ta käima budistlikes kloostrites, lootes siiralt ime abil terveks saada. Kuid ta ei saanud terveks ega leidnud ka vaimset valgustust. Selle asemel sattus ta spiritismi mõju alla ja hakkas mingil määral sellega tegelema.

Virgil sündis Ameerika Ühendriikides ja ühines kolledžis mustanahaliste moslemitega. Ta jagas innukalt nende kirjandust, kus väideti, et valge mees on Kurat. Nende meelest selgitas see põhjuse, miks valged panid mustanahaliste vastu toime nii palju metsikusi. Kuigi Virgil oli oma veendumustes siiras, ei andnud talle rahu küsimus, kuidas saavad kõik valged halvad olla? Ja miks nii paljud jutlused keerlevad raha ümber?

Kuigi Charo kasvas üles valdavalt katoliiklikus Lõuna-Ameerikas, oli ta siiras protestant. Talle meeldis olla vaba teda ümbritsevast kujude kummardamisest. Charo armastas käia igal pühapäeval kirikus emotsionaalsetel jumalateenistustel, kus ta hõiskas „Halleluuja!” ja pärast laulis religioosseid laule ning tantsis. Charo uskus siiralt, et ta on päästetud ja uuesti sündinud. Ta maksis kirikule kümnendiku oma sissetulekust ja kui tema lemmik telejutlustaja palus annetusi, saatis ta temale raha Aafrika laste jaoks. Kui ta aga küsis oma pastorilt, miks armastuse Jumal piinab hingi põrgus, nägi ta, et ei saanud sellele küsimusele mõistlikku vastust. Hiljem sai ta ka teada, et tema annetusi ei olnudki kasutatud Aafrika laste aitamiseks.

Kuigi need viis inimest olid erineva taustaga, oli neil ometigi midagi ühist. Nad kõik armastasid tõde ja otsisid siiralt tõepäraseid vastuseid oma küsimustele. Ent kas neid võiks tõepoolest ühendada õige religioon? Järgmine artikkel vastab sellele küsimusele.

[Pilt lk 4]

Kas erineva taustaga inimesi on tõesti võimalik ühendada?

[Pildi allikaviide lk 3]

G.P.O., Jerusalem