Elulugu

Üllatusterohke elu Jehoova teenistuses

JUTUSTANUD ERIC JA HAZEL BEVERIDGE

„Seetõttu mõistan teile kuuekuulise vanglakaristuse.” Need sõnad kõlasid mu kõrvus, kui mind viidi Strangewaysi vanglasse Manchesteris Inglismaal. Oli 1950. aasta detsember ja ma olin 19-aastane. Olin just seisnud silmitsi oma noorpõlve raskeima katsega – keeldusin sõjaväkke minemast (2. Korintlastele 10:3–5).

OLIN Jehoova tunnistajate täisajaline pioneerteenija, mis oleks pidanud tähendama minu vabastamist sõjaväeteenistusest. Kuid Briti seadused ei tunnustanud meie jumalateenija-staatust. Nii leidsingi end lõpuks üksi vangikongist. Ja ma mõtlesin oma isale. Kaudselt olin vangis just tema pärast.

Mu vanglaametnikust isa oli nimelt kindlate veendumuste ja põhimõtetega yorkshire’lane. Sõjaväes ja vanglas töötades saadud kogemuste tõttu tundis ta suurt antipaatiat katoliikluse vastu. Jehoova tunnistajatega kohtus ta esimest korda 1930-ndate aastate algul, kui ta läks uksele neid minema ajama, aga kust ta tuli tagasi mõned raamatud näpu vahel. Hiljem tellis ta endale ajakirja „Consolation” („Lohutus”, praegune „Ärgake!”). Tunnistajad külastasid teda igal aastal uuesti ja innustasid teda tellimust uuendama. Kui ma olin umbes 15-aastane, õnnestus neil isa ühte vestlusse kaasa haarata ja mina asusin selles arutelus tunnistajate poolele. Siis ma hakkasingi Piiblit uurima.

Märtsis 1949, kui olin 17-aastane, sümboliseerisin ristimisega oma pühendumist Jehoovale. Hiljem samal aastal kohtasin ma John ja Michael Charuki, kes olid hiljuti lõpetanud Gileadi misjonikooli ja olid teel Nigeeriasse.  Mulle avaldas sügavat muljet nende misjonivaim. Kas nad ise seda märkasid või mitte, kuid nad istutasid selle vaimu ka minu südamesse.

Piiblit uurides kaotasin huvi alustada ülikooliõpinguid. Üks aasta pärast kodunt lahkumist ja tööd Londoni tolli- ja aktsiisiametis ma tundsin, et ma ei saa olla täielikult pühendunud Jumalale, kui jätkan tööd riigiametis. Kui töölt ära läksin, õnnitles üks selles ametis kaua olnud töökaaslane mind „hingetapvast tööst” lahkumise puhul.

Enne seda tuli mul silmitsi seista veel ühe katsega – kuidas öelda isale, et ma tahan jätta maha oma kindla töökoha ja saada täisajaliseks teenijaks. Ühel õhtul kodus puhkamas olles tulin uudisega lagedale. Ootasin, et isa purskab oma tunded tuliselt välja. Minu üllatuseks ütles ta vaid: „Kuidas külvad, nõnda lõikad. Aga kui midagi viltu läheb, siis ära jookse minu juurde.” Minu päevikus on 1950. aasta 1. jaanuari kohta sissekanne: „Rääkisin isale pioneerteenistusest. Olin täiesti hämmastunud tema mõistlikust ja toetavast suhtumisest. Ma ei suutnud hoida pisaraid tagasi tema headuse pärast.” Lahkusin riigiametist ja võtsin vastu täisajalise pioneerteenistuse ülesande.

Ülesanne ja „maamaja”

Siis tuli järgmine katse, mis pani proovile mu andumuse Jumalale. Mulle tehti pioneeritöö ettepanek ja pakuti võimalust kasutada koos Walesist pärit kaaskristlase Lloyd Griffithsiga Lancashire’is üht „maamaja”. Seda maja idealiseerides ja sellest unistades saabusin ma halli ja vihmasesse Bacupi linna. Olin peagi taevast maa peal tagasi, kui tuli välja, et see maamaja on hoopis üks kelder! Öösel pakkusid meile seltsi hiired ja prussakad. Oleksin äärepealt meelt muutnud ja koju tagasi läinud. Kuid selle asemel ma palvetasin vaikselt ja palusin jõudu selle katsega toimetulekuks. Järsku tundsin, et muutun rahulikuks, ja hakkasin olukorda objektiivse pilguga nägema. Olin saanud selle ülesande Jehoova organisatsioonilt ja mul tuli abi saamiseks loota Jehoovale. Kui tänulik ma olin, et suutsin selle olukorra välja kannatada, sest loobumine oleks muutnud alatiseks mu elu (Jesaja 26:3, 4).

Kuulutasin tol ajal majandusliku madalseisu all kannatavas Rossendale’i orus umbes üheksa kuud, enne kui mind sõjaväeteenistusest keeldumise pärast vangi pandi. Pärast kahenädalast Strangewaysi vanglas viibimist viidi mind üle Lewesi vanglasse Inglismaa lõunarannikul. Lõpuks oli meid seal kokku viis tunnistajat ja me saime tähistada üheskoos vangikongis Kristuse surma mälestusõhtut.

Ühel korral tuli isa mind vaatama. See pidi küll tema eneseuhkuse proovile panema – üldtuntud vanglaametnik külastab oma vangis istuvat poega! Olen isale siiani tänulik selle külaskäigu eest. Lõpuks, 1951. aasta aprillis saabus mu vabanemispäev.

Pärast Lewesist vabanemist sõitsin rongiga Cardiffi Walesi, kus mu isa tol ajal vangla juhatajana töötas. Olin meie neljast lapsest – kolmest poisist ja tüdrukust – vanim. Pidin leidma osaaja tööd, et ära elada ja siiski pioneer olla. Läksin tööle rõivapoodi, kuid mu elueesmärk oli kristlik teenistus. Umbes sel ajal jättis ema meid maha. See oli suur löök isale ja meile lastele, kes olime vanuses 8–19 aastat. Kahjuks lahutasid meie vanemad oma abielu.

Kes leiab tubli naise . . .

Meie koguduses oli mitu pioneeri. Nende seas oli õde, kes tuli iga päev söekaevanduspiirkonnast Rhondda orust siia tööle ja kuulutama. Tema nimi oli Hazel Green ja ta oli tubli pioneer. Hazel tundis tõde kauem kui mina, tema vanemad käisid piibliuurijate (praegused Jehoova tunnistajad) koosolekutel 1920-ndatest aastatest alates. Kuid las ta räägib ise oma loo.

 „Ma ei võtnud Piiblit tõsiselt kuni 1944. aastani, mil lugesin brošüüri „Religioon lõikab tormi” („Religion Reaps the Whirlwind”). Mu ema veenis mind tulema Cardiffi ringkonnakokkutulekule. Kuigi mul polnud mingeid erilisi teadmisi Piiblist, avastasin end ühel hetkel seismas keset ostukeskust, kaelas plakat, mis kuulutas avalikku kõnet. Elasin selle kogemuse üle hoolimata vaimulike ja teiste inimeste korduvast tülitamisest. Mind ristiti 1946. aastal ja sama aasta detsembris alustasin pioneerteenistust. Siis, 1951. aastal, saabus Cardiffi äsja vanglast vabanenud noor pioneer. See oli Eric.

Läksime koos kuulutama ja me saime omavahel hästi läbi. Meil olid elus samad eesmärgid – edendada Kuningriigi huve. Nii me abiellusime 1952. aasta detsembris. Kuigi me mõlemad osalesime täisajalises pioneerteenistuses ja meil oli väike sissetulek, ei tundnud me kunagi puudust eluks hädavajalikust. Mõnikord saime kingituse mõnelt tunnistajalt, kes olid tellinud poest liiga palju moosi ja seepi – seda just siis, kui meil neist puudus tuli. Hindasime väga seda praktilist abi. Kuid veelgi suuremad üllatused ootasid meid ees.”

Üllatus, mis muutis meie elu

1954. aasta novembris saime Hazeliga üllatuse osaliseks. Sain Jehoova tunnistajate Londoni harubüroost avalduse reisiva ülevaataja tööle, külastama igal nädalal eri kogudust. Olime kindlad, et see on eksitus, ja nii me ei rääkinud sellest koguduses kellelegi. Kuid ma täitsin blanketi ja saatsin selle tagasi. Jäime hinge kinni pidades ootama. Mõne päeva pärast tuli vastus: „Tule Londonisse koolitusele!”

Londoni harubüroos ei suutnud ma uskuda, et mina, 23-aastane, olen siin koos selliste väljapaistvate vendadega – kes tundusid mulle vaimuhiiglastena – nagu näiteks Pryce Hughes, Emlyn Wynes, Ernie Beavor, Ernie Guiver, Bob Gough, Glynn Parr, Stan ja Martin Woodburn ning paljud teised, kellest enamik on nüüdseks juba surnud. Nad panid 1940-ndatel ja 1950-ndatel aastatel Suurbritannias innukusele ja laitmatusele tugeva aluse.

Ringkonnatöö Inglismaal pole kunagi igav

Minu reisiva ülevaataja töö sai alguse 1954/55. aasta lumerohkel talvel. Meid määrati East Angliasse – lauskmaale, mis on avatud külmadele Põhjamere tuultele. Tol ajal oli Suurbritannias üksnes 31 000 tunnistajat. Mu esimene ringkond osutus väga õpetlikuks kogemuseks. Sealsetel vendadelgi polnud alati lihtne, kui me neid külastasime. Oma kogenematuse ja yorkshire’lase avameelsusega astusin ma mõnikord teistele kõvasti varvastele. Olen aastate jooksul pidanud õppima, et lahkus on palju tähtsam kui tulemuslikkus ja inimesed tähtsamad kui toimimisviisid. Püüan ikka, kuigi alati mitte edukalt, Jeesuse eeskujul teisi kosutada (Matteuse 11:28–30).

Pärast 18-kuulist East Anglias viibimist määrati meid teenima Kirde-Inglismaa ringkonda, Newcastle’isse ja Northumberlandi. Armastasin selle maalilise paiga südamlikke inimesi. Mulle oli suureks abiks, kui meid külastas USA-st Washingtoni osariigist Seattle’ist tulnud piirkonnaülevaataja Don Ward. Ta oli Gileadi kooli 20. kursuse vilistlane. Kõnepidajana  oli mul kombeks vuristada oma kõne ette kohutava kiirusega. Tema õpetas mulle, kuidas aeglasemalt rääkida, pause teha ja õpetada.

Teine üllatus, mis muutis meie elu

Aastal 1958 saime kirja, mis muutis meie elu. Saime kutse Gileadi kooli, mis asus South Lansingis New Yorgi osariigis USA-s. Müüsime maha oma väikese auto, 1935. aasta Austin Seveni, ja ostsime laevapiletid New Yorki. Seal läksime kõigepealt Jehoova tunnistajate rahvusvahelisele konvendile. Seejärel suundusime Peterborough’sse Ontario osariiki, et seal kuus kuud pioneeritööd teha, enne kui lõuna poole Gileadi kooli edasi läksime.

Kooli õpetajate hulgas olid Albert Schroeder, kes on nüüd juhtiva kogu liige, ning Maxwell Friend ja Jack Redford, kes nüüdseks on surnud. Suhelda 82 õpilasega 14 riigist oli väga ülesehitav. Hakkasime veidi üksteise kultuuri mõistma. Seltsides välismaa õpilastega, kes inglise keelega vaeva nägid, saime ettekujutuse raskustest, mis meid teisi keeli õppides ees ootavad. Viie kuu pärast oli meie koolitus läbi ja meid määrati 27-sse riiki. Siis toimus lõpuaktus ja seejärel veetsime mõne päeva New Yorgis, oodates laeva „Queen Elizabeth”, mis viiks meid tagasi Euroopasse.

Esimene ülesanne välismaal

Kuhu meid määrati? Portugali! Saabusime Lissaboni 1959. aasta novembris. Nüüd pandi katsele meie kohanemisvõime uue keele ja kultuuriga. 1959. aastal tegutses Portugalis, mille rahvastik on ligi 9 miljonit, vaid 643 tunnistajat. Meie kuulutustöö polnud aga seadusega lubatud. Kuigi meil olid kuningriigisaalid, polnud need siltidega märgistatud.

Kui olime misjonäri Elsa Piccone abil portugali keelt rääkima õppinud, külastasime Hazeliga kogudusi ja gruppe Lissabonis, Faros, Evoras ja Bejas. 1961. aastal võttis olukord uue pöörde. Uurisin Piiblit koos noore mehe João Gonçalves Mateusega. Ta otsustas väeteenistuse suhtes võtta neutraalse kristliku seisukoha. Peagi kutsuti mind politseistaapi ülekuulamisele. Mõne päeva pärast teatati meile ootamatult, et meil on 30 päeva aega riigist lahkuda! Sama juhtus meie kaasmisjonäride Eric ja Christina Britteni ning Domenick ja Elsa Picconega.

Pöördusin ametivõimude poole, et selgitust saada, ning meil lubati kohtuda salapolitsei ülemaga. Ta ütles meile selgelt, miks meil tuleb lahkuda, ja mainis minu piibliõpilase João Gonçalves Mateuse nime. Politseiülem ütles, et erinevalt Suurbritanniast ei saa Portugal lubada endale sellist luksust, et laseb inimestel sõjaväest südametunnistuse pärast keelduda. Seega tuli meil Portugalist lahkuda, ja ma kaotasin Joãoga kontakti. Kui suur rõõm oli näha teda 26 aastat hiljem koos naise ja kolme tütrega Portugali uue Peeteli pühitsemisel! Meie teenistus Portugalis ei olnud asjatu! (1. Korintlastele 3:6–9.)

 Mis oli meie järgmine territoorium? Üllatus! Naaberriik Hispaania. Silmis pisarad, istusime 1962. aasta veebruaris Lissabonis rongi peale ja sõitsime Madridi poole.

Kohaneme veel ühe kultuuriga

Hispaanias tuli meil harjuda põrandaaluse koosolekute pidamise ja kuulutustööga. Kuulutamas ei käinud me kunagi kahes järjestikuses majas. Pärast ühel uksel tunnistuse andmist läksime tavaliselt teisele tänavale. Seetõttu oli politseil või preestritel raske meid tabada. Tuletan meelde, et elasime fašistlik-katoliikliku diktatuuri all ja meie kuulutustöö oli keelatud. Olime välismaalased, seepärast võtsime endile Hispaania nimed, et meile jälile ei saadaks. Minust sai Pablo ja Hazelist Juana.

Pärast mõnekuist Madridis olekut määrati meid ringkonnatööle Barcelonasse. Külastasime linnas mitmeid kogudusi ja sageli olime ühes koguduses kaks või kolm nädalat. Külastused kestsid nii pikalt, sest meil tuli külastada igat raamatu-uurimisgruppi nagu kogudust, tavaliselt tähendas see nädalas kahe grupi külastamist.

Ootamatu proovilepanek

1963. aastal kutsuti meid Hispaanias piirkonnatööle. Et teenida ligi 3000 tegevat tunnistajat, tuli meil reisida läbi kogu maa ja külastada ringkondi, mida tol ajal oli üheksa. Pidasime ühed mälestusväärseimad salajased ringkonnakokkutulekud Sevilla kõrval metsas, Gijoni lähedal farmis ning Madridi, Barcelona ja Logroño äärsete jõgede kaldail.

Majast majja kuulutustööl tegin ma ettevaatusabinõuna kindlaks ümberkaudsete tänavate asetuse ja planeerisin põgenemistee, juhuks kui midagi läheb viltu. Kord olime ühe tunnistajaga Madridis ühe maja ülemisel korrusel kuulutamas, kui kuulsime järsku altpoolt karjumist. Alumisele korrusele minnes nägime seal rühma teismelisi tüdrukuid, kes olid katoliikliku rühmitise Hijas de María (Maarja tütred) liikmed. Nad hoiatasid oma naabreid meie eest. Me ei hakanud nendega vaidlema. Teadsin, et peame kohe lahkuma, et politsei meid kätte ei saaks. Seepärast me põgenesime ja tegime seda väga kiiresti.

Need aastad Hispaanias olid põnevad. Püüdsime julgustada sealseid tublisid vendi ja õdesid, kaasa arvatud eripioneere. Nad riskisid vangiminekuga ja kannatasid sageli puudust selle nimel, et kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist ja ehitada üles kogudusi.

Sel ajal kuulsime ka mõningaid kurbi uudiseid. Hazel jutustab: „1964. aastal suri mu ema, kes oli ustav Jehoova tunnistaja. Tema kaotus oli mulle valus löök, sest ma ei saanud temaga isegi hüvasti jätta. See on hind, mida paljud teisedki oma misjonitöö eest maksma on pidanud.”

Lõpuks vabadus

1970. aasta juulis pärast aastatepikkust tagakiusamist tunnistas Franco valitsus meie töö lõpuks seaduslikuks. Olime Hazeliga suures vaimustuses, kui viibisime kuningriigisaalide avamisel, esimene kord Madridis ja teine kord Lessepsis Barcelonas. Need saalid kandsid alati suuri silte, mis olid tihtipeale valgustatud. Tahtsime inimestele teada anda, et Jehoova tunnistajad on seaduslikud ja jäävad siia! Tol  ajal, 1972. aastal, oli Hispaanias ligi 17 000 tunnistajat!

Umbes sel ajal kuulsime väga julgustavaid uudiseid Inglismaalt. Mu isa käis meil Hispaanias külas 1969. aastal. Teda hämmastas väga see, kuidas Hispaania tunnistajad temasse suhtusid, nii et kui ta Inglismaale tagasi läks, hakkas ta Piiblit uurima. 1971. aastal öeldi mulle, et isa lasi ennast ristida! See oli väga liigutav hetk, kui me käisime kodus, ja tema kui mu kristlik vend palus õnnistust meie söömaajale. Olin seda päeva üle 20 aasta oodanud. Mu vend Bob ja tema naine Iris said tunnistajateks 1958. aastal. Nende poeg Phillip teenib nüüd koos oma naise Jeaniga Hispaanias ringkonnaülevaatajana. Meil on väga hea meel näha neid teenimas sellel imeilusal maal.

Meie kõige hiljutisem üllatus

1980. aasta veebruaris külastas Hispaaniat vööndiülevaatajana üks juhtiva kogu liige. Minu üllatuseks soovis ta minuga koos teenistuses olla. Mul polnud vähimatki aimu, et ta käis mind üle vaatamas! Septembris paluti meil kolida New Yorgis Brooklynis asuvasse peakorterisse. Olime täiesti rabatud! Võtsime kutse vastu, kuigi oli väga valus Hispaania vendadega hüvasti jätta. Sel ajal oli seal 48 000 Jehoova tunnistajat!

Kui me lahkusime, kinkis üks vend mulle uuri. Ta oli sellele graveerinud kaks piiblikohta: „Lucas 16:10; Lucas 17:10.” Ta ütles, et need on minu juhttekstid. Luuka 16:10 rõhutab, et meil tuleb olla ustav väikestes asjades, ning Luuka 17:10 ütleb, et me oleme „kõlvatud sulased” ja seepärast pole meil põhjust millegagi hoobelda. Olen alati mõistnud, et mida me ka Jehoova teenistuses ei teeks, on see lihtsalt meie kui pühendunud kristlaste kohus.

Tervisega seotud ootamatus

Aastal 1990 hakkasid mul hädad südamega. Lõpuks pidin laskma paigaldada endale ummistunud arteri avamiseks stendi. Sellel nõrga tervise tõttu raskel ajal toetas Hazel mind mitmeti, tassides sageli kotte ja kohvreid, mille kandmiseks mina olin liiga nõrk. 2000. aasta mais paigaldati mulle südamestimulaator. See muutis mu olukorda.

Oleme viimase 50 aasta jooksul Hazeliga näinud, et Jehoova käsi ei ole lühike ja et tema eesmärgid lähevad täide tema, mitte meie määratud ajal (Jesaja 59:1; Habakuk 2:3). Meil on elus olnud palju rõõmsaid üllatusi ja mõned kurvad ka, kuid neis kõigis on Jehoova meid toetanud. Siin Jehoova rahva peakorteris on meid iga päev õnnistatud võimalusega kohata juhtiva kogu liikmeid. Olen mõnikord endalt küsinud: „Kas me tõesti oleme siin?” See on ärateenimata lahkus (2. Korintlastele 12:9). Usume kindlalt, et Jehoova kaitseb meid Saatana sepitsuste eest ja hoiab meid, nii et võime kunagi tunda rõõmu ajast, mil tema õiglane valitsus valitseb kogu maa üle (Efeslastele 6:11–18; Ilmutuse 21:1–4).

[Pilt lk 26]

Strangewaysi vangla Manchesteris, kus ma alustasin oma karistuse kandmist

[Pilt lk 27]

Oma Austin Seveniga ringkonnatööl Inglismaal

[Pilt lk 28]

Salajane kokkutulek Cercedillas Madridis Hispaanias, 1962

[Pilt lk 29]

Kuulutustöölaua taga Brooklynis