Mida tähendab olla lojaalne?

JUUDI hassiidid teisest sajandist e.m.a pidasid end tõeliselt lojaalseteks. Nende nimetus tuleneb sõnast ḥa·sidʹ, mis on peamine heebreakeelne sõna tähistamaks „lojaalset”. See on tuletatud nimisõnast ḥeʹsed, mida tõlgitakse sageli vastetega „heldus”, „headus”, „kiindumus”, „arm”. Vastavalt väljaandele „Theological Dictionary of the Old Testament” on ḥeʹsed „aktiivne, seltsiv ja vastupidav [ja see] ei tähenda mitte ainult inimese hoiakut, vaid ka tegu, mida see hoiak põhjustab. See on tegu, mis hoiab või edendab elu. See on vaheleastumine kellegi pärast, kes kannatab õnnetuse või häda tõttu. See on tõend sõpruse kohta”.

On ilmne, et paljudes keeltes pole olemas sõna, mis annaks täielikult edasi selle Piiblis kasutatud heebreakeelse sõna tähenduse. Igal juhul tähendab lojaalsus piiblilises mõttes midagi enamat kui vaid kohustuste ustavat täitmist. See hõlmab ka armastavat kiindumust koos otsustava tegutsemisega teiste heaks. Mõistmaks, mida tähendab tõeline lojaalsus, mõelgem, kuidas Jehoova on ilmutanud seda Aabrahami, Moosese, Taaveti, Iisraeli rahva ja kogu inimkonna vastu.

Jehoova ilmutas lojaalsust

Jehoova ütles oma sõbrale Aabrahamile: „Mina olen sulle kilbiks” (1. Moosese 15:1; Jesaja 41:8). Need polnud vaid sõnad. Jehoova kaitses Aabrahami ning päästis tema ja ta pere nii vaarao kui ka Abimeleki käest. Ta aitas Aabrahamil päästa Loti nelja kuninga käest, kes olid teinud liidu. Jehoova taastas 100-aastase Aabrahami ja 90-aastase Saara sigimisvõime, nii et nende kaudu sai tulla tõotatud Seeme. Jehoova suhtles Aabrahamiga korrapäraselt nägemuste, unenägude ja inglitest sõnumitoojate vahendusel. Tegelikult ilmutas Jehoova Aabrahami vastu lojaalsust nii siis, kui too oli elus, kui ka kaua aega pärast tema surma. Jehoova pidas sadu aastaid kinni oma tõotustest, mis ta oli andnud Aabrahami järeltulijatele iisraellastele, hoolimata nende isemeelsusest. Jehoova suhted Aabrahamiga näitasid, mis on tõeline lojaalsus – see on tegudes väljenduv armastus (1. Moosese peatükid 12–25).

On öeldud, et „Jehoova kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga” (2. Moosese 33:11, meie kursiiv). Moosesel oli Jehoovaga tõepoolest lähedasem suhe kui ühelgi teisel prohvetil enne Jeesus Kristust. Kuidas ilmutas Jehoova Moosese vastu lojaalsust?

Kui Mooses oli 40-aastane tugev ja võimekas mees, otsustas ta enesekindlalt vabastada  oma rahva. Kuid õige aeg polnud veel käes. Ta pidi põgenema, et ellu jääda, ning ta karjatas Midjanis lambaid 40 aastat (Apostlite teod 7:23–30). Ent Jehoova ei hüljanud teda. Sobival ajal laskis ta Moosesel tagasi tulla, et ta iisraellased Egiptusest välja juhiks.

Samalaadselt ilmutas Jehoova lojaalsust ka tuntud Iisraeli kuninga Taaveti vastu. Kui Taavet oli veel noor, ütles Jehoova prohvet Saamuelile: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!” Sellest ajast alates hakkas Jehoova lojaalselt kaitsma ja juhtima Taavetit, kuni too oli valmis saama kogu Iisraeli järgmiseks kuningaks. Jehoova päästis ta „lõukoera ja karu küüsist” ja ka vilisti hiiglase Koljati käest. Jehoova andis Taavetile palju võite Iisraeli vaenlaste üle ning päästis Taaveti kadeda ja vihase Sauli piigi eest (1. Saamueli 16:12; 17:37; 18:11; 19:10).

Loomulikult ei olnud Taavet täiuslik mees. Tegelikult patustas ta rängalt. Jehoova aga ei hüljanud Taavetit, vaid ilmutas selle sügavalt kahetseva mehe vastu lojaalset armastust. Kogu Taaveti eluaja jooksul tegutses Jehoova korduvalt nii, et elu hoida ja edendada. Ta astus vahele inimese pärast, kes oli hädas. See oli tõepoolest heldus! (2. Saamueli 11:1–12:25; 24:1–17.)

Iisraeli rahvas tervikuna astus Jehoovaga erilistesse pühendunud suhetesse, nõustudes Siinai mäe juures Moosese seaduselepingu tingimustega (2. Moosese 19:3–8). Seepärast kujutatakse Iisraeli olevat otsekui abielusuhetes Jehoovaga. Iisraelile öeldi: „Nagu ... naist kutsub sind Jehoova!” Ning Jehoova ütles temale: „Ma halastan su peale igavese heldusega” (Jesaja 54:6, 8). Kuidas ilmutas Jehoova selles erilises suhtes lojaalsust?

Jehoova tegi algust, et hoolitseda iisraellaste vajaduste eest ja tugevdada oma sidemeid nendega. Ta vabastas nad Egiptusest, moodustas neist rahva ja viis nad „maale, mis piima ja mett voolab” (2. Moosese 3:8). Ta andis korrapäraselt vaimset juhatust preestrite ja leviitide kaudu ning saatis nende juurde vahetpidamata prohveteid ja sõnumitoojaid (2. Ajaraamat 17:7–9; Nehemja 8:7–9; Jeremija 7:25). Kui iisraellased pöördusid teenima teisi jumalaid, siis Jehoova parandas neid. Kui nad kahetsesid, andestas ta neile. Peab tunnistama, et Iisraeli rahvas oli raske iseloomuga „naine”. Kuid Jehoova ei kiirustanud teda hülgama. Aabrahamile antud tõotuste pärast seisis ta iisraellaste eest lojaalselt, kuni tema eesmärgid nendega olid täitunud (5. Moosese 7:7–9). Milline suurepärane eeskuju tänapäeva abieluinimestele!

Jehoova ilmutab lojaalsust ka kogu inimkonna vastu. Ta rahuldab kõigi inimeste, nii õigete kui ka ülekohtuste põhivajadused (Matteuse 5:45; Apostlite teod 17:25). Peale selle on ta andnud oma Poja lunastusohvriks, et kogu inimkonnal oleks võimalik vabaneda patu ja surma orjusest ning neil oleks  suurepärane väljavaade täiuslikule igavesele elule paradiisis (Matteuse 20:28; Johannese 3:16). Lunastuskorraldus oli ülim tegu elu hoidmiseks ja edendamiseks. See oli tõepoolest „vaheleastumine kellegi pärast, kes kannatab õnnetuse või häda tõttu”.

Tõenda oma lojaalsust otsustava tegutsemisega

Peale selle, et lojaalsus on seotud heldusega, hõlmab see ka mõtet vastastikusest andmisest. Kui sinu vastu ilmutatakse heldust, siis on ootuspärane, et sa vastaksid samaga. Lojaalsus tasutakse lojaalsusega. Fakt, et Taavet mõistis sõna ḥeʹsed tähendust, ilmneb tema ütlusest: „Ma kummardan su püha templi poole ja tänan su nime.” Mille eest? „Su helduse ja tõe pärast” (Laul 138:2). Jehoova heldus ilmselt ajendas Taavetit teda kummardama ja kiitma. Mõtiskledes selle üle, kuidas Jehoova on meie vastu heldust ilmutanud, kas oleme ajendatud talle samaga vastama? Kui näiteks Jehoova nime häbistatakse, siis kas mure tema maine pärast ajendab sind tema kaitseks sõna võtma?

Nii juhtus ühe suhteliselt uue kristlase ja tema naisega, kui nad olid oma sugulase matusel. Too oli hukkunud mootorrattaga toimunud liiklusõnnetuses. Matusetalitus ei olnud religioosne ning kõigil kohalviibijail oli võimalus lahkunu kohta midagi öelda. Üks kõneleja hakkas süüdistama Jumalat selle noormehe enneaegses surmas, öeldes: „Jumal tahtis, et ta oleks taevas, seepärast ta võttis tema ära.” Meie kristlik vend leidis, et sellises olukorras ei saa vaikida. Ta astus poodiumile, ehkki tal polnud ei Piiblit ega märkmeid, ning esitas küsimuse: „Kas te arvate, et halastav, kaastundlik ja kõikvõimas Jumal kiidab heaks sellise olukorra?” Seejärel pidas ta kümneminutilise ettevalmistamata ettekande. Ta tsiteeris Pühakirja, selgitades, miks me sureme, mida Jumal on teinud inimeste vabastamiseks surmast ja milline suurepärane väljavaade on ülestõusmine igavesele elule paradiislikul maal. Rohkem kui 100 kohalviibijat hakkasid spontaanselt ja pikalt plaksutama. See vend ütles hiljem: „Ma tundsin niisugust sisemist rõõmu, mida ma polnud kunagi varem tundnud. Ma tänasin Jehoovat, et ta on andnud mulle oma tarkust ja sellise võimaluse kaitsta tema püha nime.”

Lojaalsus Jehoovale hõlmab ka lojaalsust tema Sõnale Piiblile. Miks võib nii öelda? Sest Piibli lehekülgede kaudu õpetab Jehoova meile, kuidas elada. Need kirjapandud seadused ja põhimõtted on tõepoolest kõige paremad ja kasulikumad elujuhised (Jesaja 48:17). Ära lase teiste mõjutusel või omaenese nõrkustel end Jehoova seadustest kõrvale kallutada. Jää Jumala Sõnale lojaalseks.

Lojaalsus Jumalale hõlmab ka lojaalsust tema organisatsioonile. Aastate jooksul on paratamatult tulnud teha parandusi ja täpsustusi selles osas, kuidas me mõningaid kirjakohti mõistame. Tõsiasi on, et mitte keegi pole vaimselt nii hästi toidetud kui meie (Matteuse 24:45–47). Jehoova on kahtlemata toetanud oma nüüdisaegset organisatsiooni. Kas meiegi saaksime seda teha? Nii toimis Alexander H. Macmillan. Veidi enne oma surma ütles ta: „Ma olen näinud Jehoova organisatsiooni kasvu alates tagasihoidlikust algusest, kui ma 1900. aasta septembris 23-aastaselt pühendasin oma elu Jumalale, kuni ülemaailmse õnneliku rahva tekkimiseni, kes kuulutab innukalt tema tõdesid. ... Nähes nüüd, et minu teenistus maa peal jõuab lõpule, olen ma veendunud rohkem kui kunagi varem, et Jehoova on suunanud oma teenijaid ja andnud neile kõik vajamineva just õigel ajal.” Vend Macmillan teenis ustavalt ja lojaalselt peaaegu 66 aastat kuni oma surmani 26. augustil 1966. aastal.  Ta andis suurepärase eeskuju, kuidas olla lojaalne Jumala nähtavale organisatsioonile.

Lisaks sellele, et oleme lojaalsed organisatsioonile, kas oleme lojaalsed ka üksteisele? Kui seisame silmitsi jõhkra tagakiusamisega, siis kas jääme lojaalseks oma vendadele ja õdedele? Teise maailmasõja ajal andsid meie vennad Hollandis suurepärase lojaalsuse eeskuju. Natside gestaapo kuulas jõhkralt ja halastamatult üle Groningeni kogudusevanema Klaas de Vriesi. Ta pandi 12 päevaks üksikkongi vaid vee ja leiva peale ning pärast seda küsitleti teda uuesti. Teda sihiti revolvriga ning surmaähvardusel anti talle kaks minutit aega anda teada vastutavate vendade asukohad ja muu tähtis informatsioon. Klaas ütles vaid: „Minult ei kuule te midagi rohkemat ... Minust ei saa äraandjat.” Teda ähvardati kolm korda revolvriga. Lõpuks andis gestaapo alla, ning Klaas saadeti teise vanglasse. Ta ei reetnud kunagi oma vendi.

Kas me oleme lojaalsed ka oma lähima sugulase, oma abikaasa vastu? Kas me oleme lojaalsed oma abielutõotusele, nii nagu Jehoova austas oma lepingusuhet Iisraeli rahvaga? Me ei peaks olema oma abikaasale mitte lihtsalt vankumatult truud, vaid meil tuleb arendada temaga järjest lähedasemaid suhteid. Tee algatust, et oma abielu kindlustada. Veetke üheskoos aega, suhelge teineteisega sundimatult ja avameelselt, toetage ja julgustage teineteist, kuulake teineteist, naerge koos, nutke koos, mängige koos, töötage koos ühiste eesmärkide nimel, tehke rõõmu teineteisele, olge sõbrad. Ole eriti ettevaatlik, et sul ei tekiks romantilisi tundeid kellegi teise vastu. Ehkki on õige ja kohane tutvuda teistega ning leida väljastpoolt abielu isegi lähedasi sõpru, peaksid sul olema romantilised tunded vaid oma abikaasa vastu. Ära lase kellelgi teisel tulla sinu ja su abikaasa vahele (Õpetussõnad 5:15–20).

Jää lojaalseks oma usukaaslastele ja pereliikmetele. Ära unusta neid ka aastate möödudes. Pidage ühendust kirja ja telefoni teel, külastage üksteist. Ükskõik milliseks su elu ka kujuneb, püüa neile mitte valmistada pettumust. Lase neil olla õnnelikud selle üle, et nad võivad öelda, et tunnevad sind või on sinu sugulased. Lojaalsus nende vastu võib anda sulle otsusekindlust käituda õigesti ja saada julgustust (Ester 4:6–16).

Jah, tõeline lojaalsus tähendab ka otsustavat tegutsemist kallite suhete säilitamiseks. Tee mis suudad, et tasuda Jehoovale tema helduse eest. Jäljenda Jehoova lojaalsust oma suhetes kristliku koguduse, abikaasa, pere ja sõpradega. Kuuluta lojaalselt Jehoova häid omadusi kaasinimestele. Laulukirjutaja ütles tabavalt: „Ma laulan Jehoova heldusest igavesti, ma kuulutan oma suuga su ustavust põlvest põlve!” (Laul 89:2). Kas meid ei tõmba taolise Jumala poole? Tõepoolest, „tema heldus kestab igavesti” (Laul 100:5).

[Pilt lk 23]

Alexander H. Macmillan