Tõeline usk – kas ikka veel võimalik?

„Usk on elav ja kartmatu usaldus Jumala armu vastu, mis on nii kindel ja vankumatu, et usklik on tuhandeid kordi nõus selle eest oma elu kaalule panema.” (MARTIN LUTHER, 1522)

„Me oleme juba sama hästi kui ilmalik ühiskond, kus kristlik usk ja kristlikud usukombed on peaaegu surnud.” (LUDOVIC KENNEDY, 1999)

USKU suhtutakse väga mitmeti. Minevikus peeti usku Jumalasse täiesti tavaliseks. Nüüdisajal on tõeline usk Jumalasse ja Piiblisse sellest skeptilisest ning kannatusi täis maailmast kiiresti kadumas.

Tõeline usk

Paljudele tähendab „usk” lihtsalt mingite usuliste tõekspidamiste omamist või mingi jumalakummardamisviisi järgimist. Kuid Piibli kontekstis tähendab „usk” põhiliselt täielikku usaldust – kõikumatut usaldust Jumala ja tema tõotuste vastu. See omadus iseloomustab Jeesus Kristuse jüngreid.

Kord rääkis Jeesus Kristus vajadusest palvetada ja „mitte tüdida”. Seda tehes tõstatas ta küsimuse, kas meie päevil on inimestel üldse tõelist usku. Ta küsis: „Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” Miks ta seda küsis? (Luuka 18:1, 8.)

Kaotatud usk

On palju asjaolusid, mille tõttu inimesed võivad kaotada usu, mis neil ehk on. Muu hulgas võivad seda põhjustada igapäevaelu õnnetused ja katsumused. Näiteks professor Michael Goulder oli Inglismaal Manchesteris kihelkonnapreestriks 1958. aastal Müncheni lennukatastroofi ajal, milles hukkus palju Manchesteri jalgpallimeeskonna „United” liikmeid. Diktor Joan Bakewell ütles BBC telesaates, et Goulder „tundis end abitult, kui ta tajus inimeste kaotusvalu suurust”. Seetõttu „kaotas [ta] usu Jumalasse, kes sekkub inimeste saatusesse”. Goulder sõnastas oma  seisukoha nii, et „Piibel ei ole ... Jumala vääramatu Sõna”, vaid pigem „inimeste ekslik sõna, milles on siin ja seal mõningaid Jumala inspireeritud mõtteid”.

Teinekord inimese usk lihtsalt hääbub. Nii juhtus kirjaniku ja telereporteri Ludovic Kennedyga. Ta räägib, et lapsepõlvest saadik olid temas „kahtlused ja ebakindlus [Jumala suhtes] aeg-ajalt esile kerkinud ja [ta] uskmatus järjest süvenes”. Tundus, et mitte keegi ei suuda anda ta küsimustele rahuldavaid vastuseid. Isa surm merel andis tugeva hoobi tema niigi nõrgale usule. Palved Jumalale, et ta „päästaks meid ohtudest merel ja vaenlase vägivalla eest”, jäid vastuseta, kui Teise maailmasõja ajal Saksa sõjalaevad ründasid reisilaeva, mille pardal ta isa oli, ning lasid selle põhja. („All in the Mind–A Farewell to God”)

Need kogemused pole ebatavalised. „Usk ei ole mitte igaühe oma,” ütleb apostel Paulus (2. Tessalooniklastele 3:2). Mida sina arvad? Kas selles järjest skeptilisemaks muutuvas maailmas on veel võimalik omada tõelist usku Jumalasse ja tema Sõnasse? Vaadakem, mida järgmine artikkel sellest räägib.