Anname endast parima!

„ANNA endast parim.” Sellist praktilist nõu andis üks Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige kord ühele misjonärile. Kuid miks midagi nii lihtsat ühele kogenud jumalateenrile soovitada? Kas mitte kõik misjonärid pole ühed kartmatud hinged, kes iga päev putukate, madude, palavuse, haiguste ja paljude teiste raskustega edukalt võitlevad?

Tegelikult on Jehoova tunnistajatest misjonärid täiesti tavalised mehed ja naised – kristlased, keda sügav armastus Jehoova ja kaasinimeste vastu on ajendanud teenima välismaal. Nad püüavad teenida Jehoovat oma parimate võimete kohaselt, paludes temalt selleks jõudu (Efeslastele 6:10).

Et misjonitöö kohta rohkem teada saada, kujutlegem ennast üheks päevaks külla tavalisse Lääne-Aafrika misjonikodusse.

Päev misjonitööl

Kell on umbes seitse hommikul. Oleme saabunud misjonikoju just õigel ajal, et võtta osa päevateksti arutelust. Kümme misjonäri tervitavad meid südamlikult ja teevad meile hommikusöögilaua taga ruumi. Kui oleme omavahel tuttavaks saanud, hakkab üks misjonär, kes on sellel territooriumil palju aastaid töötanud, jutustama üht kuulutustööl toimunud lustakat lugu. Meie vestlus aga katkeb, kui selle päeva arutelu juhataja tuletab lõbusale seltskonnale meelde, et on aeg päevateksti uurida. Arutelu toimub prantsuse keeles. Kuigi me seda keelt ei oska, võib välisriikides sündinud misjonäride väljendusviisist näha, et nad tulevad selle keelega hästi toime.

Piiblilise arutelu järel esitatakse südamesttulev palve ja siis on hommikusöögi aeg. Kui võtame endale ette korraliku portsu putru, soovitab meie kõrval istuv misjonär panna sellele peale banaanilõike. Selgitame, et me ei armasta eriti banaane, kuid ta kinnitab, et muudame meelt, kui oleme korra kohalikke banaane maitsnud. Nii panemegi mõne viilu pudru peale. Tal on tuline õigus! Need banaanid on nii maitsvad – magusad kui jäätis! Ja me veendume ka selles, et pakutav Prantsuse sai on küpsetatud selsamal hommikul vara selles väikeses poes, mis asub kohe misjonikodu vastas üle tee.

Pärast hommikusööki veedame oma päeva koos misjonäridest abielupaariga. Nimetame nad Beniks ja Kareniks. Oleme kuulnud selle Lääne-Aafrika riigi viljakast territooriumist ja tahame kuuldule õhinal kinnitust leida.

Kui me bussipeatusse jõuame, ootab seal  kümmekond inimest. Õige pea on meie misjonäridest kaaslased ühe naise ja ta poja elavasse piibliteemalisse vestlusse kaasa haaranud. Kuna me ei oska prantsuse keelt, siis saame vaid seista ja naeratada. Kui naine ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!” vastu võtab, tulebki buss, ja nüüd püüavad kõik korraga selle peale minna. Kui meie bussi ronime, pressib rüselev rahvahulk meid tagant. Tahapoole liikudes on raske tasakaalu hoida ja kui buss sõitma hakkab, tuleb meil elu eest kinni hoida. Aeg-ajalt nõksatab buss järsult seisma ja veelgi rohkem inimesi pressib peale. Naeratame oma kaasreisijatele ja nemad naeratavad vastu. Nii väga tahaks nendega suhelda!

Kui meie buss edasi kihutab, kiikame aknast välja saginat täis tänavatele. Kaks naist kõnnivad kõrvuti, kandes pea peal raskeid kandameid. Üks neist hoiab tasakaalus suurt veetoobrit. Keegi ettevõtlik mees on laotanud kõnniteele vaiba ja pannud sellele mõningad nipsesemed lootuses need maha müüa. Kõikjal on inimesi, kes ostavad ja müüvad peaaegu kõike, mida on võimalik osta ja müüa.

Järsku tunneb Ben, kes mu kõrval seisab, et miski tonksab vastu tema jalga. Mis see võiks küll olla? Buss on tõesti täis, kuid löök kordub uuesti. Benil õnnestub allapoole vaadata. Tema jala juures kotis on elus part, kes aeg-ajalt pistab oma pea välja ja annab talle nokaga! Ben ütleb, et tõenäoliselt läheb omanik seda turule müüma.

Kui me jõuame territooriumile, on meil hea meel näha, et külastame tüüpilist Aafrika elukeskkonda. Esimese maja juurde jõudes plaksutab Ben kõvasti käsi, et majavaldaja tähelepanu äratada. Niimoodi „koputatakse uksele” selles maailmanurgas. Üks noormees ilmub välja ja ütleb, et tal on kiire, kuid palub meil tulla tagasi veidi hiljem samal hommikul.

Järgmisel uksel kohtame naist, kes räägib keelemurret, mida Ben ei oska. Naine kutsub oma poja ja palub tal tõlkida, mida Benil on öelda. Kui Ben on lõpetanud, võtab naine piibliteemalise brošüüri ja ta poeg lubab talle seda selgitada. Kolmandas kohas istuvad mõned noored maja ees. Kaks neist tõusevad kiiresti toolilt püsti ja pakuvad külalistele istet. Järgneb elav arutelu risti kasutamise üle Jumala teenimisel. Lepitakse kokku, et järgmisel nädalal vesteldakse edasi. Nüüd on aeg külastada hõivatud noormeest, keda olime kohanud esimeses majas. Kuidagi on ta juba kuulnud meie vestlusest selle tänava teiste noortega. Tal on palju küsimusi Piibli kohta ja ta palub, et temaga Piiblit uurima hakataks. Kui Ben on kalendrist järele vaadanud, lubab ta järgmisel nädalal samal ajal tagasi tulla. Tagasi misjonikoju lõunatama minnes selgitavad Ben ja Karen, et neil tuleb piiblikursusi hoolikalt planeerida, sest nad võiksid väga lihtsalt alustada rohkem uurimisi kui nad juhatada suudaksid.

Me kiidame nende soravat prantsuse keele oskust. Ben räägib, et tema ja Karen on teeninud misjonäridena kuus aastat ning nüüd nad on hakanud prantsuse keelega ära harjuma. Nad ütlevad, et uut keelt õppida polnud sugugi lihtne, kuid sihikindlus on ennast ära tasunud.

Kell 12.30 kogunevad kõik misjonärid lõunalaua taha. Saame teada, et iga päev on järgemööda ühe misjonäri ülesandeks teha hommiku- ja lõunasöök ning seejärel pesta nõud. Täna on üks misjonäridest  valmistanud oma firmaroa – hõrgutava kanaprae krõbekartulite ja tomatisalatiga!

Mis on Benil ja Karenil pärast lõunat plaanis? Nad räägivad, et pärast lõunat kella ühest kolmeni püsivad kõik sealsed elanikud päikese eest varjul ja nii kasutavad misjonärid seda aega tavaliselt uurimiseks või lõunapuhkuseks. Me pole sugugi üllatunud, kui Karen ütleb, et uutel misjonäridel ei lähe kaua aega selle kombega harjumiseks.

Pärast siestat läheme tagasi kuulutustööle. Üks Piiblist huvitunud mees, keda Ben on püüdnud mõnda aega kätte saada, pole tänagi kodus, ent kui Ben käsi plaksutab, tulevad uksele kaks noormeest. Nad ütlevad, et majaperemees rääkis neile Beni külastustest ja soovitas neil tungivalt hankida endale piibliuurimise abivahendi „Tundmine, mis viib igavesse ellu”. Anname hea meelega neile selle raamatu. Seejärel läheme bussi peale ja sõidame piirkonda, kus Karenil on ühe huvitatud naisega piibliuurimine.

Kui me piki rahvarohkeid tänavaid sõidame, jutustab Karen, et ta kohtas seda naist taksos, kus nad koos veel mõne teise reisijaga sõitsid. Karen andis sellele naisele sõidu ajal lugeda ühe traktaadi. Naine luges traktaadi läbi ja küsis järgmist. Teist luges ta veelgi suurema huviga. Sõidu lõpus leppis Karen temaga kokku, et külastab naist tema kodus, ja siis nad hakkasid Piiblit uurima brošüüri abil „Mida Jumal meilt nõuab?”. Täna hakkab Karen õppima temaga selle brošüüri viiendat peatükki.

Kuulutustööpäev on meile väga meeldinud, kuid meil kripeldavad hinges veel mõned küsimused misjonitöö kohta. Võõrustajad lubavad, et kui me koju läheme, valmistavad nad meile kerge eine ja vastavad siis küsimustele.

Kuidas nad tempot hoiavad

Praetud mune, Prantsuse saia ja juustu nautides saame misjonielu kohta veel üht-teist teada. Esmaspäev on tavaliselt selline päev, mil misjonärid puhkavad või tegelevad isiklike asjadega. Enamik misjonäre kasutab sel päeval veidi aega selleks, et kirjutada pereliikmetele ja sõpradele. Kodused uudised on neile väga tähtsad ning misjonäridele meeldib kirju saata ja saada.

Kuna misjonärid elavad ja töötavad külg külje kõrval, on tähtis häid suhteid hoida omavahelise läbikäimise ja vaimsete teemade üle arutlemise abil. Selleks toimub misjonäridel lisaks korrapärasele isiklikule piibliuurimisele igal esmaspäeva õhtul ka ühine piibliuurimine ajakirja „Vahitorn” abil. Ben räägib, et kui erineva taustaga misjonärid koos elavad, on väikesed lahkhelid arvamustes paratamatud, kuid vaimne perekondliku uurimise korraldus aitab säilitada rahuliku ja ühtse õhkkonna. Ta rõhutab ka seda,  et samuti aitab see iseennast mitte liiga tähtsaks pidada.

Alandlikkus on samuti tähtis. Misjonäre on saadetud teenima, mitte selleks et neid teenitaks. Meie sõbrad märgivad, et ühed sõnad, mida on igas keeles raske öelda, on „palun vabandust”, eriti kui keegi peab vabandust paluma mingi asja eest, mida ta tahtmatult ütles või tegi. Ben meenutab meile Piiblist Abigaili eeskuju, kes vabandas oma abikaasa ebaviisaka käitumise pärast ja pehmendas niimoodi olukorda, mis oleks võinud lõppeda õnnetusega (1. Saamueli 25:23–28). Oskus rahu pidada on samuti hea misjonäri tähtis omadus (2. Korintlastele 13:11).

Kord kuus peavad misjonärid koosoleku, et arutada tervet peret puudutavaid küsimusi, nagu näiteks ajakavamuudatusi. Hiljem pakutakse kõigile magustoitu. Meie meelest on see väga praktiline – ja maitsev – korraldus.

Kui õhtusöök on möödas, vaatame misjonikodus veidi ringi. Märkame, et kuigi kodu on tagasihoidlik, teevad misjonärid koostööd, et seda hästi puhtana hoida. Neil on seal külmutuskapp, pesumasin ja pliit. Karen räägib, et troopilistes riikides, nagu ka siin Lääne-Aafrikas, on võimalik saada misjonikoju ka kliimaseade. Sobiv elamispaik, tervislik toit ja lihtsad ettevaatusabinõud aitavad misjonäridel olla terved ja tulemusrikkad.

Keskendu positiivsele

Meid hämmastab kõik, mida oleme näinud. Kas ka meie võiksime misjonitööd teha? Kust võiksime seda teada? Meie võõrustajad soovitavad mõelda mõne asja peale.

Esiteks ütlevad nad, et kristlikud misjonärid ei käi seiklusi otsimas. Nad otsivad ausa südamega inimesi, kes tahavad õppida tundma Jumala imelisi tõotusi. Misjonärid pühendavad vähemalt 140 tundi kuus kuulutustööle, seetõttu on armastus teenistuse vastu hädavajalik.

„Kuidas te suhtute madudesse, sisalikesse ja putukatesse?” tahame teada. Ben ütleb, et kuigi neid võib leida paljudelt misjoniterritooriumidelt, harjuvad misjonärid nendega ära. Ta mainib ka, et igal misjoniülesandel on oma ainulaadne ilu ja peagi keskenduvad misjonärid oma territooriumi toredatele külgedele. Tingimused, mida varem ehk „teistsugusteks” peeti, muutuvad peagi tavaliseks ja mõnikord lausa mõnusaks. Üks misjonär, kes teenis Lääne-Aafrikas palju aastaid, enne kui isiklikud kohustused sundisid teda koju tagasi pöörduma, ütles, et tal oli raskem lahkuda oma misjoniterritooriumilt kui aastaid varem kodust. Tema misjoniterritooriumist oli saanud tema kodu.

Kas sa oled valmis?

Ben ja Karen on andnud meile palju mõtlemisainet. Kuidas on lood sinuga? Kas oled sa kunagi mõelnud, et võiksid teenida misjonärina välismaisel kuulutustööpõllul? Kui jah, siis võib-olla oled sa sellele eesmärgile lähemal, kui arvata oskad. Tähtsamaid nõudeid on armastada täisajalist teenistust ja tunda rõõmu teiste inimeste aitamisest. Pea meeles, et misjonärid pole superkangelased, vaid tavalised inimesed, kes annavad endast parima, et üks ülitähtis töö lõpule viia.

[Pildid lk 27]

Iga päev algab ühe piiblikoha aruteluga

[Pildid lk 28, 29]

Pildikesi Aafrikast

[Pilt lk 29]

Misjonärielu võib pakkuda suurt rahuldust