Kuidas tulla toime silmakirjalikkusega?

JUUDAS ISKARIOT astus Ketsemani aias Jeesuse juurde ja „andis temale suud”. See oli tavapärane südamlik kiindumusväljendus. Kuid Juuda žest oli teeseldud ja mõeldud üksnes selleks, et need, kes olid tulnud öösel Jeesust arreteerima, ta ära tunneksid (Matteuse 26:48, 49). Juudas oli silmakirjatseja – inimene, kes teeskleb olevat keegi, kes ta tegelikult pole, kes varjab siira maski taha oma halvad ajendid. „Silmakirjatsejaks” tõlgitud kreeka sõna tähendab ’seda, kes vastab’ ja veel tähendab see teatrinäitlejat. Aja jooksul hakkas see sõna tähendama inimest, kes teeskleb kedagi eesmärgiga teisi petta.

Kuidas sa suhtud silmakirjalikkusesse? Kas sind ajab vihale näiteks see, kui sigaretitootjad õhutavad inimesi suitsetama hoolimata meditsiinilistest tõenditest, et nende tooted on kahjulikud? Kas sind ärritab nende lapsehoidjate ja hooldajate silmakirjalikkus, kes kuritarvitavad oma hoolealuseid? Kas tunned end lööduna, kui kaaslane, keda pidasid tõeliseks sõbraks, sind reetis? Kuidas mõjutab sind religioosne silmakirjalikkus?

„Häda teile ... te silmakirjatsejad”

Mõtle, milline religioosne õhkkond valitses siis, kui Jeesus oli maa peal. Kirjatundjad ja variserid väitsid, et nad on lojaalsed Jumala Seaduse õpetajad, kuid tegelikult täitsid nad iisraellaste meeled inimeste õpetustega, mis viisid nende tähelepanu Jumalast eemale. Kirjatundjad ja variserid nõudsid seadusetähe piinlikku järgimist, kuid ise eirasid põhimõtteid, mis oleksid pidanud peegeldama armastust ja kaastunnet. Avalikkuse ees näitasid nad, et nad on Jumalale pühendunud, kuid eraelus olid nad täis kurjust. Nende teod ei vastanud kunagi nende sõnadele. Nad tegutsesid „selleks, et inimesed neid näeksid”. Nad olid „lubjatud haudade sarnased, mis küll väljastpoolt on nägusad, aga seestpoolt on täis surnute luid ja kõike räpasust”. Jeesus paljastas jõuliselt nende silmakirjalikkuse, öeldes neile korduvalt: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad” (Matteuse 23:5, 13–31).

Kui sa oleksid elanud tol ajal, oleks tõenäoliselt sindki, nagu ka teisi ausa südamega inimesi, tülgastanud niisugune religioosne silmakirjalikkus (Roomlastele 2:21–24; 2. Peetruse 2:1–3). Kuid kas sa oleksid lasknud kirjatundjate ja variseride silmakirjalikkusel kibestada end nii palju, et oleksid hüljanud kõik religioonid, kaasa arvatud selle, mida õpetasid Jeesus Kristus ja tema jüngrid? Kas see poleks sulle kahjuks tulnud?

Usklike silmakirjalik käitumine võib panna meid usule jälestusega selga pöörama. Selline reageering teeks meid aga pimedaks ka tõeliste jumalakummardajate siiruse suhtes. Barjäärid, mis me püstitame selleks, et kaitsta end silmakirjalikkuse eest, võivad tegelikult hoida meid eemale tõelistest sõpradest. Seepärast tuleks meil reageerida silmakirjalikkusele mõistlikult ja tasakaalukalt.

„Olge ettevaatlikud”

Esiteks tuleks meil õppida silmakirjalikkust läbi nägema. See pole alati lihtne. Ühele perele läks see õppetund kalliks maksma. Pereema oli langenud koomasse. Perekond palkas  advokaadi, kes oli ühtlasi kohalik kirikuõpetaja, et algatada väärravi pärast kohtuasi selle haigla vastu, kus õnnetus oli toimunud. Kuigi haigla maksis vastavalt kokkuleppele kompensatsiooniks 3,4 miljonit USA dollarit, suurenes pererahva tragöödia veelgi. Ema suri äärmises vaesuses ja perel polnud võimalik tasuda tema matusekulusid. Miks? Sest advokaat pani enamiku rahast oma taskusse. Selle advokaadi kohta ütles üks õigusajakiri: „Kui ta oleks jutlustanud sellist käitumist, mida ta praktiseeris ..., oleks tema sõnum pidanud olema: „Riisugem.”” Kuidas me saaksime end kaitsta selliste inimeste eest?

„Olge ettevaatlikud,” kõlas Jeesuse nõuanne neile, kes tema ajal religioosse silmakirjatsemisega kokku puutusid (Matteuse 16:6; Luuka 12:1). Me peame olema valvsad. Inimesed võivad väita, et nad taotlevad kõige üllamaid eesmärke, ja nõretada siirusest, kuid meil tuleb olla mõistlikult ettevaatlik ning mitte võtta kõike otsekohe puhta kullana. Kui me teame, et ringluses on valeraha, siis kas pole nii, et me uurime hoolikalt ka oma rahatähti?

Silmakirjalikkust on ette tulnud ka tõeliste kristlaste koguduses. Jünger Juuda hoiatas taoliste inimeste eest, öeldes: „Nemad on teie armastussöömaaegadel mustuselaigud [„vee all peidus olevad karid”, UM], kes kartmatult ühes pidutsevad iseendid nuumates; nad on tuulte aetavad veeta pilved, sügisesed viljata puud” (Juuda 12).

’Olla ettevaatlik’ tähendab mitte lasta end petta kellelgi, kes väidab, et ta on armastav, kuid tegelikult käitub enesekeskselt ja propageerib seisukohti, mis ei põhine Jumala Sõnal. Nagu sakiline kari, mis jääb tasasest veepinnast veidi madalamale, võib see inimene põhjustada ettevaatamatu kristlase vaimse laevahuku (1. Timoteosele 1:19). Silmakirjatseja võib lubada rohket vaimset värskendust, kuid tegelikult osutub ta ’veeta pilveks’, kust ei tule piiskagi. Nagu viljata puu, ei kanna see pettur mingit ehtsat kristlikku vilja (Matteuse 7:15–20; Galaatlastele 5:19–21). Meil tuleks selliste petiste suhtes valvas olla. Kuid seda tuleks teha nii, et me ei hakkaks kahtlema iga inimese ajendites.

„Ärge mõistke kohut”

Ebatäiuslikel inimestel on lihtne osutada teiste vigadele ja jätta arvestamata enda omad. See kalduvus võib meid muuta vastuvõtlikuks silmakirjalikkusele. „Sa silmakirjatseja!” ütles Jeesus. „Tõmba esiti palk omast silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast.” Teeme hästi, kui järgime ta nõuannet: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut ... Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele?” (Matteuse 7:1–5.)

Kui inimesed teevadki mõnikord tegusid, mis tunduvad silmakirjalikud, ei tohiks me neid rutakalt silmakirjatsejateks nimetada. Näiteks apostel Peetrus „tõmbus ... tagasi ja läks kõrvale” mittejuutidest usukaaslastest Antiookias, et olla Jeruusalemmast tulnud juudi päritoluga külaliste meele järgi. Barnabaski ’tõmmati kaasa nende [Peetruse  ja teiste] silmakirjatsemisse’. Peetrus käitus nii, olgugi et just temale oli antud eesõigus avada mittejuutidele tee kristlikku kogudusse (Galaatlastele 2:11–14; Apostlite teod 10:24–28, 34, 35). Muidugi ei seadnud Barnabase ja Peetruse vääratus neid samasse kategooriasse kirjatundjate, variseride või Juudas Iskariotiga.

„Armastus ärgu olgu silmakirjalik”

„Kui sa armastuseande annad, siis ära lase enese ees sarve puhuda, nagu silmakirjatsejad teevad kogudusekodades ja tänavail, et inimesed neid ülistaksid,” manitses Jeesus (Matteuse 6:2). „Armastus ärgu olgu silmakirjalik,” kirjutas apostel Paulus (Roomlastele 12:9). Ta julgustas noort Timoteost, et sel oleks „armastus puhtast südamest ... ja silmakirjatsematust usust” (1. Timoteosele 1:5). Kui meie armastus ja usk on ehtsad, omakasupüüdlikkusest ja pettusest rikkumata, tekitab see teistes inimestes usaldust meie vastu. Me pakume meid ümbritsevatele inimestele tõelist jõudu ja julgustust (Filiplastele 2:4; 1. Johannese 3:17, 18; 4:20, 21). Ja mis peamine, meil kõigil on siis Jehoova heakskiit.

Silmakirjalikkus toob aga lõppkokkuvõttes surma neile, kes seda ilmutavad. Lõpuks paljastatakse silmakirjalikkus täielikult. „Sest midagi ei ole peidetud, mis ei tuleks ilmsiks,” ütles Jeesus Kristus, „ja midagi pole salajas, mida ei saada teada” (Matteuse 10:26; Luuka 12:2). Tark kuningas Saalomon teatas: „Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!” (Koguja 12:14).

Seni pole aga mõtet lasta inimeste silmakirjalikkusel mõjutada meid nii palju, et jätame end ise ilma tõeliste sõprade ehtsast armastusest. Me võime olla ettevaatlikud, olemata liiga kahtlustavad. Ning hoidkem kindlasti oma armastus ja usk silmakirjalikkusest vaba (Jakoobuse 3:17; 1. Peetruse 1:22).

[Pildid lk 22, 23]

Kas oleksid lasknud kirjatundjate ja variseride silmakirjalikkusel tõugata end eemale Jeesus Kristusest ja tema jüngritest?