Noa usk mõistab maailma hukka

KAS oled sa kuulnud jumalakartlikust mehest Noast, kes ehitas laeva, et ülemaailmse veeuputuse ajal ellu jääda? See jutustus on oma muistsest päritolust hoolimata tuttav miljonitele inimestele. Kuid paljud ei mõista, et Noa elul on tähendus meie kõigi jaoks.

Miks peaksime huvi tundma tuhandete aastate taguse loo vastu? Kas Noa ja meie olukorral on midagi ühist? Kui on, siis kuidas võib tema eeskuju meile kasuks olla?

Noa-aegne maailm

Piibli kronoloogia paigutab Noa sünni aastasse 2970 e.m.a, see on 126 aastat pärast Aadama surma. Noa päevil oli maailm täis vägivalda ja enamik Aadama järeltulijaid järgis oma esiisa trotslikku eeskuju. Nõnda „Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad” (1. Moosese 6:5, 11, 12).

Inimeste mäss polnud ainus asi, mis Jehoovale pahameelt tegi. Esimese Moosese raamatu aruanne selgitab: „Siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid. [––] Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased [„neefilid”, UM] maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed” (1. Moosese 6:2–4). Kui võrrelda neid salme apostel Peetruse sõnadega, siis võib näha, et need „Jumala pojad” olid sõnakuulmatud inglid. Neefilid olid naiste ja Jehoovast taganenud materialiseerunud inglite lubamatute vahekordade tagajärjel sündinud hübriidsed järglased (1. Peetruse 3:19, 20).

Sõna „neefilid”, mille tähendus on ’langetajad’, märgistab isikuid, kes panid teisi langema. Nad olid vägivaldsed löömamehed ja nende himurate isade patt sarnanes Soodoma ja Gomorra elanike loomuvastaste tegudega (Juuda 6, 7). Üheskoos  edendasid nad maa peal väljakannatamatut kurjust.

„Täiesti vaga oma rahvapõlve seas”

Kurjus oli nii valdav, et Jumal otsustas inimkonna hävitada. Inspireeritud jutustus ütleb aga, et „Noa leidis armu Jehoova silmis. ... Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis ühes Jumalaga” (1. Moosese 6:8, 9). Kuidas oli võimalik ’kõndida ühes Jumalaga’ jumalakartmatus maailmas, mis oli väärt üksnes hävingut?

Kahtlemata oli Noa õppinud palju oma isa Lemeki käest, kes oli olnud usumees ja elanud Aadamaga ühel ajal. Kui Lemek pani oma pojale nimeks Noa (mille arvatav tähendus on ’puhkus’ või ’lohutus’), ennustas ta: „See trööstib meid meie töös ja käte vaevas maa pärast, mille Jehoova on neednud!” See ennustus täitus, kui Jumal kõrvaldas maa peal olnud needuse (1. Moosese 5:29; 8:21).

Jumalakartlikud vanemad ei ole garantiiks laste vaimsusele, sest igal inimesel tuleb endal Jumalaga head suhted rajada. Noa „kõndis ühes Jumalaga” sel moel, et ta käis seda teed mööda, mille Jumal heaks kiitis. See, mida Noa Jumala kohta teada sai, ajendas teda Jumalat teenima. Noa usk ei löönud kõikuma, kui Jumal andis talle teada oma eesmärgi ’saata veeuputus maa peale ja hävitada kõik liha’ (1. Moosese 6:13, 17).

Olles veendunud, et see ennekuulmatu katastroof saabub, täitis Noa Jehoova käsku: „Tee enesele laev goferipuust; laev tee kambritega ja pigita seda seest ning väljast maapigiga” (1. Moosese 6:14). Jumala antud täpseid juhtnööre laeva ehitamise kohta polnud lihtne täita. Sellest hoolimata „Noa tegi kõik. Nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi” (1. Moosese 6:22). Noa tegi seda oma naise ja poegade Seemi, Haami ja Jaafeti ning nende naiste abiga. Jehoova õnnistas sellist usku. Kui suurepäraseks eeskujuks on nad tänapäeva perekondadele!

Mida laeva ehitamine hõlmas? Jehoova käskis Noal ehitada hiigelsuure, veekindla, kolmekordse puidust kasti, mis oli 133 meetrit pikk, 22 meetrit lai ja 13 meetrit kõrge (1. Moosese 6:15, 16). Sellise aluse mahutavus oli umbes sama suur kui mitmesuguste nüüdisaegsete kaubalaevade oma.

See oli tohutu ettevõtmine! Üsnagi tõenäoliselt oli vaja langetada tuhandeid puid, tassida need ehitusplatsile ja lõigata laudadeks või prussideks. Tuli ka tellinguid püstitada, tüübleid või tihvte valmistada, laeva veekindluse tagamiseks tõrva hankida, mahuteid ja tööriistu muretseda jne. Töö käigus võis olla vaja kaupmeestega läbirääkimisi pidada ning kaupade ja teenuste eest tasuda. Ilmselt läks vaja ka puusepaoskusi, et prussid ja lauad täpselt paika seada ja ehitada küllalt tugev laevakere. Mõelda vaid, ehitus kestis tõenäoliselt 50 kuni 60 aastat!

 Järgmiseks pidi Noa pöörama tähelepanu küllaldase toidu ja sööda varumisele (1. Moosese 6:21). Tal tuli koguda hulk loomi ja juhtida need laeva. Noa viis täide kõik, mis Jumal oli käskinud, ja töö sai tehtud (1. Moosese 6:22). Jehoova õnnistus tagas selle, et kõik läks lõplikult korda.

„Õigusekuulutaja”

Lisaks laeva ehitamisele hoiatas Noa inimesi ja teenis Jumalat ustavalt kui „õigusekuulutaja”. Kuid inimesed ei „saanud aru [„ei pööranud tähelepanu”, UM], enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära” (2. Peetruse 2:5; Matteuse 24:38, 39).

Teades, kui laostunud tolleaegne maailm vaimselt ja moraalselt oli, pole raske arvata, et Noa pere võis sattuda uskmatute kaasinimeste naeru, solvangute ja pilke alla. Ilmselt pidasid inimesed neid hullumeelseteks. Kuid Noa suutis pakkuda oma perele vaimset julgustust ja tuge, sest nad ei võtnud kunagi omaks oma jumalakartmatute kaasaegsete vägivaldseid, ebamoraalseid ja mässumeelseid toimimisviise. Noa mõistis tolleaegse maailma hukka oma sõnade ja tegudega, mis väljendasid usku (Heebrealastele 11:7).

Veeuputusest pääsenud

Veidi enne paduvihma algust käskis Jumal Noal valminud laeva minna. Kui Noa pere ja loomad olid laevas, siis „Jehoova sulges” ukse, tehes lõpu igasugustele mõnitavatele pilgetele. Veeuputuse saabudes sõnakuulmatud inglid ilmselt dematerialiseerusid ja põgenesid hävingu eest. Mis sai aga teistest? Kõik elusolendid, kes olid väljaspool laeva kuival maal, ka neefilid, surid. Ellu jäi üksnes Noa oma perega (1. Moosese 7:1–23).

Noa ja tema kodakondsed veetsid laevas ühe kuuaasta ja kümme päeva. Nad tegelesid loomade toitmise ja jootmisega, heitmete koristamisega ja aja arvestamisega. Esimene Moosese raamat dateerib kõik veeuputuse etapid väga täpselt, just nagu laeva logiraamatus, ja see kinnitab jutustuse  tõepärasust (1. Moosese 7:11, 17, 24; 8:3–14).

Kahtlemata korraldas Noa laevas olles oma perega vaimseid arutelusid ja esitas Jumalale tänupalveid. Tõenäoliselt säilis veeuputuse-eelne ajalugu tänu Noale ja tema perele. Usaldusväärsed suulised pärimused või nende valduses olevad kirjalikud ajaloodokumendid võisid olla kasulikuks materjaliks, mille üle veeuputuse ajal mõtiskleda.

Kui rõõmsad pidid küll Noa ja ta pereliikmed olema, kui nad said jälle kord kuivale maale astuda! Kõigepealt püstitas Noa altari ja tegutsedes perekonna preestrina, tõi ta ohvreid nende päästjale (1. Moosese 8:18–20).

„Nõnda nagu Noa päevad olid”

Jeesus Kristus ütles: „Nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine” (Matteuse 24:37). Praegu on kristlased samuti õigusekuulutajad, kes kutsuvad inimesi üles kahetsema (2. Peetruse 3:5–9). Seda analoogiat tundes tahame ehk teada saada, mis mõtted käisid Noa peast läbi enne veeuputust. Kas ta arvas mõnikord, et tema kuulutustöö on asjatu? Kas ta oli vahel väsinud? Piibel sellest ei räägi. Seal öeldakse lihtsalt, et Noa tegi nii, nagu Jumal käskis.

Kas sa mõistad, kuidas on Noa olukord seotud meiega? Ta kuuletus Jehoovale hoolimata vastuseisust ja raskustest. Seepärast pidas Jehoova teda õiglaseks. Noa perekond ei teadnud täpselt, millal Jumal toob maale veeuputuse, kuid nad teadsid, et see kindlasti tuleb. Usk Jumala sõnasse oli Noale toeks kõik need aastad, mil ta töötas ja näiliselt tulutut kuulutustööd tegi. Piibel ütleb: „Usu kaudu sai Noa ilmutuse sellest, mida veel ei olnud näha, ja ehitas pühas kartuses laeva oma perekonna päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis hukka maailma ning sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust” (Heebrealastele 11:7).

Kust sai Noa sellise usu? Ilmselt võttis ta aega, et mõtiskleda kõige üle, mida ta teadis Jehoovast, ja siis lasi ta end nendest teadmistest juhtida. Kahtlemata rääkis Noa Jumalaga palve kaudu. Tegelikult sai ta Jehoovaga nii lähedaseks, et ta „kõndis ühes Jumalaga”. Perekonnapeana pühendas ta oma kodakondsetele hea meelega aega ja armastavat tähelepanu. See hõlmas ka oma naise, kolme poja ja miniate vaimsete vajaduste eest hoolitsemist.

Nii nagu Noa, teavad ka tõelised kristlased tänapäeval, et Jehoova lõpetab peagi praeguse jumalakartmatu maailmakorralduse. Me ei tea, millal see sünnib, kuid me mõistame, et kui jäljendame selle „õigusekuulutaja” usku ja sõnakuulelikkust, hoiame elus oma hinge (Heebrealastele 10:36–39).

[Kast lk 29]

Kas veeuputus tõesti toimus?

Antropoloogid on kogunud tervelt 270 veeuputuse legendi peaaegu kõikidelt rahvastelt ja hõimudelt. „Jutustusi veeuputusest võib leida kõikjal maailmas,” ütleb õpetlane Claus Westermann. „See on loomisloo sarnaselt osa meie algsest kultuuripärandist. On tõesti hämmastav, et leiame igast maailma paigast jutustusi suurest ürgsest veeuputusest.” Millega seda seletada? Kommentaator Enrico Galbiati ütleb: „Veeuputuse pärimuse järjepidev olemasolu paljude üksteisest eraldatud rahvaste seas on märk sellest, et neile pärimustele aluse pannud sündmus on ajalooline tõsiasi.” Kristlaste jaoks on õpetlaste märkustest palju suurema tähtsusega teadmine, et Jeesus rääkis veeuputusest kui tegelikult toimunud sündmusest inimkonna ajaloos (Luuka 17:26, 27).

[Kast lk 30]

Kas mütoloogia mainib neefileid?

Muinaslood jumalate ja inimeste vahelistest armusuhetest ja neist suhetest sündinud „vägilastest” või „pooljumalatest” on olnud omased kreeka, egiptuse, ugariti, hurri ja mesopotaamia teoloogiale. Kreeka mütoloogia jumalatel oli inimese kuju ja nad olid väga ilusad. Nad sõid, jõid, magasid, olid seksuaalvahekorras, tülitsesid, kaklesid, võrgutasid ja vägistasid. Kuigi neid peeti pühadeks, olid nad võimelised petma ja kurja tegema. Achilleuse-taolisi kangelasi peeti nii jumaliku kui ka inimliku päritoluga isikuiks, keda oli õnnistatud üleinimlike võimete, kuid mitte surematusega. See, mida Esimene Moosese raamat ütleb neefilite kohta, heidab valgust taoliste müütide võimalikule või isegi tõenäolisele päritolule.