Sküüdid – salapärane muistne rahvas

GALOPEERIDES läbi tolmu, sadulakotid täis röövsaaki, saabus rändrahva ratsavägi. Selle salapärase rahva valduses olid Euraasia stepid ajavahemikul 700 kuni 300 e.m.a. Seejärel see rahvas kadus, kuid alles pärast seda, kui oli jätnud endast jälje inimajalukku. Seda rahvast mainitakse isegi Piiblis. Jutt on sküütidest.

Juba sajandeid olid rändrahvad ja metshobuste karjad uidanud rohumaadel, mis laiusid Ida-Euroopas Karpaatidest kuni praeguse Venemaa kaguosani. Kaheksandal sajandil e.m.a hakati Hiina keisri Xuani sõjalise tegevuse tõttu rändama läände. Lääne poole liikudes sõdisid sküüdid kimmerlastega, kihutades minema rahva, kelle võimu all oli Kaukaasia ja Musta mere põhjarannik.

Rikkusi otsides rüüstasid sküüdid Assüüria pealinna Niinive. Hiljem said neist Assüüria liitlased Meedia, Babüloonia ja teiste riikide vastu. Nad jõudsid oma sõjakäikudega isegi Põhja-Egiptusse. Tõsiasi, et Põhja-Iisraeli linn Beet-Saan nimetati hiljem Skütopoliseks, võib viidata sküütide okupatsiooniperioodile (1. Saamueli 31:11, 12).

Lõpuks jäid sküüdid elama steppidesse, mis paiknevad tänapäeva Rumeenia, Moldova, Ukraina ja Lõuna-Venemaa aladel. Seal nende jõukus kasvas, sest nad olid vahendajateks kreeklaste ja teraviljakasvatajate vahel, kes elasid tänapäeva Ukraina ja Lõuna-Venemaa territooriumil. Sküüdid vahetasid teravilja, mett, karusnahka ja kariloomi Kreeka veini, kanga, relvade ja kunstiteoste vastu. Nii kuhjasid nad kokku imelise varanduse.

 Muljetavaldavad ratsanikud

Nendele stepisõjameestele oli hobune sama, mis kaamel kõrbeelanikele. Sküüdid olid suurepärased ratsanikud ning nad olid esimeste hulgas, kes hakkasid kasutama sadulat ja jalust. Nad sõid hobuseliha ja jõid märapiima. Tegelikult nad kasutasid hobuseid isegi põletusohvritena. Kui sküüdi sõjamees suri, tapeti ka tema hobune ning maeti auga maha – koos kõigi rakmete ja ehetega.

Ajaloolase Herodotose kirjutiste kohaselt oli sküütidel väga sadistlikke kombeid. Näiteks kasutasid nad oma ohvrite kolpasid joogianumatena. Vaenlaste vastu võideldes hävitasid nad neid raudmõõkade, sõjakirveste, odade ja kidaliste nooltega, mis rebestasid liha.

Hauakääpad sisustati igavese elu jaoks

Sküüdid tegelesid nõiduse ja šamanismiga ning kummardasid tuld ja üht emajumalannat (5. Moosese 18:10–12). Nad pidasid hauakääpaid surnute elupaigaks. Kui isand suri, ohverdati orje ja loomi, mida ta saaks edaspidi kasutada. Ilmselt said pealikud „järgmisse maailma” kaasa ka varandust ja majateenijaid. Ühest kuninglikust hauast leiti viis meesteenijat, kes lamasid jalad isanda poole, olles valmis tõusma ja oma kohuseid täitma.

Valitsejad maeti koos rikkalike ohvritega ning leinaperioodil sküüdid piserdasid oma verd ja lõikasid ära oma juuksed. Herodotos kirjutas: „Nad lõikasid oma kõrva küljest tüki, ajasid pea paljaks, tegid sisselõikeid ümber käsivarre, veristasid laupa ja nina ning torkasid oma vasaku käe noolega läbi.” Vastupidiselt sellele ütles Jumala Seadus samal ajaperioodil elanud iisraellastele: „Ärge lõigake oma ihusse surnumärki” (3. Moosese 19:28).

Sküüdid jätsid endast maha tuhandeid kurgaane (hauakünkaid). Paljud kurgaanidest leitud ornamendid kujutavad sküütide igapäevaelu. Vene tsaar Peeter Suur hakkas selliseid asju 1715. aastal koguma ning neid sädelevaid esemeid võib praegu näha Venemaa ja Ukraina muuseumides. See niinimetatud loomstiil hõlmab hobuseid, kotkaid, kulle, kasse, pantreid, põtru, hirvi ja greife (mütoloogilised tiibadega või tiivutu kehaga olendid, kel on ühe looma või linnu keha ning teise looma või linnu pea).

Sküüdid ja Piibel

Piiblis mainitakse sküüte otseselt vaid üks kord. Koloslastele 3:11 on öeldud: „Ei ole kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei harimatut ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikide sees on Kristus!” Kui kristlik apostel Paulus selle kirja pani, ei tähendanud kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „sküüt”, mingit konkreetset rahvast. See käis kõige metsikumate inimeste kohta. Paulus rõhutas, et Jehoova püha vaimu ehk tegeva jõu abil võivad isegi sellised inimesed riietuda uue isiksusega (Koloslastele 3:9, 10).

Mõned arheoloogid arvavad, et kirjakohas Jeremija 51:27 mainitud Askenas viitab  assüüriakeelsele sõnale Ašguzai, mida kasutati sküütide kohta. Kiilkirjatahvlid annavad teada, et see rahvas ja Manna elanikud olid liitlased seitsmendal sajandil e.m.a toimunud mässus assüürlaste vastu. Just enne seda, kui Jeremija hakkas ennustama, liikusid sküüdid kahju tegemata Juudamaa lähedal, kui nad läksid Egiptusse ja tulid sealt. Seepärast võisid paljud kahelda Jeremija ennustuse täpsuses, et Juudat rünnatakse põhja poolt (Jeremija 1:13–15).

Mõned õpetlased arvavad, et kirjakohas Jeremija 50:42 viidatakse sküütidele. Seal on kirjas: „Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas, nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Paabeli tütar!” See salm käib aga eeskätt meedlaste ja pärslaste kohta, kes vallutasid Babüloni aastal 539 e.m.a.

On ka oletatud, et „Maagoogi maa”, millest räägitakse Hesekieli 38. ja 39. peatükis, viitab sküüdi suguharudele. Ent „Maagoogi maal” on sümboolne tähendus. Ilmselt viitab see maalähedasele paigale, kuhu Saatan ja tema inglid pärast taevast sõda heideti (Ilmutuse 12:7–17).

Sküüdid osalesid Nahumi prohvetiennustuse täitumises, mis räägib Niinive kukutamisest (Nahum 1:1, 14). Kaldealased, sküüdid ja meedlased vallutasid Niinive aastal 632 e.m.a, põhjustades nõnda Assüüria impeeriumi kokkuvarisemise.

Salapärane allakäik

Sküüdid on kadunud, kuid miks? „Tõsiasi on, et me lihtsalt ei tea, mis juhtus,” ütleb üks Ukraina juhtivaid arheolooge. Mõned arvavad, et kui nende rikkuseiha vähenes, alistusid nad esimesel ja teisel sajandil e.m.a ühele uuele Aasiast tulnud rändrahvale – sarmaatidele.

Teised õpetlased oletavad, et sküütide allakäigu põhjustas nende suguharude vahel toimunud lõhenemine. Ning on ka neid, kes ütlevad, et sküütidest järelejäänuid võib leida Kaukaasia osseetide seast. Igatahes jättis see salapärane rahvas endast märgi inimajalukku – nimetus „sküüt” on saanud mõnes keeles sünonüümiks julmale inimesele.

[Kaart lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

□ Muistne linn

• Nüüdisaegne linn

Doonau

SKÜÜTIA ← RÄNDETEE

• Kiiev

Dnepr

Dnestr

Must meri

OSSEETIA

Kaukasus

Kaspia meri

ASSÜÜRIA ← VALLUTUSRETKED

□ Niinive

Tigris

MEEDIA ← VALLUTUSRETKED

MESOPOTAAMIA

BABÜLOONIA ← VALLUTUSRETKED

□ Babülon

Eufrat

PÄRSIA IMPEERIUM

□ Suusa

Pärsia laht

PALESTIINA

• Beet-Saan (Skütopolis)

EGIPTUS ← VALLUTUSRETKED

Niilus

Vahemeri

KREEKA

[Pildid lk 25]

Sküüdid sõdisid palju

[Allikaviide]

The State Hermitage Museum, St. Petersburg

[Pildid lk 26]

Sküüdid vahetasid oma kaupa Kreeka kunstiteoste vastu ja said väga jõukaks

[Allikaviide]

Courtesy of the Ukraine Historic Treasures Museum, Kiev