Lugejate küsimusi

Kas Jumala juhtnöörid kirjakohas Jeremija 7:16 näitavad, et kristlased ei peaks palvetama kogudusest välja heidetud inimese eest, sest too on mittekahetsev patustaja?

Kui Jehoova oli ustavusetule Juudale kohtuotsuse kuulutanud, ütles ta Jeremijale: „Sina ära palu selle rahva eest ja ära tee nende pärast kisa ega palvet, ja ära käi mulle peale, sest ma ei kuule sind!” (Jeremija 7:16).

Miks keelas Jehoova Jeremijal iisraellaste eest palvetada? Kahtlemata sellepärast, et nad rikkusid häbitult tema seadusi. Nad ’varastasid, tapsid, rikkusid abielu, vandusid valet ja suitsutasid Baalile ning käisid teiste jumalate järel’ avalikult ja häbenemata. Seetõttu ütles Jehoova ustavusetutele juutidele: „[Ma] heidan teid ära oma palge eest, nõnda nagu ma heitsin ära kõik teie vennad, kogu Efraimi soo!” Jeremijal või ükskõik kellel teisel oleks kindlasti olnud kohatu paluda Jehoovat, et ta oma kohtuotsuse tühistaks (Jeremija 7:9, 15).

Kooskõlas sellega kirjutas apostel Johannes õigest palvetamisest Jumala poole. Esiteks kinnitas ta kristlastele: „Kui me midagi palume tema tahtmist mööda, ta kuuleb meid” (1. Johannese 5:14). Seejärel jätkas ta mõtetega teiste eest palvetamisest: „Kui keegi näeb oma venda pattu tegevat, pattu, mis ei ole surmaks, siis ta tehku palvet, ja Jumal annab temale elu, neile nimelt, kes ei tee pattu surmaks. On patt, mis on surmaks; selle kohta ma ei ütle, et tuleks paluda” (1. Johannese 5:16). Ka Jeesus rääkis patust, mida „ei anta inimestele andeks”, milleks on patt püha vaimu vastu (Matteuse 12:31, 32).

Kas see tähendab, et kõik, kes on kristlikust kogudusest välja heidetud kui mittekahetsevad  patustajad, on teinud pattu, „mis on surmaks”, ja seega ei tuleks nende eest palvetada? See ei pruugi tingimata nii olla, sest mõnikord nende üleastumised ei ole patud, mis on surmaks. Tegelikult on raske öelda, kas need seda on või mitte. Tüüpiliseks näiteks on Juuda kuningas Manasse. Ta püstitas ebajumalaile altareid, ohverdas oma poegi, tegeles spiritismiga ja viis nikerdatud kuju Jehoova templisse. Piibel ütleb koguni, et Manasse ja rahvas tegid „rohkem kurja kui need paganad, keda Jehoova oli hävitanud Iisraeli laste eest”. Kõige selle eest karistas Jehoova Manasset, saates ta vangina aheldatult Babüloni (2. Kuningate 21:1–9; 2. Ajaraamat 33:1–11).

Kas Manasse üleastumised, mis tõesti olid väga rängad, olid seda laadi patud, mis on surmaks? Ilmselt mitte, sest jutustus räägib temast edasi: „Kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Jehoova, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees. Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Jehoova on Jumal” (2. Ajaraamat 33:12, 13).

Seepärast ei tohiks me teha rutakat järeldust, et inimene on teinud pattu, mis on surmaks, üksnes selle põhjal, et ta on kogudusest eemaldatud. Võib kuluda aega, enne kui inimese tõeline südameseisund ilmsiks saab. Tegelikult öeldakse tihtipeale, et kogudusest eemaldamise üks eesmärke on, et patustanu olukorda mõistma hakkaks ja loodetavasti kahetseks ning pöörduks.

Kuna see isik pole enam koguduses, võivad tema südameseisundi ja hoiaku muutust kõigepealt märgata tema lähedased – abikaasa või pereliikmed. Nähes neid muudatusi, võivad nad järeldada, et patustanu ei ole teinud pattu, mis on surmaks. Nad soovivad ehk palvetada tema pärast, et ta võiks leida jõudu Jumala inspireeritud Sõnast ja et Jehoova tegutseks temaga vastavalt oma tahtele (Laul 44:22; Koguja 12:14).

Kuigi mõni inimene võib näha piisavalt tõendeid, uskumaks, et patustanu on kahetsenud, ei pruugi see olla nii terves koguduses. Koguduseliikmeid võib hämmastada, muretsema või isegi komistama panna see, kui nad kuulevad, et keegi avalikult kogudusest eemaldatud inimese eest palvetab. Seepärast, kui keegi tunneb, et ta tahab patustanu eest palvetada, peaks ta tegema seda omaette ja jätma edasise sündmuskäigu vastutavate kogudusevanemate hoolde.

[Pilt lk 31]

Manasse sai oma rängad patud andeks, kui ta alandas ennast Jehoova ette

[Pildi allikaviide lk 30]

Reproduced from Illustrierte Pracht – Bibel/Heilige Schrift des Alten und Neuen Testaments, nach der deutschen Uebersetzung D. Martin Luther’s