Kuningriigi kuulutajad teatavad

„Te olete valinud vale numbri”

LESLIE ja Caroline andsid Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis kordamööda telefoni teel tunnistust pensionäridele, kes elasid kinnisel territooriumil. Kuna vaid üksikud inimesed olid kodus ja kristliku sõnumi vastu eriti suurt huvi ei ilmutatud, oli Caroline innustunud, kui üks naine telefonile vastas.

„Kas proua B.?” küsis Caroline.

„Ei,” vastati sõbraliku häälega, „olen proua G. Te olete valinud vale numbri.”

Märgates naise hääles sõbralikkust, ütles Caroline: „Kas ma võiksin selgitada, mida ma soovisin rääkida proua B.-le?” Ja seejärel rääkis ta õnnistustest, mida toob saabuv Jumala Kuningriik. Kui ta oli proua G.-ga kokku leppinud, et viib talle brošüüri „Mida Jumal meilt nõuab?”, küsis too: „Aga mis usku te olete?”

„Oleme Jehoova tunnistajad,” vastas Caroline.

„Oh ei, ainult mitte seda usku! Ma kardan, et ma ei soovi teiega kokku saada.”

„Kuid proua G.,” meenutas Caroline, „viimased 20 minutit rääkisin ma teiega kõige imelisemast lootusest ja näitasin Piiblist, mida Jumala Kuningriik peagi inimkonna heaks teeb. Te olite väga rõõmus – isegi põnevil –, kui neid asju kuulsite, ja tahtsite veel rohkemgi teada. Mida te tegelikult Jehoova tunnistajatest teate? Kui te oleksite haige, kas läheksite abi otsima mehaanikult? Miks ma ise ei võiks teile rääkida, mida Jehoova tunnistajad usuvad?”

Pärast hetkelist vaikust tuli vastus: „Teil on vist õigus. Tulge siis pealegi. Kuid pidage meeles, teil ei õnnestu mind kunagi ümber pöörata!”

„Proua G., ma ei suudaks teid kunagi ümber pöörata, isegi kui ma seda tahaksin,” vastas Caroline. „Ainult Jehoova võib seda teha.”

Brošüüri kohaletoimetamine läks hästi ja proua G. (Betty) oli nõus järgmise külastusega. Kui Caroline uuesti tuli, ütles Betty, et ta oli naistele söögilaua ääres rääkinud, et ta oli vestelnud Jehoova tunnistajatega. „Kuidas sa võisid seda teha?” olid need käsi vehkides küsinud. „Need inimesed ei usu isegi mitte Jeesusesse!”

Caroline tuletas Bettyle kohe meelde üht peamist mõtet nende eelmisest vestlusest Jumala Kuningriigi teemadel.

„Kes saab selle Kuningriigi kuningaks?” küsis Caroline.

„Muidugi Jeesus,” vastas Betty.

„Loomulikult,” ütles Caroline. Ja ta selgitas seejärel, et Jehoova tunnistajad usuvad, et Jeesus on Jumala Poeg, kuid et ta ei ole Jumalaga võrdne kolmainsuse osa (Markuse 13:32; Luuka 22:42; Johannese 14:28).

Betty oli alati positiivse ja rõõmsa meelega, kuid mõne külastuse järel selgus, et tal on väga kehv tervis. Ta põdes vähki ja kartis, et sureb. „Oh, oleksin ma aastaid tagasi kõike seda kuulnud. Ja oleks mul selline usk nagu teil,” ohkas ta. Caroline lohutas teda kirjakohtadega, mis räägivad surmast kui sügavast unest, millest võidakse ülestõusmise ajal ärgata (Johannese 11:11, 25). See tähendas Bettyle palju ja nüüd uurib ta korrapäraselt Piiblit. Vaid tema halvenev tervis pole lasknud tal kuningriigisaalis koosolekutel käia.

Caroline märgib: „On selge, et inglid juhivad seda tööd. Valisin Betty numbri kogemata. Ja peale selle on ta juba 89-aastane!” (Ilmutuse 14:6.)