”Õppige minust”
„Õppige minust”
„Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.” (MATTEUSE 11:29)
1. Miks võib Jeesusest õppimine olla meeldiv ja rikastav?
JEESUS KRISTUS mõtles, õpetas ja käitus alati sobivalt. Tema maa peal oleku aeg oli lühike, kuid ta elas rõõmu ja rahuldust pakkuvat elu ning oli õnnelik. Ta kogus endale jüngreid ja õpetas neile, kuidas kummardada Jumalat, armastada inimesi ja võita ära maailm (Johannese 16:33). Ta täitis inimeste südame lootusega ning ’heitis valgust elule ja kadumatusele hea sõnumi kaudu’ (2. Timoteosele 1:10, UM). Kui sa pead end tema jüngriks, siis mida sinu meelest tähendab olla jünger? Kui mõtiskleme selle üle, mida Jeesus oma jüngrite kohta ütleb, võime teada saada, kuidas rikastada oma elu. See hõlmab tema vaatenurga omaksvõttu ja mõningate peamiste põhimõtete ellurakendamist (Matteuse 10:24, 25; Luuka 14:26, 27; Johannese 8:31, 32; 13:35; 15:8).
2., 3. a) Mida tähendab olla Jeesuse jünger? b) Miks on tähtis mõelda sellele, kelle jüngrid me oleme?
2 Kristlikes Kreeka Kirjades tähendab „jüngriks” tõlgitud sõna peamiselt kedagi, kes suunab oma mõtted millelegi või kes õpib midagi. Sellega seotud sõna esineb meie juhttekstis Matteuse 11:29: „Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele” (meie kursiiv). Jünger on õpilane. Evangeeliumid kasutavad sõna „jünger” harilikult Jeesuse lähimate järelkäijate kohta, kes reisisid koos Jeesusega, kui ta kuulutas, ja kes said tema käest väljaõpet. Mõned inimesed võisid olla lihtsalt Jeesuse õpetuste pooldajad ja seda ehk koguni salaja (Luuka 6:17; Johannese 19:38). Evangeeliumikirjutajad viitasid ka Ristija „Johannese ja variseride jüngritele” (Markuse 2:18). Kuna Jeesus hoiatas oma järelkäijaid, et need hoiduksid „variseride ja saduseride õpetusest”, siis tuleks meil mõelda selle peale, kelle jüngrid meie oleme (Matteuse 16:12).
3 Kui oleme Jeesuse jüngrid ja kui oleme temast õppinud, siis peaksid teised tundma end meie seltsis vaimselt kosutatuna. Neile peaks olema näha, et oleme muutunud tasasemaks ja südamelt alandlikumaks. Kui töötame juhtival kohal, oleme lapsevanemad või kui meil on karjasekohustusi kristlikus koguduses, siis kas meie hoole all olevad inimesed tunnevad, et kohtleme neid nii, nagu Jeesus kohtles oma hoolealuseid?
Kuidas Jeesus inimesi kohtles
4., 5. a) Miks pole keeruline teada saada, kuidas Jeesus käitus inimestega, kellel oli muresid? b) Mis leidis aset, kui Jeesus einestas variseri kojas?
4 Me peaksime teadma, kuidas Jeesus inimestega käitus, eriti nendega, kellel oli suuri muresid. Seda ei peaks olema keeruline teada saada, sest Piiblis on mitmeid jutustusi Jeesuse kohtumistest inimestega, kellest mõningad olid vaevatud. Pangem ka tähele seda, kuidas usujuhid ja eriti variserid kohtlesid neid, kellel olid samasugused raskused. See erinevus on väga õpetlik.
5 Aastal 31 m.a.j, kui Jeesus oli Galileas kuulutusretkel, palus „keegi variseridest ... teda enesega leiba võtma”. Jeesus ei põlanud seda kutset vastu võtta. „Ta läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et ta istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi ja astus nuttes tema taha ta jalgade juurde ja hakkas tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega, ja suudles tema jalgu ning võidis neid salviga” (Luuka 7:36–38).
6. Kuidas sai patune naine olla variseri kojas?
6 Kas sa suudad seda olukorda endale ette kujutada? Ühes teatmeteoses öeldakse: „Naine (salmis 37) kasutas ära ühiskondlikku kommet, mis lubas puudustkannatavatel inimestel sellisele pidusöögile tulla, et peo ülejäägid endale saada.” See võib selgitada seda, kuidas oli võimalik ilma kutsumata külla tulla. Seal võis olla veel teisigi, kes lootsid pärast söömaaega ülejääke koguda. Kuid selle naise käitumine oli ebatavaline. Ta ei jäänud kõrvaltvaatajaks ega oodanud ära söömaaja lõppu. Tal oli patustaja kuulsus ja sellepärast ütles Jeesus, et ta teab „tema rohkeid patte” (Luuka 7:47).
7., 8. a) Kuidas me oleksime võinud reageerida taolises olukorras, millest räägib Luuka 7:36–38? b) Kuidas Siimon reageeris?
7 Kujutle end tollesse aega Jeesuse asemele. Kuidas sa oleksid reageerinud? Kas oleksid tundnud end ebamugavalt, kui see naine oleks sinu juurde tulnud? Kuidas see olukord oleks sind mõjutanud? (Luuka 7:45.) Kas oleksid kohkunud või tundnud vastikust?
8 Kui sa oleksid olnud teiste külaliste seas, kas oleksid mõelnud umbes samamoodi kui variser Siimon? „Kui variser, kes teda [Jeesust] oli kutsunud, seda nägi, mõtles ta iseeneses nõnda: kui see oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes teda puudutab, et ta on patune” (Luuka 7:39). Jeesus oli aga väga kaastundlik. Ta mõistis naise olukorda ja tajus tema ahastust. Meile ei räägita, miks naine oli hakanud patuelu elama. Kui ta oli tõesti prostituut, polnud selle linna inimesed, pühendunud juudid, teda ilmselt aidanud.
9. Mida Jeesus tegi ja mis võis olla selle tulemus?
9 Jeesus tahtis aga naist aidata. Ta ütles naisele: „Sinu patud on sulle andeks antud!” ja lisas: „Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!” (Luuka 7:48–50). Siinkohal jutustus lõpeb. Mõnele võib tunduda, et Jeesus ei teinud ju naise jaoks eriti midagi. Põhimõtteliselt saatis ta naise lihtsalt õnnistusega minema. Mis sa arvad, kas naine pöördus oma laiduväärse eluviisi juurde tagasi? Kuigi me ei saa selles asjas päris kindlad olla, pangem siiski tähele, mida Luukas järgmiseks ütleb. Ta jutustab, et Jeesus rändas „linnast linna ja külast külla ning jutlustas ja kuulutas evangeeliumi Jumala riigist”. Luukas teatab ka sellest, et Jeesuse ja tema jüngritega koos olid „mõned naised, ... kes teda toetasid oma varaga”. Ei saa välistada võimalust, et see kahetsust ja tänu tundev naine oli nüüd koos nendega, olles alustanud jumalakartlikku elu puhta südametunnistuse, uue elusihi ja sügava armastusega Jumala vastu (Luuka 8:1–3).
Erinevus Jeesuse ja variseride vahel
10. Miks on kasulik mõelda jutustusele Jeesusest ja naisest Siimona kojas?
10 Mida me võime sellest elulisest jutustusest õppida? See on liigutav lugu. Kujutle, et oled Siimona kojas. Mida sa tunneksid? Kas reageeriksid nii nagu Jeesus või tunneksid rohkem sedamoodi kui teda võõrustanud variser? Jeesus oli Jumala Poeg ning seepärast ei saa me tunda ja tegutseda täpselt samamoodi kui tema. Kuid teisest küljest ei kipu me end võib-olla variser Siimonaga samastama. Vähe on neid, kes tunneksid uhkust oma variserlikkuse üle.
11. Miks ei tahaks me olla variseride sarnased?
11 Piibellike ja ilmalike tõendusmaterjalide põhjal võime järeldada, et variserid pidasid end rahva heaolu valvureiks. Nad ei jäänud rahule sellega, et Jumala Seadus oli peamistes küsimustes selge ja kergesti mõistetav. Kui neile tundus, et Seadus ei ole mõnes üksikasjas piisavalt täpne, püüdsid nad täita näilisi lünki kindlapiiriliste reeglitega, et kellelgi poleks vaja kasutada oma südametunnistust. Need usujuhid üritasid leiutada ettekirjutusi, et kontrollida inimeste käitumist ka kõige tühisemates asjades. *
12. Millisteks variserid endid pidasid?
12 Esimesel sajandil elanud juudi ajaloolane Josephus näitab selgelt, et variserid ise pidasid endid lahketeks, tasasteks, õiglasteks ja täiesti pädevateks oma töös. Mõned neist kahtlemata olidki sellised. Sulle ehk meenub Nikodeemus (Johannese 3:1, 2; 7:50, 51). Aja jooksul võttis mõni variser kristliku tee omaks (Apostlite teod 15:5). Kristlik apostel Paulus kirjutas mõningate juutide kohta, kelle hulka kuulusid variserid: „Nad on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda” (Roomlastele 10:2). Evangeeliumid näitavad neid sellises valguses, nagu lihtinimesed neid nägid – uhkete, kõrkide, enda meelest õiglaste, vigu otsivate, hukkamõistvate ja teiste väärikust alandavate inimestena.
Jeesuse seisukoht
13. Mida Jeesus variseride kohta ütles?
13 Jeesus noomis kirjatundjaid ja varisere nende silmakirjalikkuse pärast. „Nad seovad kokku raskeid ja ränki koormaid ja panevad neid inimeste õlgadele, aga ise nad ei taha sõrmegagi neid liigutada.” Koormad olid rasked ja ike, mis rahvale peale pandi, oli piinav. Jeesus nimetas kirjatundjaid ja varisere „rumalateks”. Rumal inimene on ühiskonnale nuhtluseks. Jeesus kutsus kirjatundjaid ja varisere ka „sõgedateks teejuhtideks” ning ütles, et nad olid ’jätnud kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse’. Kes küll tahaks, et Jeesus mõtleks temast kui variserist? (Matteuse 23:1–4; 23:16, 17, EP 97; 23:23.)
14., 15. a) Millised variseride toimimisviisid said ilmsiks sellest, kuidas Jeesus kohtles Matteus Leevit? b) Millise tähtsa õppetunni me sellest jutustusest saame?
14 Peaaegu iga evangeeliumijutustuste lugeja paneb tähele, kui kriitiline hoiak oli enamikul variseridel. Kui Jeesus oli maksukoguja Matteus Leevi oma jüngriks kutsunud, korraldas see temale suure võõruspeo. Jutustus räägib: „Siis variserid ja nende kirjatundjad nurisesid tema jüngrite vastu ning ütlesid: „Miks te sööte ja joote ühes tölnerite ja patustega?” Ja Jeesus vastas neile ning ütles: „[–] Ma ei ole tulnud õigeid kutsuma meeleparandusele, vaid patuseid!”” (Luuka 5:27–32).
15 Leevi mõistis üht teistsugust mõtet, mida Jeesus tol korral ütles: „Minge ja õppige, mis see on: ma tahan halastust ja mitte ohvrit” (Matteuse 9:13). Kuigi variserid väitsid, et nad usuvad heebrea prohvetite kirjutisi, ei tunnustanud nad neid sõnu kirjakohas Hoosea 6:6. Nad olid valmis eksima, kui nad seda tehes olid sõnakuulelikud pärimustele. Igaüks meist peaks endalt küsima: kas ma olen tuntud selle poolest, et hoian liigselt kinni reeglitest, mis peegeldavad minu isiklikku või inimeste üldist suhtumist? Või kas olen ma teiste meelest eeskätt halastav ja lahke?
16. Milline oli variseride suhtumine ja kuidas me saame hoiduda olemast nende sarnased?
16 Variseride suhtumist iseloomustas lakkamatu näägutamine. Nad otsisid taga igat pisematki viga, oli see siis tegelik või kujutletud. Nad sundisid inimesi pidevalt end kaitsma ja tuletasid neile alatasa meelde nende äpardumisi. Variserid uhkeldasid sellega, et maksid kümnist tühiseimastki maitsetaimest, mündist, tillist ja köömnest. Nad demonstreerisid riietusega oma vagadust ja üritasid rahva üle valitseda. Kui me tahame, et meie teod oleksid kooskõlas Jeesuse eeskujuga, tuleks meil vältida teistest vigade otsimist ja nende rõhutamist.
Kuidas Jeesus probleeme käsitles?
17.–19. a) Selgita, kuidas Jeesus tegutses olukorras, millel oleks võinud olla väga tõsised tagajärjed. b) Mis muutis olukorra pingeliseks ja ebameeldivaks? c) Kui sa oleksid kohal olnud, kui naine tuli Jeesuse juurde, siis kuidas oleksid reageerinud?
17 Viis, kuidas Jeesus probleeme käsitles, erines tunduvalt variseride omast. Vaadelgem, kuidas Jeesus tuli toime olukorraga, mis oleks võinud osutuda väga keeruliseks. See oli seotud naisega, kes oli kaksteist aastat põdenud verejooksu. Võid seda jutustust lugeda kirjakohast Luuka 8:42–48.
18 Markuse jutustus lisab, et naine „lõi ... kartma ning värises” (Markuse 5:33). Mille pärast? Kahtlemata teadmisest, et ta oli rikkunud Jumala Seadust. Kirjakoha 3. Moosese 15:25–28 järgi oli ootamatu verejooksuga naine ebapuhas nii kaua, kuni verejooks kestis, pluss veel üks nädal. Kõik, mida ta puudutas, sai roojaseks, samuti iga inimene, kellega ta kokku puutus. Jeesuse juurde tulekuks pidi naine endale läbi rahvahulga teed rajama. Kui me loeme seda jutustust nüüd, 2000 aastat hiljem, siis tunneme naisele kaasa tema ebamugava olukorra pärast.
19 Kui sa oleksid aga tol ajal seal kohal viibinud, kuidas sa oleksid reageerinud? Mida sa oleksid öelnud? Pane tähele, et Jeesus kohtles naist lahkelt, armastavalt ja hoolivalt ning ta isegi ei vihjanud probleemile, mille naine võis ehk põhjustanud olla (Markuse 5:34).
20. Kui kirjakoha 3. Moosese 15:25–28 nõuded kehtiksid tänapäeval, siis milline raske olukord võiks meie ees seista?
20 Kas me võime sellest loost midagi õppida? Oletagem, et sa oled praegu kristlik kogudusevanem. Oletagem veel, et kirjakoha 3. Moosese 15:25–28 nõuded kehtiksid ka tänapäeva kristlaste puhul ja üks kristlik naine oleks seda seadust rikkunud ning tundnud end seetõttu hirmunu ja hüljatuna. Kuidas sa reageeriksid? Kas häbistaksid teda teiste ees, andes kriitiliselt nõu? „Ma ei teeks iialgi midagi sellist,” ütled sa. „Teeksin Jeesuse eeskujul kõike, et olla lahke, armastav, hooliv ja teistega arvestav.” Selline mõtteviis on kiiduväärt, kuid nii toimida ja Jeesuse eeskuju järgida on üpris raske.
21. Mida õpetas Jeesus inimestele Seaduse kohta?
21 Enamasti said inimesed Jeesuselt kosutust ja julgustust ning see parandas nende meeleolu. Kui Jumala Seadus oli kindlapiiriline, siis tähendas see seda, mis kirjas oli. Kui seadus tundus liiga üldine, pidid inimesed rohkem arvestama oma südametunnistust ja võisid oma otsustes ilmutada armastust Jumala vastu. Seadus jättis neile ruumi elada ja hingata (Markuse 2:27, 28). Jumal armastas oma rahvast, tegutses lakkamatult nende heaks ja oli valmis halastama, kui nad vääratasid. Jeesus oli samasugune (Johannese 14:9).
Jeesuse õpetuse tulemused
22. Millises meeleolus olid jüngrid, kui nad olid Jeesusest õppinud?
22 Need, kes Jeesust kuulasid ja tema jüngriteks said, mõistsid, kui õiged on tema sõnad: „Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Matteuse 11:30). Nad ei tundnud kunagi, et Jeesus oleks neid koormanud, tüüdanud või sõimanud. Nad tundsid end vabamalt, õnnelikumalt ja kindlamalt oma suhetes Jumala ja kaasinimestega (Matteuse 7:1–5; Luuka 9:49, 50). Nad õppisid temast, et vaimseks juhiks olemine tähendab teisi kosutada ning olla alandliku meele ja südamega (1. Korintlastele 16:17, 18; Filiplastele 2:3).
23. Millise tähtsa õppetunni andis jüngritele Jeesusega koos olemine ja milliste järeldusteni aitas see neil jõuda?
23 Lisaks sellele mõistsid paljud sügavalt, kui tähtis on olla ühtsuses Kristusega ja võtta omaks see hoiak, mida ta ilmutas. Jeesus ütles oma jüngritele: „Otsekui minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse. Kui te peate minu käsusõnu, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään tema armastusse” (Johannese 15:9, 10). Kui nad tahtsid olla edukad jumalateenijad, tuli neil rakendada püüdlikult ellu seda, mida nad olid Jeesusest õppinud nii Jumala imelise hea sõnumi avaliku kuulutus- ja õpetustöö kohta kui ka selle kohta, kuidas kohelda pereliikmeid ja sõpru. Sedamööda kuidas vennaskond kasvas kogudusteks, tuli neil aeg-ajalt endale uuesti meelde tuletada, et see, kuidas Jeesus tegutses, oli ainuõige tee. Tema õpetus oli tõde, ja elu, mida nad teda elamas olid näinud, oli tõesti elu, mille poole püüelda (Johannese 14:6; Efeslastele 4:20, 21).
24. Mida me peaksime Jeesuse eeskujust õppima?
24 Kui sa nüüd mõtled mõningate asjade peale, millest me oleme rääkinud, siis kas sa mõistad, milles sa saaksid edeneda? Kas oled nõus, et Jeesus mõtles, õpetas ja käitus alati sobivalt? Ole siis julge! Ta kinnitab meid sõnadega: „Kui te seda teate, õndsad olete, kui te seda teete” (Johannese 13:17).
[Allmärkus]
^ lõik 11 „[Jeesuse ja variseride vaheline] sisuline erinevus saab selgeks juba üksnes siis, kui vaadelda nende kahte vastandlikku arusaama Jumalast. Variseridele oli Jumal eelkõige isik, kes esitab nõudmisi, Jeesuse meelest oli Jumal lahke ja kaastundlik. Muidugi ei eitanud variserid Jumala headust ja armastust, kuid nende meelest väljendusid need Toora [Seaduse] andmises ja võimaluses vastata seal esitatud nõuetele ... Truudust suulistele pärimustele, mille hulka kuulusid reeglid Seaduse tõlgendamiseks, pidasid variserid viisiks, kuidas Toorast kinni pidada. ... Kui Jeesus rõhutas kahte armastusekäsku (Matteuse 22:34–40) kui vastuvõetavat seaduse tõlgendust ja jättis kõrvale suulise pärimuse piirangud ..., läks ta seda tehes vastuollu variserliku kasuistikaga” („The New International Dictionary of New Testament Theology”).
Kuidas sa vastaksid?
• Mida sinu jaoks tähendab olla Jeesuse jünger?
• Kuidas Jeesus inimesi kohtles?
• Mida me võime õppida Jeesuse õpetusviisist?
• Mille poolest erinesid Jeesus ja variserid üksteisest?
[Küsimused]
[Pildid lk 18, 19]
Jeesus suhtus inimestesse hoopis teisiti kui variserid