Lugejate küsimusi

Kuidas saab kristlik naine hoida tasakaalus lojaalsuse Jumalale ja allumise oma uskmatule abikaasale, kes peab religioosseid pühi?

Naisel läheb selleks tarvis tarkust ja taktitunnet. Nende kahe kohustuse vahel tasakaalu säilitamine on kindlasti õige tegu. Jeesus andis sarnase olukorra kohta nõu: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:21). Tõsi küll, ta rääkis kohustustest valitsuse ees ning kristlastele öeldi hiljem, et neil tuleb alluda ülemustele (Roomlastele 13:1). Ent Jeesuse nõuannet saab rakendada ka naine, kes püüab tasakaalustada kohustusi Jumala ees ja Pühakirjas nõutud allumist oma abikaasale, isegi kui see on uskmatu.

Mitte ükski Piiblit tundev inimene ei eita, et kristlase esmakohustus Kõigeväelise Jumala ees on talle igal ajal lojaalseks jääda (Apostlite teod 5:29). Siiski saab tõeline jumalateenija paljudes olukordades arvestada temast kõrgemalseisva uskmatu isiku palvete või käskudega, ilma et ta läheks vastuollu Jumala kõrgete seadustega.

Õpetliku näite leiame juhtumis kolme heebrealasega, millest räägib Taanieli raamatu 3. peatükk. Valitseja Nebukadnetsar andis välja käsu, et nii nemad kui teised isikud peavad ilmuma Duura orgu. Mõistes, et plaanis on ebajumalakummardamine, oleksid need kolm heebrealast tõenäoliselt eelistanud sinna minemist vältida. Ehk oligi Taanielil võimalik leida keeldumiseks mingi ettekääne, kuid need kolm pidid siiski minema. * Seega nad soostusid küll kohale ilmuma,  kuid polnud nõus osalema mingis väärteos ega teinudki seda (Taaniel 3:1–18).

Samamoodi võib ka uskmatu abikaasa pühade aegu soovida või nõuda, et tema kristlik naine teeks midagi, mida see pigemini väldiks. Näiteks võib mees paluda tal küpsetada mingit spetsiaalset pidurooga, et ta saaks koos teistega seda püha tähistada. Või nõuab ta, et nad läheksid terve perega sel päeval tema sugulaste juurde lõunale või lihtsalt niisama külla. Või soovib ta juba enne pühi, et naine sisseoste tehes muretseks mõned asjad ka talle – kas erilisi pühadetoite, kingitusi või pakkimispaberit ning kaarte kingituste tarvis.

Kristlik naine peaks olema otsusekindel, et mitte osaleda valereligiooni toimingutes, ent mida öelda selliste palvete kohta? Mees on perekonna pea ja Jumala Sõna ütleb: „Naised, olge meestele allaheitlikud, nõnda nagu on kohus Issandas!” (Koloslastele 3:18). Kas sellistes olukordades saaks naine alluda oma abikaasale ja jääda samas Jumalale lojaalseks? Naine peab otsustama, kuidas tasakaalustada sõnakuulelikkust oma abikaasale sellega, et eelkõige tuleb alluda Jehoovale.

Ka mõnel muul ajal võib abikaasa paluda naisel küpsetada mingit spetsiaalset toitu, mis on ehk ta lemmikroog või mida ta on harjunud teatud aastaajal sööma. Naine võib soovida osutada mehele armastust ja näidata, et tunnustab tema juhtpositsiooni. Kas naine teeks nõnda ka sel juhul, kui mees soovib erirooga mõne püha puhul? Mõned kristlikud naised võivad seda teha hea südametunnistusega, võttes seda lihtsalt kui tavalist toiduvalmistamist. Kindlasti ei teeks ükski lojaalne kristlane midagi, mis rõhutaks toimingu pühadega seotud tähendust, isegi kui abikaasa seda teeb. Samamoodi võib mees nõuda ükskõik mis ajal aastas, et naine läheks koos temaga sugulasi külastama. Kas naine teeks seda ka pühade ajal? Kas on ta tavaliselt valmis ostma abikaasa soovil talle asju, mõtlemata sellele, mida mees kavatseb ostetud asjadega teha?

Loomulikult peaks kristlik naine mõtlema ka teistele – kuidas need toimingud neid mõjutavad (Filiplastele 2:4). Ilmselt soovib ta vältida sellise mulje jätmist, mis võiks seostada tema tegemisi pühadetoimingutega, nii nagu kolm heebrealast võisid tõenäoliselt eelistada, et teised ei näeks neid Duura orgu minemas. Seega võiks naine taktitundeliselt püüda oma abikaasaga asja arutada, et ehk saab mees naise tundeid arvestades mõned pühadetoimingud ise teha, tulles vastu oma naisele, kes teda armastab ja tunnustab. Mees võib mõista, et on tark mitte seada neid kumbagi võimalikku piinlikku olukorda, mil naine võib keelduda mõnest valereligioonitoimingust. Tõesti, asja eelnev tasases vaimus arutamine võib viia rahumeelse lahenduseni (Õpetussõnad 22:3).

Olukorda lõplikult analüüsides peaks ustav kristlane kaaluma kõiki asjaolusid, enne kui ta langetab otsuse. Kuulekus Jumalale peab olema esikohal, nii nagu see oli ka kolme heebrealase puhul (1. Korintlastele 10:31). Ent seda eesmärki silmas pidades peab iga kristlane ise otsustama, missuguseid pere- või kogukonna autoriteetse isiku palveid saab ta täita, ilma et ta end kompromiteeriks.

[Allmärkus]