„Mina nõuan keisri kohut!”

HULK raevunud inimesi tungib kallale kaitsetule mehele ja hakkab teda peksma. Nende arvates on ta surma väärt. Hetkel, mil näib, et see mees tõesti eluga ei pääse, saabuvad sündmuspaika sõdurid ning raskustega õnnestub neil ohver vaenuliku rahvahulga käest ära kiskuda. See mees on apostel Paulus. Tema ründajad on juudid, kes seisavad keevaliselt vastu Pauluse kuulutustööle ning süüdistavad teda templi rüvetamises. Tema päästjad on roomlased, kelle ülempealik on Klaudius Lüüsias. Paulus vahistatakse selles segaduses kui arvatav kurjategija.

Apostlite tegude raamatu viimased seitse peatükki kirjeldavad üldjoontes seda kohtuasja, mis algas eelmainitud vahistamisega. Mõningad teadmised Pauluse õiguslikust seisundist, tema vastu esitatud süüdistustest, sellest, kuidas ta ennast kaitses, ning Rooma kohtumenetlusest, aitavad meil neid peatükke paremini mõista.

Vahistamine Klaudius Lüüsiase käsul

Klaudius Lüüsiase kohustuste hulka kuulus Jeruusalemmas korra hoidmine. Ta allus roomlasest Juuda maavalitsejale, kes elas Kaisareas. Lüüsiase tegutsemist Pauluse juhtumil võib käsitada kui isiku kaitsmist vägivalla eest ja kui korrarikkuja kinnipidamist. Juutide reageeringu tõttu sellele tuli Lüüsiasel viia oma vang sõjaväekasarmusse Antonia kindlusesse (Apostlite teod 21:27–22:24).

Lüüsiasel oli vaja selgusele jõuda, mida Paulus oli teinud. Asetleidnud segaduses ei olnud ta midagi teada saanud. Seega andis ta nüüd  pikema jututa käsu, et Paulus „tuleb üle kuulata ja piitsa abil kätte saada, mis süü pärast nad nõnda tema peale kisendasid” (Apostlite teod 22:24). See oli tavaline viis, kuidas kurjategijatelt, orjadelt ja teistelt madala seisusega inimestelt süütõendeid välja pressiti. Piits (flagrum) võis küll oma otstarvet täita, ent see oli hirmus vahend. Mõningate piitsade küljes rippusid kettide otsa kinnitatud metallkuulid. Teised olid valmistatud nahkrihmadest, mille külge olid seotud teravad luukillud ja metallitükid. Need rebestasid nahka, tekitades kohutavaid haavu.

Sel hetkel tegi Paulus teatavaks oma Rooma kodakondsuse. Rooma kodanikku ei tohtinud ilma kohtuotsuseta peksta, mistõttu Pauluse väljaastumine oma õiguste eest andis otsekohe tulemusi. Rooma kodaniku väärkohtlemise või karistamise pärast võis Rooma sõdur oma ametikohast ilma jääda. On arusaadav, et sealtpeale koheldi Paulust kui ebaharilikku vangi, kes võis külastajaid vastu võtta (Apostlite teod 22:25–29; 23:16, 17).

Soovides teada saada, milles raevunud juudid Paulust õieti süüdistasid, viis Lüüsias Pauluse Suurkohtu ette. Kui Paulus kõneles seal, et ta on kohtu ees surnute ülestõusmise küsimuse pärast, süttis äge vaidlus. Lahkhelid olid nii suured, et Lüüsias, kes kartis, et vihased juudid Pauluse lõhki kisuvad, oli taas sunnitud ta nende seast ära viima (Apostlite teod 22:30–23:10).

Lüüsias ei tahtnud, et tema järelevalve all olev Rooma kodanik mõrvatakse. Saanud teada, et Pauluse surmamiseks peetakse vandenõu, lasi ta oma vangi rutuga Kaisareasse toimetada. Kord nägi ette, et kõrgemate kohtuvõimude ette saadetava vangiga antakse kaasa tema kohtuasja kirjeldus. Selles dokumendis anti teada esialgse uurimise tulemused, edasisaatmise põhjused ning uurija isiklik arvamus sellest asjast. Lüüsias kirjutas, et Pauluse peale „kaevati nende [juutide] käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt”, ning ta käskis Pauluse süüdistajatel esitada oma kaebused prokuraator Feeliksile (Apostlite teod 23:29, 30).

Maavalitseja Feeliks ei langeta kohtuotsust

Provintsiaalse õigusemõistmise aluseks oli Feeliksi kõrgem ametivõim. Ta võis järgida kohalikku tava, kui soovis, või kriminaalseadustikku, mida rakendati silmapaistvate ühiskonnaliikmete ja valitsusametnike puhul. Viimane oli tuntud kui ordo ehk nimestik. Ta võis rakendada ka extra ordinem menetlust, mida võidi kasutada mistahes kuriteo puhul. Provintsi valitsejalt oodati, et ta „ei võtaks arvesse mitte seda, mis tehti Roomas, vaid seda, mida peaks tegema üldiselt”. Niisiis jäeti palju tema otsustada.

Muistse Rooma õiguse kõik üksikasjad pole teada, kuid Pauluse kohtuasja peetakse „silmapaistvaks provintsiaalse kriminaalmenetluse extra ordinem juhuks”. See tähendas, et valitseja ja tema nõuandjad kuulasid ära üksikisikute esitatud süüdistused. Siis kutsuti sisse süüalune ning seati ta vastamisi oma süüdistajaga ning ta võis ennast kaitsta, kuid tõendamiskoormus lasus hagejal. Magistraat määras karistuse, nagu ta heaks arvas. Ta võis otsustada kohe või lükata kohtuotsuse langetamist lõputult edasi, millisel juhul hoiti süüalust seni vahi all. Õpetlane Henry Cadbury märgib, et „taolise meelevaldse võimuga prokuraator võis kergesti järele anda ebaausale mõjule ning olla äraostetav – nii õigeksmõistmiseks, süüdimõistmiseks kui ka viivitamiseks”.

Ülempreester Ananias, juutide vanemad ja Tertullus esitasid Feeliksi ees Pauluse vastu ametliku süüdistuse, öeldes, et nad on „leidnud selle mehe kahjuliku olevat ja ... juute mässule kihutavat”. Nad väitsid, et ta on „naatsaretlaste usulahu eestvedaja” ning on püüdnud rüvetada templit (Apostlite teod 24:1–6).

Pauluse esialgsed ründajad arvasid, et tema oli toonud Trofimose-nimelise mittejuudi pühakoja õue, kuhu tohtisid siseneda ainult juudid (Apostlite teod 21:28, 29). * Väidetav seaduserikkuja  oli tegelikult muidugi Trofimos. Ent kui juudid oleksid tõlgendanud Pauluse oletatavat tegu seaduserikkumisele kaasaaitamisena, oleks saadud seda pidada surmaväärseks kuriteoks. Ja näib, et Rooma riik oli andnud erandliku loa surmanuhtlus sellisel põhjusel täide viia. Seega, kui Pauluse oleksid vahistanud juudi templivalvurid, mitte Lüüsias, oleks Suurkohus probleemideta tema üle kohut mõistnud ja talle karistuse määranud.

Juudid arutlesid, et see, mida Paulus õpetas, ei olnud judaism ehk seaduslik usk (religio licita). Nende meelest oli see pigem ebaseaduslik, koguni õõnestav religioon.

Samuti väitsid nad Pauluse „juute mässule kihutavat igal pool kogu maailmas” (Apostlite teod 24:5). Veidi varem oli keiser Claudius kirjeldanud Aleksandria juute kui „üldist katku, mis nakatab kogu maailma”. Sarnasus on rabav. „See oli osavaim süüdistus, mis võidi esitada juudile Claudiuse printsipaadi ajal või Nero valitsusaja algul,” ütleb ajaloolane Adrian N. Sherwin-White. „Juudid püüdsid maavalitsejat veenda, et Pauluse kuulutustegevus põhjustab rahvarahutusi kogu impeeriumis elavate juutide hulgas. Nad teadsid, et maavalitsejad ei tahtnud kedagi süüdi mõista puhtalt usuliste süüdistuste põhjal, ja seepärast püüdsid nad oma usulist süüdistust näidata poliitilisena.”

Paulus esitas enda kaitseks loogiliselt järjestatud mõtted, mille sisu oli järgmine: „Ma ei ole põhjustanud rahutusi. On tõsi, et ma kuulun nende silmis usulahku, kuid ma järgin seda tehes juudi õpetusi. Mõningad Aasia juudid algatasid selle möllu. Kui neil on kaebusi, las nad tulevad kohale ja esitavad need.” Niimoodi näitas Paulus tema vastu esitatud süüdistused olevat juutide usulise vaidluse, millest roomlased suurt midagi ei taibanud. Et mitte ärritada juba niigi tõrksaid juute, lükkas Feeliks asja otsustamise edasi, mis tähendas sisuliselt seda, et kohtuprotsess jõudis surnud punkti. Paulust ei antud juutide kätte, kelle väitel kuulus see asi nende kompetentsi, tema üle ei mõistetud kohut ka Rooma seaduse järgi ning samuti ei lastud teda vabaks. Feeliksit ei olnud võimalik sundida kohtuotsust langetama, ning lisaks sellele et ta püüdles juutide poolehoidu, oli tal viivitamiseks veel üks motiiv – lootus, et Paulus maksab altkäemaksu (Apostlite teod 24:10–19, 26). *

Pöördepunkt Porcius Festuse ajal

Kaks aastat hiljem, kui võimule tuli uus maavalitseja Porcius Festus, pöördusid juudid Jeruusalemmas samade süüdistustega tema poole ning taotlesid õigust Pauluse üle kohut mõista. Kuid Festus teatas kindlalt: „Roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu.” Ajaloolane Harry W. Tajra märgib: „Festus mõistis hästi, et tahetakse korraldada omakohut Rooma kodaniku vastu.” Seepärast käskis ta juutidel esitada oma kaebused Kaisareas (Apostlite teod 25:1–6, 16).

Seal nõudsid juudid, et Paulus „ei peaks enam ellu jääma”, ent samas ei suutnud nad esitada tema vastu süütõendeid ning Festus tajus, et Paulus ei olnud teinud midagi, mis oleks surma väärt. „Neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, keda Paulus ütles elavat,” selgitas Festus teisele ametiisikule (Apostlite teod 25:7, 18, 19, 24, 25).

Oli selge, et Paulusel ei lasunud poliitilist süüd. Mis aga puudutas usulist vaidlust, siis olid juudid seisukohal, et selle lahendamine kuulub üksnes nende kohtu pädevusse. Kas Paulus läheks Jeruusalemma selles asjas õiglust taotlema? Festus küsis Pauluselt, kas see oleks nõus seda tegema, kuid tegelikult oli see üsna kohatu ettepanek. Tagasisaatmine Jeruusalemma, kus süüdistajatest saanuks  kohtunikud, oleks tähendanud seda, et Paulus antakse juutide meelevalda. „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama,” ütles Paulus, „juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut ... ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!” (Apostlite teod 25:10, 11, 20).

Kui Rooma kodanik lausus need sõnad, katkes provintsiaalne õigusemõistmine. Tema edasikaebamisõigus (provocatio) oli „tõeline, ulatuslik ja tõhus”. Kui Festus oli arutanud oma nõuandjatega mõningaid vormilisi üksikasju, teatas ta: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!” (Apostlite teod 25:12, EP 97).

Festusel oli hea meel Paulusest lahti saada. Nagu ta Heroodes Agrippa II-le mõni päev hiljem tunnistas, oli see kohtuasi teda nõutuks teinud. Festus pidi koostama keisri jaoks kohtuasja käsitleva kirja, kuid süüdistused hõlmasid Festusele arusaamatuid juudi käsuõpetuse keerukusi. Agrippa oli aga sellistes küsimustes asjatundja ning kui ta Pauluse vastu huvi ilmutas, palus maavalitseja otsekohe tema abi kirja koostamiseks. Kui Paulus järgnevalt Agrippa ees kõneles, ei suutnud Festus tema juttu mõista ja hüüatas: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!” Kuid Agrippa mõistis Paulust hästi. „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!” sõnas ta. Ükskõik mida nad Pauluse argumentidest ka ei arvanud, olid nad ühel meelel selles, et Paulus on süütu ja oleks võidud vabaks lasta, kui ta poleks nõudnud keisri kohut (Apostlite teod 25:13–27; 26:24–32).

Kohtuteekonna lõpp

Rooma jõudes kutsus Paulus kokku sealsed juutide peamehed – mitte ainult selleks, et neile kuulutada, vaid ka selleks, et välja selgitada, mida nad temast teavad. Nii võis ta teada saada midagi oma süüdistajate kavatsuste kohta. Polnud sugugi ebatavaline, et Jeruusalemma võimumehed otsisid abi Rooma juutidelt kohtuasja jätkamiseks, kuid nagu Paulus teada sai, ei olnud neile tema kohta mingeid juhiseid antud. Kohtuprotsessi oodates tohtis Paulus üürida maja ja vabalt kuulutada. Taoline leebus võis tähendada, et roomlaste meelest ei lasunud Paulusel süüd (Apostlite teod 28:17–31).

Paulus jäi vahi alla veel kaheks aastaks. Miks? Piibel ei avalda üksikasju. Tavaliselt hoiti edasikaebajat vahi all seni, kuni tema süüdistajad ilmusid süüdistuste esitamiseks välja, kuid on võimalik, et Jeruusalemma juudid mõistsid oma kaebuste mannetust ega tulnud üldse kohale. Võib-olla näis neile, et parim viis Pauluse suud võimalikult kaua kinni hoida on see, kui nad üldse välja ei ilmu. Igal juhul näib, et Paulus seisis Nero ees, et ta kuulutati süütuks ja lasti lõpuks vabaks, misjärel ta jätkas oma misjonitegevust – seda kõike umbes viis aastat pärast vahistamist (Apostlite teod 27:24).

Tõe vastased on ammusest ajast ’teinud kurja seaduse varju all’, et takistada kristlikku kuulutustööd. See ei peaks meid üllatama. Jeesus ütles: „On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga” (Laul 94:20; Johannese 15:20). Ometi tagab Jeesus meile vabaduse kuulutada head sõnumit kogu maailmas (Matteuse 24:14). Nagu apostel Paulus pidas vastu tagakiusamisele ja vastutööle, nii ka nüüdisaegsed Jehoova tunnistajad ’kaitsevad ja kinnitavad seaduslikult head sõnumit’ (Filiplastele 1:7, UM).

[Allmärkused]