Tegelik Jeesus

SAANUD teada, mida inimesed tema kohta arvavad, küsis Jeesus apostlitelt: „Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?” Matteuse evangeelium toob ära apostel Peetruse vastuse: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” (Matteuse 16:15, 16). Teised olid samal seisukohal. Naatanael, kellest hiljem sai apostel, ütles Jeesusele: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!” (Johannese 1:49). Jeesus kõneles ka ise oma rolli tähtsusest: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!” (Johannese 14:6). Mitmel korral viitas ta enesele kui „Jumala Pojale” (Johannese 5:24, 25; 11:4). Seda väidet tõestas ta imetegudega, äratades isegi surnuid üles.

Kas põhjendatud kahtlused?

Kas me võime aga tõesti usaldada evangeeliumide versiooni Jeesuse kohta? Kas need annavad Jeesusest õige pildi? Hiljuti surnud Frederick F. Bruce, Inglismaa Manchesteri ülikooli piiblikriitika ja -eksegeesi professor, ütles: „Tavaliselt on ajalooliste argumentide abil võimatu tõestada igat muistses kirjutises, olgu siis Piiblis või kusagil mujal leiduvat üksikasja. Piisab sellest, kui on küllaldast usku kirjutaja üldisesse usaldusväärsusesse; selle olemasolul valitseb a priori tõenäosus, et tema toodud üksikasjad on tõesed. ... Uue Testamendi ajaloolist usaldusväärsust ei saa seepärast vähem tõenäoliseks pidada, et kristlased suhtuvad sellesse kui pühasse kirjandusse.”

Uurinud kahtlusi, mida on avaldatud evangeeliumites esineva Jeesuse-kirjelduse suhtes, kirjutas USA Põhja-Dakota osariigi Jamestowni kolledži usuteaduste professor James R. Edwards: „Me võime kindlalt väita, et evangeeliumid sisaldavad mitmekülgset ja tähendusrikast tõendusmaterjali tegeliku tõe kohta Jeesusest. ... Kõige loogilisem seletus küsimusele, miks evangeeliumid kujutavad Jeesust just niisugusena, on see, et just selline Jeesus põhiliselt oligi. Evangeeliumid on tõetruult säilitanud selle algupärase mulje, mille Jeesus jättis oma järelkäijatele, et ta oli tõepoolest Jumala Poeg ja tema läkitatud Sulane.” *

Jeesuse otsingul

Kuidas on lood piibliväliste viidetega Jeesus Kristusele? Kuidas neid hinnatakse? Tacituse, Suetoniuse, Josephuse, Plinius Noorema  ja mõne teise klassiku teostes leidub terve rida viiteid Jeesusele. Nende kohta ütleb „The New Encyclopædia Britannica” (1995): „Need üksteisest sõltumatud jutustused näitavad, et muistsel ajal ei kahelnud isegi kristluse vastased ealeski Jeesuse ajaloolisuses, mis ilma piisava aluseta seati esmakordselt kahtluse alla 18. sajandi lõpul, 19. sajandil ning 20. sajandi algul.”

Paraku näib, et nüüdisaja õpetlased on „tegeliku” ja „ajaloolise” Jeesuse otsingul tema tõelise olemuse peitnud põhjendamatute spekulatsioonide, mõttetute kahtluste ja alusetute teoretiseeringute lademiku alla. Mõnes mõttes on nad süüdi müüdiloomises, milles nad vääralt süüdistavad evangeeliumikirjutajaid. Osa neist on sedavõrd innukad enda mainet tõstma ja oma nime mõne uue jahmatava teooriaga siduma, et minetavad Jeesuse kohta tõendeid uurides oma erapooletuse. Sellest tulenevalt loovad nad „Jeesuse”, mis on üksnes õpetlasliku kujutlusvõime vili.

Neil, kes soovivad tundma õppida tõelist Jeesust, tuleks pöörduda Piibli poole. Luke Johnson, Emory ülikooli Candleri teoloogiakolledži professor Uue Testamendi ja algkristluse alal, väidab, et enamik ajaloolise Jeesuse uuringuid jätab kahe silma vahele eesmärgi, millest lähtudes Piibel Jeesuse tegevust kajastab. Tema sõnul võib olla huvitav uurida Jeesuse elu ja ajastut sotsiaalsest, poliitilisest, antropoloogilisest ja kultuurilisest kontekstist lähtuvalt. Ent nagu ta lisab, on see, mida õpetlased peavad ajaloolise Jeesuse avastamiseks, „vaevalt Pühakirja eesmärk”, kuna seal „püütakse rohkem kirjeldada Jeesuse olemust”, tema sõnumit ja tema lunastajarolli. Niisiis, milline oli Jeesuse tõeline olemus ja sõnum?

 Tegelik Jeesus

Evangeeliumid, neli Piibli jutustust Jeesuse elust, annavad pildi suure empaatiavõimega inimesest. Haledus- ja kaastunne ajendasid Jeesust aitama inimesi, keda vaevasid haigused, pimedus või muud hädad (Matteuse 9:36; 14:14; 20:34). Sõbra Laatsaruse surm ja tolle õdede lein liigutasid Jeesust sedavõrd, et ta ’ärritus vaimus ja nuttis’ (Johannese 11:32–36). Evangeeliumid toovad esile mitmesuguseid Jeesuse tundeväljendusi, rääkides tema kaastundest pidalitõbise vastu, rõõmust jüngrite edu üle, meelepahast kalgi südamega legalistide vastu ja kurvastusest selle pärast, et Jeruusalemm hülgas Messia.

Tihtilugu, kui Jeesus tegi mõne imeteo, pööras ta tähelepanu tervenenud inimese panusele selles: „Sinu usk on sind päästnud!” (Matteuse 9:22). Ta kiitis Naatanaeli kui „tõelist iisraellast, kelles ei ole kavalust” (Johannese 1:47). Kui mõned pidasid ühe naise tänulikku kingitust pillamiseks, kaitses Jeesus seda naist ja ütles, et tema heldekäelisust meenutatakse veel kaua (Matteuse 26:6–13). Ta oli oma järelkäijatele tõeliseks sõbraks ja heaks kaaslaseks, ’armastades neid otsani’ (Johannese 13:1; 15:11–15).

Evangeeliumid näitavad ka, et enamikul juhtudel mõistis Jeesus kiiresti, mis laadi inimestega tal on tegemist. Vestles ta siis kas naisega kaevu juures, usuõpetajaga aias või kalamehega järve ääres, suutis ta kohe nende südameni jõuda. Jeesuse algussõnade peale usaldasid paljud talle oma sisimaid mõtteid. Ta oskas äratada poolehoidu. Kui üldiselt püüdsid tolleaegsed inimesed võimulolijatega suheldes ehk parajat distantsi hoida, siis Jeesuse ümber rahvas lausa tungles. Inimestele meeldis viibida Jeesuse juures, nad tundsid end temaga olles hästi. Ka lapsed tundsid end tema seltsis vabalt. Kui ta kasutas ühes õpetlikus näites last, ei pannud ta teda lihtsalt oma jüngrite ette seisma, vaid ka „kaisutas teda” (Markuse 9:36; 10:13–16). Tõepoolest, evangeeliumid kujutavad Jeesust ülimalt köitva isiksusena, kelle juurde inimesed olid valmis jääma kolmeks päevaks, et lihtsalt kuulata tema kaasakiskuvaid sõnu (Matteuse 15:32).

Jeesuse täiuslikkus ei muutnud teda ülikriitiliseks, ülbeks ega võimutsevaks ebatäiuslike, patukoorma all vaevlevate inimeste suhtes, kelle seas ta elas ja kuulutas (Matteuse 9:10–13; 21:31, 32; Luuka 7:36–48; 15:1–32; 18:9–14). Jeesus ei esitanud kunagi teistele  kõrgeid nõudmisi. Ta ei suurendanud inimeste koormat, vaid ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ... ja mina annan teile hingamise!” Tema jüngrid said ise kogeda, et ta oli „tasane ja südamelt alandlik” ning et tema ike oli hea ja tema koorem kerge (Matteuse 11:28–30).

Evangeeliumijutustustes kirjeldatud Jeesuse olemus kõlab vägagi usutavalt. Neljal inimesel poleks olnud sugugi lihtne välja mõelda sellist erakordset isiksust ja seejärel esitada temast kooskõlaline portree kõigi nelja jutustuse ulatuses. On peaaegu võimatu, et neli eri kirjutajat oleksid kirjeldanud üht ja sama isikut ning andnud temast järjepidevalt samasuguse pildi, kui seda inimest poleks tegelikult kunagi eksisteerinudki.

Ajaloolane Michael Grant esitab mõtlemapaneva küsimuse: „Kuidas on võimalik, et eranditult kõigis evangeeliumides on esitatud hämmastavalt selge portree kütkestavast noormehest, kes suhtleb vabalt kõiksuguste, sealhulgas ilmselgelt halva kuulsusega naistega, nii et tema käitumises pole jälgegi sentimentaalsusest, ebaloomulikkusest ja liighäbelikkusest, kuid kes samas säilitab igas olukorras laitmatuse?” Mõistlik vastus on, et selline inimene oli tõesti olemas ja käitus just sel viisil, nagu Piibel kirjeldab.

Jeesus ja sinu tulevik

Lisaks tõsielulisele pildile Jeesuse ja tema maapealse elu kohta annab Piibel teada, et Jeesus eksisteeris ka juba enne inimeseks saamist kui Jumala ainusündinud poeg, „kõige loodu esmasündinu” (Koloslastele 1:15). Kaks tuhat aastat tagasi kandis Jumal oma taevase Poja elu juudi neiu üsasse, et ta sünniks inimesena (Matteuse 1:18). Maise teenistuse ajal kuulutas Jeesus, et Jumala Kuningriik on kannatava inimsoo ainus lootus, ning ta õpetas oma jüngritele, kuidas seda kuulutustööd jätkata (Matteuse 4:17; 10:5–7; 28:19, 20).

14. niisanil (1. aprilli paiku) aastal 33 m.a.j Jeesus vahistati, anti kohtu alla, mõisteti vääralt süüdi mässu õhutamises ning hukati (Matteuse 26:18–20, 26:48–27:50). Jeesuse surm on lunastuseks, mis vabastab usklikud inimesed nende patusest seisundist ja avab tee igavesse ellu kõigile, kes temasse usku ilmutavad (Roomlastele 3:23, 24; 1. Johannese 2:2). 16. niisanil äratati Jeesus üles ja seejärel läks ta peatselt taevasse tagasi (Markuse 16:1–8; Luuka 24:50–53; Apostlite teod 1:6–9). Jehoova määratud Kuningana on ülesäratatud Jeesusel täielik autoriteet teostada Jumala esialgne eesmärk inimestega (Jesaja 9:5, 6; Luuka 1:32, 33). Piibel näitab, et Jeesusel on Jumala eesmärkide täitumises võtmeroll.

Esimesel sajandil võtsid rahvahulgad Jeesuse vastu sellena, kes ta tõesti oli, – tõotatud Messia ehk Kristusena, kes läkitati maa peale selleks, et mõista õigeks Jehoova suveräänsus ning surra lunastusohvrina inimkonna eest (Matteuse 20:28; Luuka 2:25–32; Johannese 17:25, 26; 18:37). Vaevalt oleksid inimesed hakanud Jeesuse jüngriks – teades, et see toob endaga kaasa julma tagakiusamise –, kui nad poleks olnud kindlad, kes Jeesus õieti on. Nad asusid julgelt ja innukalt täitma Jeesuse antud ülesannet ’teha jüngriteks kõik rahvad’ (Matteuse 28:19).

Tänapäeval on miljonid siirad ja teadlikud kristlased jõudnud veendumusele, et Jeesus pole mingi väljamõeldud isik. Nad tunnustavad teda Jumala taevase Kuningriigi troonileseatud Kuningana, kes maa üle peagi täielikult valitsema asub. See Jumala valitsus on rõõmustav sõnum paljudele, kuna see tõotab tuua lahenduse praegustele maailma probleemidele. Kuulutades „seda kuningriigi evangeeliumi” teistele, näitavad tõelised kristlased oma lojaalsust Jehoova valitud Kuningale (Matteuse 24:14).

Need, kes toetavad Kristuse, elava Jumala Poja kaudu tehtud Kuningriigi-korraldust, kogevad igavesi õnnistusi. Need õnnistused võivad osaks saada ka sinule. Selle ajakirja väljaandjad on meeleldi valmis aitama sul tundma õppida Jeesuse tõelist olemust.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 6]

Mida teised on öelnud

„Olen pidanud Naatsareti Jeesust üheks maailma vägevaks õpetajaks. ... Ütlen hindudele, et nende elust jääb midagi puudu, kui nad ei uuri aupaklikult Jeesuse õpetusi.” (Mohandas K. Gandhi, „The Message of Jesus Christ”)

„Sedavõrd kordumatu, terviklik, kooskõlaline, täiuslik ja inimlik isiksus, kes on siiski kõrgem kogu inimsuurusest, ei saa olla pettus ega väljamõeldis. ... Jeesuse väljamõtlemiseks läheks vaja kedagi Jeesusest suuremat.” (Philip Schaff, „History of the Christian Church”)

„See, et mõned tavalised inimesed ühe sugupõlve jooksul mõtleks välja nii vägeva ja külgetõmbava isiksuse, nii kõrge eetika ja nii vaimustava nägemuse inimeste vendlusest, oleks kaugelt uskumatum kui milline tahes evangeeliumides toodud ime.” (Will Durant, „Caesar and Christ”)

„Kui arvestada, missugune suur hulk vastuvaidlematult reaalseid inimesi on püüdnud mingit religiooni rajada ja on selles ebaõnnestunud, võib näida arusaamatu, et ülemaailmsele usuliikumisele sai anda tõuke inimene, keda pole olemas olnudki, kes oli nii-öelda muistse turundusstrateegia väljamõeldis.” (Gregg Easterbrook, „Beside Still Waters”)

„Kirjandusajaloolasena olen täielikult veendunud, et mida iganes evangeeliumid endast ka ei kujutaks, pole need legendid. Legendide kohta pole nad piisavalt kunstipärased. ... Suurem osa Jeesuse elust on meile teadmata, mis oleks aga mõeldamatu mõne inimeste loodud legendi puhul.” (Clive S. Lewis, „God in the Dock”)

[Pildid lk 7]

Evangeeliumid toovad esile mitmesuguseid Jeesuse tundeväljendusi