Kas klassideta ühiskond on tõepoolest võimalik?

AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE teine president John Adams oli üks neist, kes kirjutas alla ajaloolisele iseseisvusdeklaratsioonile, kus seisavad kirjas ülevad sõnad: „Meile on endastmõistetavad need tõed, et kõik inimesed on loodud võrdsetena.” John Adams ise ilmselt siiski kahtles selles, et inimesed on tegelikult võrdsed, sest ta kirjutas: „Mõistuse ja keha ebavõrdsuse on Kõikvõimas Jumal kirjutanud sügavale inimloomusesse, nii et ei mingi kunsti ega kavalusega saa inimesi siluda ühetasaseks.” Kuid Briti ajaloolane Herbert G. Wells suutis kujutada ette võrdõiguslikku ühiskonda, mis seisab kolmel alusel: ühtne, kuid puhas ja rüvetamata maailmausund, ühtne haridus ja relvajõudude puudumine.

Seni pole ajalooareenile tekkinud sellist võrdõiguslikku ühiskonda, mida Wells endale ette kujutas. Inimesed on võrdsusest kaugel ja klassivahed on ikka  veel domineerivad nähtused ühiskonnas. Kas on selline klassideks jagunemine toonud ühiskonnale tervikuna mingit kasu? Ei. Sotsiaalsed klassisüsteemid killustavad rahvast, tekitades kadedust, vihkamist, südamevalu ja palju verevalamist. Kunagine valgete üleolekumentaliteet Aafrikas, Austraalias ja Põhja-Ameerikas tegi sealsete värviliste elu viletsaks ja põhjustas muu hulgas aborigeenide totaalse genotsiidi Van Diemeni maal (praegune Tasmaania). Euroopas oli juutide alamklassi liigitamine holokausti eelmänguks. Aristokraatide suur jõukus ning alam- ja keskklassi rahulolematus olid tegurid, mis viisid Prantsuse revolutsioonini 18. sajandil ja bolševistliku revolutsioonini 20. sajandi Venemaal.

Üks vanaaja tark mees kirjutas: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Tema sõnad on õiged, hoolimata sellest, kas valitsejaks on üksikisikud või klassid. Kui üks inimrühm tõstab end teistest kõrgemale, kaasneb sellega paratamatult häda ja viletsus.

Jumala ees on kõik võrdsed

Kas mõningad inimrühmad on sünnipäralt teistest kõrgemad? Jumala silmis mitte. Piibel ütleb: „[Jumal] on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama” (Apostlite teod 17:26). Pealegi, Looja „ei pea lugu vürstidest [„ei ole olnud vürstide suhtes erapoolik”, UM] ega eelista suursugust viletsale, sest et need kõik on tema kätetöö” (Iiob 34:19). Kõik inimesed on omavahel suguluses ja Jumala ees on kõik sündinud võrdsetena.

Pea ka meeles, et kui inimene sureb, siis kaovad samuti tema nõudlused eelisseisundile. Muistsetel egiptlastel oli teistsugune uskumus. Kui vaarao suri, panid nad talle hauakambrisse kaasa väga väärtuslikke esemeid, et ta võiks neid kasutada, kui ta hauataguses elus oma kõrgel positsioonil edasi on. Kas ta oli? Ei. Suure osa tema rikkusest said hauaröövlid kätte ja paljusid esemeid, mis röövlite valdusse ei sattunud, eksponeeritakse tänapäeval muuseumides.

Vaarao ei saanud kuidagi kasutada neid kallihinnalisi esemeid, sest ta oli surnud. Surmas pole kõrg- ega alamklasse, pole jõukust ega vaesust. Piibel ütleb: „Targad surevad, albid ja totrad saavad ühtlasi otsa! Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on lojuste sarnane, kellele tehakse ots” (Laul 49:11, 13). Kas oleme kuningad või orjad, kõigi meie kohta kehtivad inspireeritud sõnad: „Surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka ... Surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust” (Koguja 9:5, 10).

Me kõik oleme sündinud Jumala silmis võrdsetena ja me kõik sureme lõpuks võrdsetena. Kui mõttetu on siis tõsta ühte inimrühma kõrgemale teisest selle lühikese eluea kestel!

Klassivaba ühiskond – kuidas see saavutatakse?

Kas on mingit lootust, et ühel päeval eksisteerib elavate seas ühiskond, kus sotsiaalsel klassikuuluvusel pole mingit tähtsust? Jah on küll. Peaaegu 2000 aastat tagasi, kui Jeesus oli maa peal, pandi niisugusele ühiskonnale alus. Jeesus andis oma elu lunastusohvriks kogu uskliku inimkonna eest, et „ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Johannese 3:16).

Näitamaks, et ükski tema järelkäijaist ei peaks end usukaaslastest kõrgemale tõstma, ütles Jeesus: „Ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad. Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas. Ja ärge te laske ka endid kutsuda juhatajaks,  sest üks on teie juhataja – Kristus! Aga kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija. Sest kes ennast ise ülendab, seda alandatakse” (Matteuse 23:8–12). Jumala silmis on kõik Jeesuse tõelised jüngrid usus võrdsed.

Kas algkristlased pidasid endid võrdseteks? Need, kes Jeesuse õpetusi mõistsid, tegid seda. Nad pidasid üksteist usus võrdseiks ja näitasid seda sellega, et kutsusid üksteist „vendadeks” (Fileemonile 1, 7, 20). Kedagi ei ergutatud pidama end teistest paremaks. Vaadelgem näiteks, kui alandlikult iseloomustas Peetrus ennast oma teises kirjas: „Siimon Peetrus, Jeesuse Kristuse sulane ja apostel, neile, kes on saanud niisama kalli usu kui meiegi” (2. Peetruse 1:1). Peetrus oli Jeesuselt isiklikult juhatust saanud ja apostlina oli tal tähtis ja vastutusrikas positsioon. Siiski pidas ta end sulaseks ning tunnistas, et teised kristlased on saanud niisama kalli usu.

Mõned võivad öelda, et võrdsuse ideaal on vastuolus seigaga, et Kristuse-eelsel ajal pidas Jumal Iisraeli oma eriliseks rahvaks (2. Moosese 19:5, 6). Nad väidavad, et see on näide rassilisest üleolekust, kuid tegelikult pole lood sugugi nii. On tõsi, et Aabrahami järglastena olid iisraellastel Jumalaga erilised suhted ja neid kasutati kanalina jumalike ilmutuste edastamisel (Roomlastele 3:1, 2). Kuid selle eesmärgiks ei olnud iisraellasi austatud seisundisse tõsta. See oli hoopis korraldus, mille kaudu pidi ’õnnistatama kõiki rahvaid’ (1. Moosese 22:18; Galaatlastele 3:8).

Selgus aga, et enamik iisraellasi ei jäljendanud oma esiisa Aabrahami usku. Nad olid ustavusetud ja hülgasid Jeesuse kui Messia. Seetõttu Jumal hülgas nad (Matteuse 21:43). Kuid alandlikud inimesed ei jäänud tõotatud õnnistustest ilma. Nelipühil aastal 33 m.a.j sündis kristlik kogudus. Seda kristlaste organisatsiooni, kuhu kuulujaid võiti püha vaimuga, kutsuti „Jumala Iisraeliks”. See osutus kanaliks, mille kaudu saabuvad need õnnistused (Galaatlastele 6:16).

Mõned selle koguduse liikmed vajasid võrdsuse asjus õpetust. Näiteks andis jünger Jakoobus nõu neile, kes kohtlesid jõukaid kristlasi suurema austusega kui vaesemaid (Jakoobuse 2:1–4). Nende teguviis oli vale. Apostel Paulus näitas, et paganakristlased pole kuidagi halvemad juudikristlastest ja kristlikud naised pole mingil moel alamad kui mehed. Ta kirjutas: „Te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses. Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud! Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Galaatlastele 3:26–28).

Klassivaba rahvas tänapäeval

Jehoova nüüdisaja tunnistajad püüavad elada kooskõlas Pühakirja põhimõtetega. Nad mõistavad, et sotsiaalsetel klassidel ei ole Jumala silmis mingit tähendust. Nad ei ole jagunenud vaimulikeks ja ilmikuteks ega tee üksteise vahel vahet nahavärvi või jõukuse alusel. Kuigi mõned neist võivad olla jõukad, ei keskendu nad „elatusvahenditega  uhkeldamisele” (UM), sest nad mõistavad, et sellised asjad on vaid kaduvad (1. Johannese 2:15–17). Nad pigem teenivad kõik ühtselt Kõiksuse Suverääni Jehoova Jumalat.

Igaüks neist tunneb vastutust võtta osa tööst kuulutada head sõnumit Kuningriigist oma kaasinimestele. Nagu Jeesuski, osutavad nad austust rõhutute ja hüljatute vastu sellega, et külastavad neid nende kodus ja pakuvad neile võimalust õppida tundma Jumala Sõna. Need, kes ei ole elus väljapaistvad, töötavad kõrvuti nendega, keda võiks arvata kõrgklassi liikmete hulka. Tähtsaks peetakse vaimseid omadusi, mitte seda, millisesse sotsiaalsesse klassi keegi kuulub. Nagu esimesel sajandilgi, on kõik usus vennad ja õed.

Võrdsus võimaldab mitmekesisust

Loomulikult ei tähenda võrdsus täielikku ühetaolisust. Kristlikus organisatsioonis on esindatud nii mehed kui naised, nii noored kui eakad, kelle hulgas on mitmesuguse rassilise, keelelise, rahvusliku ja majandusliku taustaga inimesi. Isiksustena on neil erisuguseid vaimseid ja füüsilisi võimeid. Kuid need erinevused ei muuda ühtesid kõrgemaks ja teisi madalamaks. Pigem tekitavad sellised erinevused meeldiva mitmekesisuse. Need kristlased mõistavad, et iga nende anne on and Jumala käest ja neil pole mingit põhjust tunda end teistest kõrgemana.

Klassidesse jagunemine on selle tagajärg, et inimesed püüavad üksteise üle valitseda, selle asemel et järgida Jumala juhatust. Peagi võtab Jumala Kuningriik üle maakera elanike igapäevase juhtimise ja selle tulemusel saabub lõpp inimeste loodud klassivahedele ja kõigele muule, mis läbi aegade on kannatusi põhjustanud. Siis on käes aeg, mil „alandlikud pärivad maa” sõna otseses mõttes (Laul 37:11). Kadunud on kõik põhjused hoobelda oma kujuteldava üleolekuga. Mitte kunagi enam ei lasta sotsiaalsetel klassidel killustada inimeste ülemaailmset vennaskonda.

[Väljavõte lk 5]

Looja ei „eelista suursugust viletsale, sest et need kõik on tema kätetöö”. (Iiob 34:19)

[Pilt lk 6]

Jehoova tunnistajad suhtuvad kaasinimestesse austusega

[Pildid lk 7]

Tõelistele kristlastele on tähtsad vaimsed omadused