Elulugu

Jehoova on õpetanud meile vastupidavust ja püsivust

JUTUSTANUD ARISTOTELIS APOSTOLIDIS

Pjatigorsk – mineraalveeallikate ja mõõduka kliima poolest kuulus Venemaa linn – asub Kaukaasia eelmäestiku põhjaosas. Olen sündinud selles linnas 1929. aastal kreeka pagulasperes. Kümme aastat hiljem, pärast õudseid stalinistlikke repressioone, terrorit ja etnilist puhastust, said meist jälle põgenikud, kuna olime sunnitud siirduma Kreekasse.

PIREUSESSE (Kreeka) kolimise järel sai sõna pagulane meile täiesti uue tähenduse. Tundsime endid võhivõõrastena. Ehkki meil vennaga olid kahe kuulsa kreeka filosoofi nimed, Sokrates ja Aristoteles, kuulsime neid nimesid harva. Kõik kutsusid meid väikesteks venelasteks.

Peagi pärast Teise maailmasõja puhkemist suri mu armas ema. Ta oli olnud meie kodu keskpunkt ja tema kaotus mõjus meile kohutavalt. Kuna ta oli juba mõnda aega olnud haiglane, oli ta jõudnud mind õpetada tegema mitmesuguseid kodutöid. Hilisemas elus tuli see väljaõpe suureks kasuks.

Sõda ja vabastus

Sõda, natsiokupatsioon ja liitlasvägede lõputu pommitamine tekitas tunde, nagu oleks iga päev viimane. Kõikjal valitses vaesus, nälg ja surm. Selleks et aidata isal meid kolme ära elatada, pidin 11-aastaselt hakkama tema kõrval kõvasti tööd tegema. Ilmaliku hariduse omandamist takistasid mul nii kreeka keele vähene oskus kui ka sõda ja selle järelmõju.

 1944. aasta oktoobris lõppes Kreekas Saksa okupatsioon. Vahetult pärast seda puutusin kokku Jehoova tunnistajatega. Sellel meeleheite ja häda ajal puudutas mu südant Piiblil põhinev lootus säravast tulevikust Jumala Kuningriigi valitsuse all (Laul 37:29). Jumala tõotus igavese elu kohta maa peal rahuküllastes tingimustes oli nagu palsam mu haavadele (Jesaja 9:7). Aastal 1946 mind ja isa ristiti pühendumise märgiks Jehoovale.

Järgmisel aastal võtsin ma Pireusesse moodustatud teises koguduses rõõmuga vastu oma esimese ülesande tegutseda kuulutussulasena (hilisem nimetus ajakirjasulane). Meie territoorium ulatus Pireusest umbes 50 kilomeetri kaugusele Eleusisesse. Sel ajal teenis koguduses palju vaimuga võitud kristlasi. Mul oli eesõigus nendega koos töötada ja neilt õppida. Nendega oli tore seltsida, kuna neil oli vesta lõputul hulgal kogemusi suuri pingutusi nõudnud kuulutustööst. Ma mõistsin nende elukogemuste põhjal seda, et Jehoova ustavaks teenimiseks läheb vaja palju kannatlikkust ja vastupidavust (Apostlite teod 14:22). Kui väga ma rõõmustan selle üle, et tänapäeval on selsamal territooriumil rohkem kui 50 Jehoova tunnistajate kogudust.

Ootamatu väljakutse

Mõni aeg hiljem tutvusin Patra linnas noore kena innuka kristliku neiu Eleniga. 1952. aasta lõpus me kihlusime. Mõne kuu möödudes jäi aga Eleni tõsiselt haigeks. Arstid avastasid tal ajukasvaja ja ta seisund oli kriitiline. Teda tuli opereerida otsekohe. Suurte pingutustega leidsime Ateenas doktori, kes hädavajalike ravivahendite vähesusest hoolimata oli nõus arvestama meie usuliste tõekspidamistega ja tegema vereta operatsiooni (3. Moosese 17:10–14; Apostlite teod 15:28, 29). Operatsiooni järel ei olnud arstid mu pruudi paranemisväljavaadete suhtes eriti optimistlikud – nad ei välistanud haiguse taaspuhkemise võimalust.

Mida pidin ma sellises olukorras tegema? Kas oleksin pidanud muutunud asjaolusid arvesse võttes meie kihluse tühistama ning end kohustustest vabastama? Mitte mingil juhul! Kihludes olin andnud tõotuse ja ma tahtsin, et minu jah oleks jah (Matteuse 5:37). Ma ei lubanud hetkekski teistsugustel mõtetel pähe tulla. Eleni paranes oma vanema õe hoolitseva käe all osaliselt ja me abiellusime 1954. aasta detsembris.

Kolm aastat hiljem puhkes Eleni haigus taas ja seesama doktor pidi talle tegema uue operatsiooni. Et kasvaja täielikult kõrvaldada, puhastas ta seekord ajukudesid sügavamalt. Selle tagajärjel jäi mu naine osaliselt halvatuks ja ta kõnekeskus sai tugevasti kahjustatud. Meile mõlemale kaasnesid sellega uued keerulised probleemid. Isegi kõige lihtsama asja tegemine muutus minu kallile naisele tohutu suureks väljakutseks. Tema halvenev tervislik seisund sundis meid tegema suuri muudatusi oma igapäevaelus. Üle  kõige nõudis see ülimal määral vastupidavust ja püsivust.

Emalt saadud väljaõpe osutus nüüd hindamatuks abiks. Igal hommikul vara valmistasin ette vajalikud toiduained, millest Eleni sööki tegi. Tihtilugu kutsusime endale külalisi, nende hulgas täisajalisi jumalateenijaid, inimesi, kellega uurisime Piiblit, ning puudustkannatavaid kaaskristlasi kogudusest. Kõik nad kinnitasid, et söögid on tõepoolest ülimaitsvad! Tegime Eleniga ühiselt ka teisi majapidamistöid, nii et meie kodu oli puhas ja korras. Selline erakordselt palju pingutusi nõudev olukord kestis veel 30 aastat.

Innukus põdurusest hoolimata

Minul ja ka teistel oli väga liigutav näha, et miski ei suutnud vähendada mu naise armastust Jehoova vastu ja indu teda teenida. Aja jooksul ja visa pingutamise tulemusena suutis Eleni ennast piiratud sõnavara abil väljendada. Talle meeldis väga pöörduda tänaval inimeste poole Piibli hea sõnumiga. Võtsin Eleni oma ärisõitudele kaasa ja parkisin auto elava liiklusega kõnnitee äärde. Ta avas autoakna ja pakkus möödakäijatele „Vahitorni” ja „Ärgake!” numbreid. Ükskord levitas ta kahe tunniga 80 ajakirja. Tihti kasutas ta selleks ära kõik koguduses üle jäänud vanemad ajakirjad. Eleni osales regulaarselt ka teistes kuulutustöö valdkondades.

Kõigi nende aastate jooksul, mil mu naine oli invaliid, oli ta alati koos minuga koosolekutel. Ta ei puudunud mitte üheltki konvendilt ega muult kokkutulekult, isegi kui pidime Jehoova tunnistajate tagakiusamise pärast Kreekas võtma ette reisi välismaale. Hoolimata haiguse põhjustatud piirangutest, võttis ta rõõmuga osa konventidest Austrias, Saksamaal, Küprosel ja mujal. Eleni ei kurtnud kunagi ega esitanud suuri nõudmisi ka siis, kui mulle Jehoova teenistuses lisandunud kohustused muutsid tema olukorra aeg-ajalt ebamugavaks.

Minule aga osutus see olukord pikaajaliseks vastupidavuse ja püsivuse õppetunniks. Palju kordi kogesin Jehoova abistavat kätt. Vennad ja õed tõid suuri ohvreid, et olla meile igal võimalikul viisil abiks, ja ka arstid olid lahkelt toeks. Kõigi nende raskete aastate jooksul ei puudunud meil kunagi eluks hädavajalikud asjad, kuigi meie keeruline olukord ei võimaldanud mul käia täiskohaga tööl. Meil olid Jehoova eesmärgid ja teenistus alati esikohal (Matteuse 6:33).

Paljud on küsinud, mis aitas neil rasketel aegadel vastu pidada. Vaadates nüüd ajas tagasi, mõistan, et isiklik piibliuurimine, südamest tulev palve Jehoovale, korrapärane kristlikel koosolekutel käimine ja innukas kuulutustöös osalemine tugevdas meie vastupidavust ja püsivust. Meil olid alati meeles  Laul 37:3–5 innustavad sõnad: „Looda Jehoova peale ja tee head ... Olgu sul rõõm Jehoovast ... Veereta Jehoova peale oma tee ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!” Veel üks meile kallihinnaline salm oli Laul 55:22: „Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” Nagu laps loodab oma isa peale, me mitte ainult ei heitnud oma koorma Jehoova peale, vaid ka jätsime selle tema hooleks (Jakoobuse 1:6).

12. aprillil 1987, kui mu naine oli meie maja ees kuulutamas, prantsatas raske rauduks tema selja taga kinni, paisates ta kõnniteele ning tekitades talle raskeid vigastusi. Selle tagajärjel jäi ta kolmeks aastaks koomasse. Ta suri 1990. aasta alguses.

Teenin Jehoovat jõudumööda

1960. aastal määrati mind teenima sulasena Pireuses asuvasse Nikaia kogudusse. Sellest ajast on mul olnud eesõigus teenida mitmes Pireuse koguduses. Kuigi mul endal ei ole lapsi, on mul olnud rõõm aidata mitmel vaimsel lapsel saada tões vankumatuks. Mõned neist teenivad praegu kogudusevanemate, pioneeride või Peeteli pere liikmetena.

Alates 1975. aastast, kui Kreekas taastati demokraatia, on Jehoova tunnistajad saanud pidada vabalt konvente. Neil ei ole enam tulnud ennast metsas varjata. Kogemused, mida mõned meist välismaal konvente organiseerides olid saanud, osutusid nüüd hindamatuks abiks. Paljude aastate vältel on mul olnud rõõm ja eesõigus teenida mitme konvendi korralduskomitees.

1979. aastal hakati tegema plaane esimese konvendisaali ehitamiseks Kreekasse Ateena äärelinna. Mind määrati seda tohutut ehitusprojekti organiseerima ja juhatama. Ka seda tööd tehes läks vaja palju vastupidavust ja püsivust. Kolme aastaga, mil töötasime koos sadade ennastohverdavate vendade ja õdedega, arenes meie vahel tugev armastuse ja ühtsuse side. Sellelt projektilt on mul kustumatuid mälestusi.

Rahuldame vangide vaimseid vajadusi

Mõne aasta pärast avanes meile uus tegutsemisvõimalus. Korydalloses meie koguduse territooriumi lähedal asub üks Kreeka suurimaid vanglaid. Alates 1991. aasta aprillist määrati mind Jehoova tunnistajate vaimulikuna seda vanglat igal nädalal külastama. Seal lubatakse mul juhatada piibliuurimisi ja kristlikke koosolekuid asjahuviliste vangidega. Mitmed neist on teinud suuri muudatusi, näidates sellega, kui määratult vägev on Jumala Sõna (Heebrealastele 4:12). See on avaldanud sügavat muljet nii vanglaametnikele kui kaasvangidele. Mõned neist vangidest, kellega ma olen Piiblit uurinud, on nüüd vabaks saanud ja teenivad hea sõnumi kuulutajatena.

Uurisin mõnda aega kolme kurikuulsa narkodiileriga. Tehes vaimseid edusamme, hakkasid nad käima piibliuurimisel, habe aetud, juuksed korralikult kammitud ning seljas särk ja lips – seda augusti, Kreeka kuumima kuu keskpaigas! Vangla direktor, vangla ülem ja mõned teised töötajad tormasid oma kabinettidest seda harukordset nähtust vaatama. Nad ei suutnud uskuda oma silmi!

Mind julgustas väga kogemus vangla naisteplokist, kus hakkasin Piiblit uurima ühe naisega, kes oli mõistetud mõrva eest eluks ajaks vangi. Ta oli tuntud oma mässumeelsuse poolest. Varsti aga ajendasid õpitud piiblitõed teda tähelepanuväärseid muudatusi tegema. Mitmed ütlesid tema  kohta, et lõvist hakkab saama lammas (Jesaja 11:6, 7). Peagi pälvis ta vangla direktori austuse ja usalduse. Mul oli hea meel näha, et ta edenes vaimselt väga hästi ja pühendas end Jehoovale.

Aitame põduraid ja eakaid

Kuna ma olen näinud, kuidas mu naine võitles pikka aega oma haigusega, on see teinud mind tähelepanelikumaks meie keskel olevate haigete ja eakate vajaduste suhtes. Olen lugenud alati huviga meie väljaannetes ilmunud artikleid, mis julgustavad meid selliste inimeste vastu oma südant avardama ja neile armastavat toetust osutama. Olen talletanud selliseid artikleid kui kallist vara. Möödunud aastate jooksul olen alates artiklist „Hoolitsemine eakate ja haigete eest” („Vahitorn”, 15. juuli 1962) kogunud kokku üle 100 lehekülje materjali. Paljudes neis artiklites osutatakse sellele, kui hea oleks igal kogudusel organiseerida haigete ja eakate inimeste abistamine (1. Johannese 3:17, 18).

Kogudusevanemad on moodustanud vabatahtlikest vendadest ja õdedest rühma, kes hoolitseb meie koguduse haigete ja eakate eest. Jaotasime koguduse vabatahtlikud gruppidesse – näiteks ühed saavad osutada abi päeval, teised õhtuti, kolmandad saavad abivajajaid sõidutada, neljandad aga kogu ööpäeva jooksul abiks olla. Neist viimased on otsekui lendsalk.

Sellised pingutused on andnud julgustavaid tulemusi. Näiteks kord leiti üksinda elav õde, keda iga päev vaatamas käidi, põrandal teadvuseta lamamas. Teavitasime sellest kohe ühte naabruses elavat õde, kellel oli auto. Ta toimetas haige õe lähimasse haiglasse rekordajaga – 10 minutiga! Arstid ütlesid, et see päästis õe elu.

On ülimalt rahuldustpakkuv näha, kui väga hindavad põdurad ja eakad sellesse rühma kuulujaid. Südantsoojendav on mõelda lootusele elada nende vendade ja õdedega koos Jumala uues maailmas hoopis teistsugustes tingimustes. Tasu vaeva eest on ka teadmine, et see toetus on aidanud neil kannatustes vastu pidada.

Vastupidavus on toonud tasu

Praegu teenin ma ühes Pireuse koguduses vanemana. Mul on hea meel, et ma saan hoolimata kõrgest east ja terviseprobleemidest koguduse tegevuses ikka veel aktiivselt osaleda.

Aastate jooksul on raskete olukordade, keeruliste ülesannete ja ettenägematute sündmuste korral läinud vaja ülirohkesti sitkust ja vastupidavust. Ent Jehoova on nende probleemide lahendamiseks andnud mulle alati hädavajalikku jõudu. Korduvalt olen kogenud, kui tõesed on laulukirjutaja sõnad: „Kui ma mõtlesin: mu jalg vääratab, siis sinu heldus, Jehoova, toetas mind! Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu troostid rõõmustasid mu hinge!” (Laul 94:18, 19).

[Pilt lk 25]

1957. aastal koos oma naise Eleniga pärast tema teist operatsiooni

[Pilt lk 26]

1969. aastal Saksamaal Nürnbergi konvendil

[Pilt lk 28]

Rühm vendi ja õdesid, kes on abistanud põduraid ja eakaid