Lugejate küsimusi

Mil määral kehtivad Moosese Seaduses sätestatud sugulastevahelise abielu piirangud tänapäeva kristlaste kohta?

Seadus, mille Jehoova andis Iisraeli rahvale, räägib üsna vähe abiellumistavadest. Küll aga keelab see sõlmida teatavaid abielusuhteid. Näiteks kirjakohas 3. Moosese 18:6–20 on loetletud keelatud suhted, sealhulgas ka suhted „lähema veresugulasega”. See lõik on märkimisväärselt üksikasjalik ning sätestab, millised lihased sugulased ei tohtinud olla omavahel seksuaalsuhetes. Kristlased pole muidugi Moosese Seaduse all ega kohustatud selle sätteid täitma (Efeslastele 2:15; Koloslastele 2:14). Siiski ei tähenda see, et kristlane võiks abikaasat valides sellesse küsimusse ükskõikselt suhtuda. Selleks on mitu põhjust.

Esiteks on olemas riigiseadused, mis reguleerivad lähedaste sugulaste vahelist abielu, ning kristlased on üldiselt kohustatud järgima selle riigi seadusi, kus nad elavad (Matteuse 22:21; Roomlastele 13:1). Muidugi erinevad need seadused paiguti. Enamik sedalaadi nüüdisaegseid seadusi on kehtestatud peamiselt geneetilistel kaalutlustel. On teada, et lähedaste veresugulaste abielust sünnib suurema tõenäosusega pärilike puuete või haigustega järglasi. Sel põhjusel ja ka selleks, et olla „allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele”, kuuletuvad kristlased oma riigi abieluseadustele.

Samuti peaks kristlane kaaluma, mis on tema ühiskonnas vastuvõetav või vastuvõetamatu. Peaaegu igas kultuuris on oma reeglid ja tavad, mis mõistavad hukka lähedaste veresugulaste vahelised abielud ning tavaliselt peetakse selliseid liite verepilastuslikeks ja seega tabuks. Kuigi erisugustes kultuurides peetakse põlualuseks erinevaid suhteid, „on üldine reegel see, et mida lähedasem on geneetiline side kahe inimese vahel, seda tugevamalt ja kategoorilisemalt keelatakse või taunitakse nendevahelisi seksuaalsuhteid”, ütleb „The Encyclopædia Britannica”. Seega, isegi kui pole tegemist verepilastusega, ei taha kristlased suhtuda täiesti hoolimatult väljakujunenud tavadesse või inimeste õigustatud tunnetesse, sest nad ei taha tuua häbi kristlikule kogudusele või Jumala nimele (2. Korintlastele 6:3).

Arvestamata ei saa jätta ka Jumala antud südametunnistust. Kõik inimesed on sündinud võimega teha vahet õigel ja valel, heal ja halval (Roomlastele 2:15). Inimese südametunnistus ütleb, mis on normaalne ja sünnis ning mis ebaloomulik ja vastik. Seda juhul, kui tema südametunnistust pole moonutanud või tuimendanud loomuvastased harjumused. Jehoova mainis seda tõsiasja, kui ta andis iisraellastele seaduse, mis keelas abielu lähedaste veresugulaste vahel. Ta ütles: „Ärge tehke, nagu tehakse Egiptusemaal, kus te elasite, ja ärge tehke, nagu tehakse Kaananimaal, kuhu ma teid viin: te ei tohi käia nende seaduste järgi!” (3. Moosese 18:3). Kristlased peavad kalliks oma Piiblist õpetatud südametunnistust ega lase seda rikkuda rahvaste väärastunud õige ja vale tajul (Efeslastele 4:17–19).

Mida me võime seega järeldada? Ehkki kristlased pole Moosese Seaduse all, ütleb südametunnistus neile selgelt, et abielu lähedaste veresugulaste vahel – näiteks isa ja tütre, ema ja poja, venna ja õe vahel – on kristlastele täiesti vastuvõetamatu. * Laiema sugulaste ringi puhul tunnustavad kristlased seaduslike abielude kohta käivaid seadusi ning ka mõõdupuid, mis on nende ühiskonnale ja kultuurile vastuvõetavad. Kaalugem seda kõike hoolikalt, et võiksime täita Pühakirja korraldust: „Abielu olgu igapidi au sees” (Heebrealastele 13:4).

[Allmärkus]