Mida tähendab puhtust pidada?

ÄÄRMISELT ebahügieeniliste tingimuste tõttu 18. ja 19. sajandi Euroopas ja Ameerika Ühendriikides kuulutasid tolleaegsed misjonärid õpetust, mida võiks nimetada „puhtuse doktriiniks”. See õpetus võrdsustas räpasuse patuga ning puhtusepidamise kohta õpetati, et see lähendab inimest Jumalaga. Võib-olla selle tõttu saigi rahva hulgas populaarseks mõttetera „Puhtusearmastus on tähtsamaid voorusi”.

Niisugune suhtumine oli Päästearmeel, mille rajasid William ja Catherine Booth. Raamatu „Health and Medicine in the Evangelical Tradition” kohaselt oli üks nende varasemaid hüüdlauseid „Seepi, suppi ja sõna”. Kui Louis Pasteur ja teised demonstreerisid vastuvaieldamatut seost haiguste ja bakterite vahel, hoogustas see aga paremate tervishoiukavade väljatöötamist ja rajas sellele teadusliku aluse.

Mõned viivitamatult rakendatud meetmed olid sellised, et enam ei nõutud tunnistajalt kohtus Piiblile suuandmist ning koolidest ja raudteejaamadest kaotati üldkasutatavad joogitopsid. Pingutati isegi selle nimel, et vahetada kirikutes ühised armulauakarikad välja isiklike peekrite vastu. Paistis, et need varajased pioneerid saavutasid märgatavat edu muutmaks inimeste suhtumist puhtusepidamisse.  Seda koguni nii suures ulatuses, et üks kirjanik nimetas tulemust „armulooks puhtusega”.

Kuid näib, et see „armulugu puhtusega” oli vaid pinnapealne. Ei läinud kaua, kui ettevõtlikud kaupmehed tegid igapäevasest seebist ilutoote. Nutikad reklaamid panid tarbijad uskuma, et teatava isikliku hügieenitoote kasutamine tagab inimesele sotsiaalse seisundi, mille pärast teised võivad neid üksnes kadestada. Televisioon põlistab seda ettekujutust. Reklaamide või seebiooperite edukaid ja veetlevaid tegelasi nähakse harva kodu koristamas, hoovi pühkimas, prügi üles võtmas või oma koduloomade – kasside ja koerte – järelt koristamas.

Mõned arvavad, et kui tööl käimisega makstakse elamiskulud, siis majapidamistöödel või teistel koristustöödel pole mingit rahalist väärtust. Kuna need ei too mingit rahalist tulu, siis miks nad peaksid ümbruskonna eest hoolitsema? Sellise mõtteviisi üks tagajärgi on mõningate tänapäeva inimeste arvamus, et puhtusepidamine tähendab üksnes isiklikku hügieeni.

Jumala suhtumine puhtusesse

Pole kahtlustki, et need esimesed pingutused puhtusepidamist õpetada aitasid parandada inimeste elutingimusi. Ja seda täiesti õigustatult, sest puhtus on omadus, mis on omane pühale ja puhtale Jumalale Jehoovale ning on temast alguse saanud. Tema õpetab meid meile endale head tegema sellega, et saame pühaks ja puhtaks kõigil oma teedel (Jesaja 48:17; 1. Peetruse 1:15).

Jehoova Jumal on selles suhtes heaks eeskujuks. Puhtust, nagu ka tema kõiki teisi nähtamatuid omadusi, võib selgelt näha tema nähtavas loomistöös (Roomlastele 1:20). Me näeme, et loodus ise ei tekita mingit jäädavat saasta. Maakera oma paljude ökoloogiliste tsüklitega on isepuhastuv ime ning see on kujundatud puhta, tervisliku elu jaoks. Niisugune puhas töö võis tulla üksnes puhta mõttelaadiga Kavandaja käest. Sellest me võime järeldada, et Jumala teenijad peavad olema puhtad igas eluvaldkonnas.

Puhtuse neli tahku

Piibel räägib neljast puhtuse tahust, mille poole Jumala teenijad peaksid püüdlema. Võtkem need ühe kaupa vaatluse alla.

Vaimne puhtus. Seda võiks pidada kõige tähtsamaks puhtuseks, sest see on seotud inimese väljavaatega elada igavesti. Siiski jäetakse kõige sagedamini just see puhtuse tahk hooletusse. Olla vaimselt puhas tähendab lühidalt öeldes mitte kunagi ületada piiri, mille Jumal on tõmmanud õige ja vale jumalateenimise vahele, sest Jumal peab igasugust ebajumalateenistust ebapuhtaks. Apostel Paulus kirjutas: „„Minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, „ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu”” (2. Korintlastele 6:17). Ka jünger Jakoobus on selles küsimuses väga konkreetne: „Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: ... hoida ennast maailmast reostamatuna” (Jakoobuse 1:27).

Jumal näitas selgelt, et mõistab hukka ebajumalateenimise segamise õige jumalateenistusega. Ebajumalateenistus hõlmab sageli räpaseid kombeid ning jälestusväärseid iidoleid ja jumalaid (Jeremija 32:35). Seepärast õhutatakse tõelisi kristlasi hoiduma igasugusest osalemisest ebapuhtas jumalateenistuses (1. Korintlastele 10:20, 21; Ilmutuse 18:4).

Moraalne puhtus. Ka selles valdkonnas tõmbab Jumal selge piiri puhta ja ebapuhta vahele. Maailm tervikuna on muutunud selliseks, nagu kirjeldab Efeslastele 4:17–19: „Pimestunuina mõistuse poolest ja võõrdunuina Jumala elust ... on [inimesed] südametunnistuses tuimaks jäänud ning endid andnud kõlvatuse kätte kõike roppust ahnesti tegema.” Säärane ebapuhas mõtlemine avaldub mitmel moel, nii avalikult kui ka varjatult, ning sellepärast tuleb kristlastel alati valvel olla.

 Jumala armastajad teavad, et prostitutsioon, homoseksualism, abielueelne seks ja pornograafia rikuvad Jehoova moraalse puhtuse norme. Need teod on aga tavapärased meelelahutus- ja moemaailmas. Seepärast tuleb kristlastel selliste suundumuste suhtes valvas olla. Kristlikel koosolekutel või seltskondlikel koosviibimistel nappe ja paljastavaid riideid kandes tõmmatakse tarbetut tähelepanu oma kehale ja see viitab vooruslikust käitumisest kõrvalekaldumisele. Lisaks ebapuhta ilmaliku mõtteviisi toomisele kristlaste hulka võib niisugune riietus tekitada ebapuhtaid mõtteid teistes inimestes. See on valdkond, mille puhul tuleb kristlastel suuri pingutusi teha, ilmutamaks „tarkust, mis on ülalt” (Jakoobuse 3:17).

Mõttepuhtus. Inimese salajasemad mõttesopid ei tohiks olla peidupaigaks ebapuhastele mõtetele. Jeesus hoiatas ebapuhta mõtteviisi eest: „Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames” (Matteuse 5:28; Markuse 7:20–23). Need sõnad kehtivad sama hästi nii pornopiltide ja -filmide vaatamise, nilbete seksilugude lugemise kui ka siivutute laulusõnade kuulamise kohta. Seega tuleb kristlasel hoiduda end rüvetamast ebapuhaste mõtetega, mis võivad tõugata ebapuhtalt ja ebapühalt rääkima ning tegutsema (Matteuse 12:34; 15:18).

Füüsiline puhtus. Piiblis on pühadus ja füüsiline puhtus omavahel tihedalt seotud. Näiteks kirjutas Paulus: „Mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses” (2. Korintlastele 7:1). Seepärast peaksid tõelised kristlased püüdma hoida iseennast, oma kodu ja selle ümbrust nii puhta ja korralikuna kui olukord seda lubab. Isegi kui pesemiseks on raske vett hankida, peaksid kristlased püüdma anda oma parima, et säilitada puhtust ja esinduslikkust.

Füüsiline puhtus välistab samuti igasuguste tubakatoodete tarbimise, alkohoolsete jookide liigtarvitamise ja kõigi narkootikumide kasutamise, mis rüvetavad ja rikuvad organismi. Saalomoni Ülemlaulus mainitud karjusele meeldis Suulami neiu riiete magus lõhn (Ülemlaul 4:11). Isikliku hügieeni eest hoolitsemine on armastav, kuna me ju ei taha sundida end ümbritsevaid inimesi tundma ebameeldivaid lõhnu. Lõhnaõlid ja odekolonnid võivad olla meeldiva aroomiga, kuid need ei asenda enda korrapärast pesemist või puhtaid riideid.

Säilita tasakaalukas vaade

Füüsilise puhtuse suhtes võivad inimesed ka äärmustesse minna. Ühest küljest võib fanaatiline puhtusepidamine röövida meilt  elurõõmu. See võib neelata liigselt meie kallist aega. Teisest küljest võib aga mustas ja koristamata kodus osutuda remont üsna kalliks. Praktiline ja mõistlik seisukoht nende kahe äärmuse vahel on hoida oma kodu puhta ning esinduslikuna.

Hoia kodu lihtne. Kraami täis maja või tube on raske koristada ja täistuubitud ruumides pole mustust nii lihtne märgata. Tagasihoidlikes kodudes, mis pole kila-kola täis, kulub koristamiseks palju vähem aega. Piibel soovitab tungivalt lihtsat elustiili: „Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul” (1. Timoteosele 6:8).

Hoia kodu korras. Kodu puhtana hoida on iga sealse elaniku kohustus. Korrast ära kodu saab sageli alguse koristamata tubadest. Korrasolek tähendab seda, et iga asi on oma õigel kohal. Näiteks mustade riiete koht ei peaks olema magamistoa põrandal. Ja laokile jäetud mänguasjad või tööriistad võivad olla koguni ohtlikud. Paljud kodus toimunud õnnetused on tingitud lohakatest harjumustest.

On selge, et puhtusepidamine ja kristlik elustiil on teineteisega lahutamatult seotud. Prohvet Jesaja nimetab jumalakartlikku eluviisi „pühaks teeks” ning lisab kainestava mõtte, et „ükski roojane ei või sellel käia” (Jesaja 35:8). Kui arendame praegu häid puhtusepidamise harjumusi, annab see kindlat tunnistust meie usust, et Jumala tõotus rajada maale puhas paradiis läheb peagi täide. Siis ülistavad kõik inimesed selle kauni planeedi igas paigas Jehoova Jumalat, pidades täielikult kinni tema täiuslikest puhtusenormidest (Ilmutuse 7:9).

[Pilt lk 6]

Kodu puhtana hoida on iga sealse elaniku kohustus

[Pilt lk 7]

Maakeral on imeline isepuhastumise võime