Riigi ja kiriku suhted Bütsantsis

KRISTLUSE rajaja oli täiesti kindel, et tema järelkäijate ja Jumalast võõrdunud inimeste vahel pidi ilmnema suur erinevus. Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!” (Johannese 15:19). Tolleaegse poliitilise võimu esindajale Pilaatusele teatas Jeesus: „Minu riik ei ole sellest maailmast” (Johannese 18:36).

Et täita oma ülesannet kuulutada „maailma otsani”, ei tohtinud kristlased lasta end selle maailma asjadel eksitada (Apostlite teod 1:8). Algkristlased ei tegelenud Jeesuse eeskujul poliitikaga (Johannese 6:15). Teistele ei jäänud märkamatuks see, et ustavad kristlased ei töötanud  riigiametites ega administratiivsetel ametikohtadel. Kuid lõpuks olukord muutus.

Selle maailma osa

Veidi pärast viimase apostli surma hakkasid usujuhid muutma oma seisukohta selles, millised peaksid olema nende ja maailma vahelised suhted. Nende kujutluses hakkas arenema „riik”, mis üksnes ei asunud maailmas, vaid oli ka osa sellest. Pilguheit sellele, kui tugevalt olid usk ja poliitika teineteisega põimunud Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigis, mille pealinn oli Konstantinoopol (Byzantion, praegune İstanbul), võib osutuda vägagi õpetlikuks.

Ühiskonnas, kus usk läbi aegade suurt rolli mängis, oli Bütsantsi kirikul, mille keskus asus Konstantinoopolis, märkimisväärne mõjuvõim. Kirikuajaloolane Panayotis Christou märkis kord: „Bütsantslased pidasid oma maist impeeriumi Jumala Kuningriigi kujutiseks.” Keisririigi võimukandjad aga ei jaganud alati seda arvamust. Selle tagajärjel olid kiriku ja riigi suhted puhuti tormilised. „The Oxford Dictionary of Byzantium” ütleb: „Konstantinoopoli [ehk Bütsantsi] piiskoppide käitumisskaala oli väga lai ja see hõlmas argpükslikku lömitamist võimsa valitseja ees ..., viljakat koostööd keisritrooniga ... ja kartmatut vastuseisu keiserlikule tahtele.”

Idakiriku peast, Konstantinoopoli patriarhist, sai väga mõjuvõimas isik. Tema oli see, kes kroonis keisri, ning ootas seepärast, et keiser on samuti  ustav õigeusu kaitsja. Patriarh oli ka väga rikas, sest tema kontrolli all olid tohutud kirikuvarad. Tema vägevus tulenes nii tema autoriteedist loendamatute munkade hulgas kui ka mõjuvõimust ilmikute üle.

Patriarh võis tihtipeale keisrile vastu hakata. Ta võis ähvardada keisri kirikuvande alla panna – sundides Jumala nimel peale oma tahet – või võtta tarvitusele teised meetodid keisri ametist kõrvaldamiseks.

Tsiviilvõimu järkjärgulise kahanemise tõttu väljaspool pealinna said piiskoppidest sageli oma linna kõige mõjuvõimsamad isikud, kel oli sama palju autoriteeti kui provintsi asevalitsejatel, keda nad ametisse valida aitasid. Piiskopid hoidsid silma peal kohtuprotsessidel ja ilmalikel äritehingutel alati, kui kirik oli asjaga seotud, ning vahel isegi siis, kui kirikul mingit seost nendega polnud. Oma osa oli selles kõiges ka asjaolul, et kohalikele piiskoppidele alluvate  preestrite ja munkade arv ulatus kümnetesse tuhandetesse.

Poliitika ja simoonia

Nagu eespool mainiti, oli hingekarjase amet põimunud tihedalt poliitikaga. Rohkearvuline vaimulikkond ja nende usutegevus nõudis paratamatult suuri rahasummasid. Enamik kõrgvaimulikke elas luksuses. Sedamööda, kuidas kirik kogus võimu ja jõukust, haihtus apostellik vaesus ja pühadus. Mõned preestrid ja piiskopid maksid enda ametissemääramise eest. Simoonia oli täiesti tavaline kuni kirikuhierarhia kõrgeimate astmeteni välja. Vaimulikud, kelle selja taga seisid rikkad mõjuringkonnad, võistlesid keisri ees vaimulike ametikohtade pärast.

Staažikamate usujuhtide mõjutamiseks kasutati ka pistiseandmist. Kui keisrinna Zoë (u 978–1050) lasi mõrvata oma abikaasa Romanos III ning tahtis abielluda oma armukese ja tulevase keisri Michael IV-ga, kutsus Zoë patriarh Alexiose kiiresti keisripaleesse. Seal sai patriarh kuulda Romanose surmast ja pulmatalitusest, mille korraldamist temalt oodati. See, et kirik tähistas tol õhtul suurt reedet, ei muutnud Alexiose olukorda lihtsamaks. Siiski võttis ta keisrinna heldekäelised annid vastu ja rahuldas tema palve.

Lömitamine keisri ees

Aeg-ajalt Bütsantsi keisririigi ajaloos kasutas keiser oma de facto õigust Konstantinoopoli patriarhi ametisse määrata. Niisugustel ajaperioodidel ei olnud kellelgi võimalik vastu keisri tahtmist patriarhiks saada või sellesse ametisse kauaks jääda.

Keiser Andronikos II (1260–1332) leidis vajaliku olevat vahetada patriarhe üheksa korda. Enamikul juhtudel oli eesmärgiks seada patriarhitoolile võimalikult järeleandlik kandidaat. Raamatu „The Byzantines” kohaselt andis üks patriarh keisrile koguni kirjalikult lubaduse „teha kõike, mida too nõuab, ükskõik kui seadusetu see ka poleks, ning hoiduda tegemast midagi, mis keisrile ei meeldi”. Kahel korral üritasid keisrid kirikule oma tahet peale suruda sellega, et pühitsesid patriarhiks keiserlikust perekonnast pärit printsi. Keiser Romanos I tõstis patriarhi toolile oma poja Theophylaktose, kes oli kõigest 16-aastane.

Kui patriarh keisrile ei meeldinud, võis valitseja sundida patriarhi ametist lahkuma või käskida sinodil ta ametist tagandada. Raamat „Byzantium” märgib: „Bütsantsi ajaloos [hakkas] kõrgemate võimude ja koguni keisri otsene mõju piiskoppide valikul järjest domineerivamat rolli mängima.”

Keiser juhatas koos patriarhiga ka kirikukogu nõupidamisi. Ta juhtis väitlusi, sõnastas usuartikleid ja vaidles nii piiskoppide kui ketseritega, kelle puhul ta viimase argumendina kasutas surmanuhtlust. Peale selle keiser kinnitas ja viis ellu kaanoneid, mida kirikukogus vastu võeti. Ta ei süüdistanud neid, kes talle vastu hakkasid, mitte üksnes majesteedi solvamises, vaid nimetas nad ka Jumala ja kiriku vaenlasteks. „Kirikus ei või teha  midagi sellist, mis on keisri tahte ja käsu vastu,” ütles üks kuuenda sajandi patriarh. Keisri lähikonnas olevad piiskopid, kes olid libekeelsed ja järeleandlikud mehed ning keda oli kerge tagasihoidlike auavalduste ja kavalate kokkulepetega ära osta, protesteerisid keisri tahte vastu üldjuhul sama vähe kui nende ülemuski.

Näiteks kui patriarh Ignatios (u 799–878) keeldus kõrgele võimukandjale Bardasele armulauda jagamast, ei andnud too alla. Bardas valetas, et Ignatios on seotud salasepitsuse ja riigireetmisega. Patriarh arreteeriti ja saadeti maapakku. Tema asemele sokutas Bardas ilmiku Photiose, kes läbis kuue päevaga kõik vaimuliku ametiastmed ning jõudis lõpuks patriarhi positsioonini välja. Kas Photios oli kõlblik sellesse vaimulikuametisse astuma? Teda on kirjeldatud kui „ülimalt auahnet, hämmastavalt ülbet ja poliitikas väga andekat” meest.

Usudogmad poliitika teenistuses

Vaidlused õigeusu ja eksiõpetuste üle olid sageli maskiks poliitilistele vastuseisudele ja paljusid keisreid mõjutasid rohkem poliitilised tegurid kui soov esitada uusi õpetusi. Üldiselt võtsid keisrid endale õiguse ette kirjutada usudogmasid ja nõuda kirikult enda tahtele allumist.

Näiteks tegi keiser Herakleios väga suuri pingutusi, et leevendada kirikulõhet, mis oli tekkinud seoses vaidlusega Kristuse loomuse üle ning ähvardas lõhestada tema kurnatud ja hapra impeeriumi. Kompromissi saavutada püüdes tutvustas ta uut õpetust – monoteletismi *. Seejärel, tagamaks lõunapoolsete provintside truudust oma riigile, valis Herakleios uueks Aleksandria patriarhiks keisri õpetust toetava Kyrose Phasisest. Keiser tegi Kyrosest mitte lihtsalt patriarhi, vaid ka Egiptuse prefekti, kellel oli võim kohalike valitsejate üle. Mõningase tagakiusamise abil survet avaldades saavutas Kyros enamiku Egiptuse kiriku vaimulikkonna nõusoleku.

Kibe vili

Kuidas sai taoline sündmuste areng peegeldada selle palve sõnu ja vaimu, milles Jeesus ütles, et tema järelkäijad ei peaks olema maailma osa? (Johannese 17:14–16.)

End kristlaseks pidavatel usujuhtidel tuli nii Bütsantsi keisririigi ajal kui ka hiljem maailma poliitikasse ja sõjategevusse sekkumise eest kallist hinda maksta. Mida see lühiülevaade ajaloost meile räägib? Kas Bütsantsi kirikujuhid saavutasid Jumala ja Jeesus Kristuse heakskiidu? (Jakoobuse 4:4.)

Tõelisi kristlasi pole toetanud niisugused auahned usujuhid ja nende poliitilised armukesed. Selline usu ja poliitika ebapüha segunemine on moonutanud puhast usku, mida õpetas Jeesus. Võtkem ajaloost õpetust ja ärgem olgem selle maailma osa.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 10]

NAGU „JUMAL, KES SAMMUB ÜLE TAEVA”

Patriarh Michael Kerullariose (u 1000–1059) ümber keerelnud sündmused iseloomustavad hästi rolli, mida kirikupea võis mängida riigi asjades, ja sellega seotud ambitsioone. Patriarhiks saamise järel hakkas Kerullarios kõrgemale pürgima. Teda on kirjeldatud kui kõrki, väga enesekindlat ja järeleandmatut isikut, „kes käitus nii, nagu oleks ta jumal, kes sammub üle taeva”.

Enese ülendamise soovist õhutas Kerullarios 1054. aastal lõhet Bütsantsi kiriku ja Rooma paavsti vahel ning sundis keisrit eraldumisega nõustuma. Võidu üle rõõmutsedes seadis Kerullarios troonile Michael VI ning aitas tugevdada selle võimu. Aasta hiljem sundis aga Kerullarios keisri troonist loobuma ja tõstis tema asemele Isaak Komnenose (u 1005–1061).

Lahkhelid patriarhaadi ja keisririigi vahel üha kasvasid. Kerullarios, kes oli veendunud rahva toetuses, ähvardas, esitas nõudmisi ja tarvitas vägivalda. Üks tänapäeva ajaloolane märkis: „Ta ennustas keisri langemist lihtsate ja labaste sõnadega: „Mina ülendasin sinu, sa nõdraaruline, ja mina su ka kukutan.”” Isaak Komnenos lasi ta aga kinni võtta, vangi panna ning siis saata Imbrose saarele pagendusse.

Nendest näidetest on näha, kui palju tüli võis Konstantinoopoli patriarh teha ja kui jultunult võis ta keisrile vastu hakata. Keisril tuli sageli teha tegemist selliste meestega, kes olid osavad poliitikud ja võimelised trotsima nii keisrit kui sõjaväge.

[Kaart/pilt lk 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Bütsantsi keisririigi suurim ulatus

Ravenna

Rooma

MAKEDOONIA

Konstantinoopol

Must meri

Nikaia

Efesos

Antiookia

Jeruusalemm

Aleksandria

Vahemeri

[Allikaviide]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildid lk 10, 11]

Komnenos

Romanos III (vasakul)

Michael IV

Keisrinna Zoë

Romanos I (vasakul)

[Allikaviited]

Komnenos, Romanos III ja Michael IV: Courtesy Classical Numismatic Group, Inc.; keisrinna Zoë: Hagia Sophia; Romanos I: Photo courtesy Harlan J. Berk, Ltd.

[Pilt lk 12]

Photios

[Pilt lk 12]

Herakleios pojaga

[Allikaviited]

Herakleios pojaga: Photo courtesy Harlan J. Berk, Ltd.; lehekülgede 8–12 kujunduselemendid: raamatust L’Art Byzantin III Ravenne Et Pompose