Elulugu

Olen teeninud ennastohverdava vaimuga

JUTUSTANUD DON RENDELL

Minu ema suri 1927. aastal, kui olin alles viieaastane. Tema usk aga on avaldanud mu elule sügavat mõju. Kuidas oli see võimalik?

MINU ema oli anglikaani kiriku ustav liige, kui ta abiellus mu isaga, kes oli elukutseline sõjaväelane. See toimus enne Esimest maailmasõda. Kui 1914. aastal puhkes sõda, tekkisid emal vikaariga eriarvamused, sest see kasutas kantslit sõttavärbamise tribüünina. Mida vikaar seepeale kostis? „Mine koju ja ära vaeva oma pead selliste küsimustega!” Niisugune vastus ei rahuldanud ema.

Sõja haripunktis 1917. aastal käis ema vaatamas „Loomise fotodraamat”. Ta veendus, et on leidnud tõe, ning lahkus kohe kirikust ja hakkas lävima piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Ema hakkas käima koguduse koosolekutel Yeovili linnas, mis oli kõige lähemal meie West Cokeri külale Somerseti krahvkonnas Inglismaal.

Varsti rääkis ema äsjaleitud usust oma kolmele õele. Yeovili koguduse eakamad liikmed on kirjeldanud mulle, kuidas ema ja ta õde Millie sõitsid jalgrattaga innukalt mööda suurt maapiirkonda ning jagasid piibliuurimise abivahendit „Kirjauurimused”. Kahjuks aheldas tol ajal veel ravimatu tuberkuloos ema tema elu viimaseks 18 kuuks voodi külge.

Ennastohverdavuse elav eeskuju

Tädi Millie, kes elas tollal meie juures, põetas meie haiget ema ning hoolitses minu  ja mu seitsmeaastase õe Joani eest. Kui ema suri, oli tädi Millie kohe valmis meie, laste eest hoolt kandma hakkama. Isa oli õnnelik, et see koorem talle kergemaks tehakse, ja oli kärmesti päri sellega, et tädi Millie jääb meie juurde püsivalt elama.

Olime tädi väga armastama hakanud ja meil oli hea meel, et ta jääb meie juurde. Mis aga ajendas teda sellist otsust tegema? Aastaid hiljem jutustas tädi Millie meile, et ta tundis end olevat kohustatud jätkama ema rajatud alusele ehitamist – õpetama Joanile ja minule Piibli tõdesid. Ta mõistis, et meie isa ei teeks seda eales, kuna ta ei tunne mingit huvi usu vastu.

Pärast saime teada, et tädi Millie oli teinud veel ühe väga isikliku otsuse. Selleks, et meie eest hästi hoolitseda, otsustas ta vallaliseks jääda. Milline ennastohverdavus! Joanil ja minul on igati põhjust talle südamest tänulik olla. Tädi Millie õpetused ja tema suurepärane eeskuju on meil selgelt meeles.

Otsuse tegemise aeg

Käisime Joaniga anglikaani kiriku külakoolis, kus tädi Millie tegi direktrissile teatavaks oma kindla seisukoha meie usulise hariduse kohta. Kui teised lapsed kirikusse suundusid, läksime meie koju, ning kui vikaar tuli kooli usulist õpetust jagama, istusime meie teistest eraldi ja õppisime pähe meile üles antud piiblisalme. Kuna need salmid sööbisid mu mällu, osutus see eriti kasulikuks hilisemas elus.

Koolist tulin ma ära 14-aastaselt, et minna neljaks aastaks kohalikku juustuvabrikusse õpipoisiks. Samal ajal õppisin ka klaverit mängima ning muusika ja peotants said minu lemmikharrastusteks. Piibli tõde, mis oli küll südames juurdunud, ei mõjutanud veel mu elu. Siis ühel 1940. aasta märtsikuu päeval kutsus üks eakam tunnistaja mind kaasa kokkutulekule umbes 110 kilomeetri kaugusele Swindonisse. Avaliku kõne pidas Albert D. Schroeder, kes oli Inglismaal Jehoova tunnistajate ülevaataja. See kokkutulek oli minu elu pöördepunkt.

Möllas Teine maailmasõda. Küsisin endalt: „Mida ma oma elus taotlen?” Otsustasin hakata uuesti käima Yeovili kuningriigisaalis. Kohe esimesel koosolekul, kus ma olin, tutvustati tänavakuulutustööd. Hoolimata puudulikest teadmistest, pakkusin selleks tööks oma abi. See oli suureks üllatuseks minu mitmele niinimetatud sõbrale, kes tänaval mööda kõndides mind mõnitasid.

Mind ristiti 1940. aasta juunikuus Bristolis. Umbes kuu aja pärast astusin üldpioneeride ehk täisajaliste evangeeliumikuulutajate ridadesse. Kui õnnelik ma olin, kui mõne aja pärast sümboliseeris ka mu õde oma pühendumist veeristimisega.

Pioneeritöö sõja ajal

Aasta pärast sõja algust sain ma kutse väeteenistusse. Kuna olin Yeovilis andnud teada, et keeldun sõdimast süümelistel kaalutlustel, pidin astuma Bristolis tribunali ette. Selleks ajaks olin teinud koos John Wynniga pioneeritööd Cinderfordis, Gloucestershire’is ning hiljem  Haverfordwestis ja Carmarthenis (Wales). * Mõne aja pärast Carmarthenis peetud kohtuistungil määrati mulle kolmekuuline vanglakaristus, mida pidin kandma Swansea vanglas. Sellele lisandus 25 naela suurune trahv, mis oli tol ajal suur summa. Hiljem pidin veel kolm kuud vangis istuma, kuna ma ei olnud trahvi ära maksnud.

Kui ma kolmandat korda kohtus olin, küsiti minult: „Kas sa ei tea, et Piibel käsib ’anda keisrile, mis kuulub keisrile’?” „Tean küll,” vastasin, „see on kohane meeldetuletus, kuid ma sooviksin selle salmi lõpetada: „. . . ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.” Seda ma praegu teengi.” (Matteuse 22:21.) Mõni nädal hiljem sain kirja, kus öeldi, et olen sõjaväeteenistusest vabastatud.

1945. aasta alguses sain kutse liituda Londoni Peeteli perega. Järgmisel talvel külastasid Londonit Nathan H. Knorr, kes vastutas ülemaailmse kuulutustöö organiseerimise eest, ning tema sekretär Milton G. Henschel. Kaheksa noort venda Inglismaalt, mina nende hulgas, pandi kirja algavale Vahitorni Ühingu Gileadi piiblikooli 8. kursusele, et saada väljaõpet misjonitööks.

Misjoniteenistus

23. mail 1946 purjetasime Fowey linna väikesest Cornishi sadamast välja sõjaaegsel laeval „Liberty”. Sadamakapten Collins, kes oli Jehoova tunnistaja, lasi laeval sireeni anda, kui lahkusime sadamakai äärest. Nähes, kuidas Inglismaa rannik jääb meist aina kaugemale, valitsesid meis loomulikult vastandlikud tunded. Atlandi ookean oli erakordselt tormine, kuid 13 päeva hiljem jõudsime turvaliselt Ühendriikidesse.

Oli meeldejääv kogemus viibida 1946. aastal 4.–11. augustini Ohios Clevelandi kaheksapäevasel rahvusvahelisel teokraatlikul kokkutulekul „Rõõmsad rahvad”. Kohal oli 80 000 delegaati, nende seas 302 tunnistajat 32 välisriigist. Sel konvendil anti esimest korda välja ajakiri „Ärgake!” * ja piibliuurimise abivahend „Olgu Jumal tõemeelne”, mis tekitasid rahva hulgas vaimustust.

Lõpetasime Gileadi 1947. aastal. Mind koos Bill Copsoniga määrati teenima Egiptusesse. Enne lahkumist sain aga hea väljaõppe kontoritöö tegemiseks Richard Abrahamsonilt Brooklyni Peetelist. Astusime Aleksandrias laevalt maha ja peagi kohanesin Lähis-Ida elustiiliga. Ent araabia keele õppimine oli raske, mistõttu mul tuli kasutada neljas keeles tunnistuskaarte.

Bill Copson jäi sinna seitsmeks aastaks, kuid kahjuks ei pikendatud mu viisat pärast esimest aastat ja ma pidin riigist lahkuma. Meenutan seda misjoniaastat kui viljakaimat aega oma elus. Mul oli eesõigus juhatada rohkem kui paarikümmet kodust piibliuurimist  igal nädalal ja mõned, kes õppisid siis tõde, kiidavad ikka aktiivselt Jehoovat. Egiptusest määrati mind edasi teenima Küprosele.

Küpros ja Iisrael

Alustasin uue, seekord kreeka keele õpingutega ja püüdsin harjuda kohaliku dialektiga. Mõne aja pärast paluti Anthony Siderisil kolida Kreekasse ja mind määrati juhtima tööd Küprosel. Sel ajal aitas Küprose harubüroo organiseerida tööd ka Iisraelis ja aeg-ajalt oli mul eesõigus külastada koos teiste vendadega sealseid väheseid tunnistajaid.

Minu esimesel reisil Iisraeli pidasime väikese kokkutuleku Haifa linna restoranis, kus kohalviibijaid oli 50–60. Panime eri rahvusgrupid omaette istuma, nii et saime esitada kokkutulekuprogrammi kuues keeles. Teisel korral näitasime Jeruusalemmas ühte Jehoova tunnistajate filmi ja ma pidasin avaliku kõne, millest räägiti positiivselt ühes ingliskeelses ajalehes.

Tollal oli Küprosel umbes 100 tunnistajat ja nad pidid oma usu eest kõvasti võitlema. Märatsev rahvahulk eesotsas kreeka õigeusu kiriku preestritega segas meie kokkutulekuid. Ka see, et meid kividega loobiti, kui me maapiirkonnas kuulutamas olime, oli mulle midagi uut. Ma pidin õppima kiiresti taganema. Meie usku tugevdas see, kui ägeda tagakiusamise ajal määrati saarele teenima veel teisigi misjonäre. Dennis ja Mavis Matthews ning Joan Hulley ja Beryl Heywood liitusid minuga Famagustas, Tom ja Mary Goulden ning Nina Constanti – Londonist pärit küproslane – läksid aga Limassoli. Sel ajal määrati ka Bill Copson teenima Küprosele, hiljem ühinesid temaga Bert ja Beryl Vaisey.

Kohanen muutuvate oludega

1957. aasta lõpus jäin haigeks ja mul ei olnud võimalik enam jätkata misjoniteenistust. Kurbustundega otsustasin tervise taastamiseks naasta Inglismaale, kus jätkasin pioneerteenistust 1960. aastani. Minu õde ja õemees andsid mulle lahkelt ulualust, kuid asjaolud olid muutunud. Joan tundis, et olukord muutub järjest keerulisemaks. Peale selle, et ta oli hoolitsenud minu 17-aastase äraoleku ajal oma abikaasa ja väikese tütre eest, oli ta armastavalt aidanud ka meie isa ja tädi Milliet, kes mõlemad olid nüüd juba eakad ja põdurad. Ma mõistsin, et pean jäljendama tädi ennastohverdavuse eeskuju, ja nii jäin ma oma õe juurde seniks, kuni nii tädi kui ka isa surid.

Oleks olnud nii lihtne Inglismaale püsivalt elama jääda, kuid pärast lühikest puhkust tundsin kohustust naasta oma misjoniülesande juurde. Kas polnud Jehoova organisatsioon kulutanud siiski palju raha, et mind välja õpetada? Niisiis pöördusin 1972. aastal tagasi Küprosele, et seal jälle pioneeritööd teha.

Peagi saabus Nathan H. Knorr järgmise aasta konvendiks ettevalmistusi tegema. Kui ta sai teada, et olen tagasi, soovitas ta määrata mind kogu saare ringkonnaülevaatajaks,  kellena mul oli eesõigus teenida neli aastat. See ülesanne heidutas mind algul veidi, sest mul tuli enamasti kreeka keelt rääkida.

Hädaaeg

Elasin koos kreeka keelt kõneleva küprose tunnistaja Paul Andreouga põhjarannikul Karakoumi külas Kyreniast ida pool. Küprose harubüroo asus Nikosias, Kyrenia mäeahelikust lõuna pool. 1974. aasta juulikuu algul olin Nikosias riigipöördekatse ajal, mil taheti ametist kõrvaldada president Makarios. Nägin oma silmadega, kuidas ta palee lahvatas põlema. Kui olukord rahunes, kiirustasin tagasi Kyreniasse, kus tegime ettevalmistusi ringkonnakokkutulekuks. Kaks päeva hiljem kuulsin, kuidas esimene pomm tabas sadamat, ja nägin taevast kihamas helikopteritest, mis tõid sisse Türgi vägesid.

Kuna ma olin Briti kodanik, viisid Türgi sõdurid mu Nikosia lähistele, kus ÜRO ametnikud mind küsitlesid ja võtsid ühendust harubürooga. Oli hirmuäratav kogemus läbida kokkumässitud telefoni- ja elektrikaablite rägastik ja jõuda mahajäetud majadeni teisel pool eikellegimaal. Kui õnnelik ma olin, et minu ühendusliini Jehoova Jumalaga ei saada purustada! Palved aitasid mul elada üle selle oma elu ühe kõige ängistavama kogemuse.

Olin kaotanud kogu oma vara, kuid mul oli hea meel leida turvapaik harubüroos. Selline olukord ei kestnud aga kaua. Mõne päevaga võtsid sissetunginud väed kontrolli alla põhjapoolse kolmandiku saarest. Pidime Peeteli maha jätma ja kolima Limassoli. Seal oli mul eesõigus töötada komitees, mis pakkus abi 300 vennale, kes olid rahutuste ajal kannatada saanud ja kellest paljud olid kaotanud oma kodu.

Uued ülesanded

1981. aasta jaanuaris palus juhtiv kogu mul kolida Kreekasse, et hakata teenima Ateena Peeteli peres. Aasta lõpuks olin aga tagasi Küprosel, kus mind määrati harubüroo koordinaatoriks. Londonist teenima saadetud küproslane Andreas Kontoyiorgis oma naise Maroga olid mulle „tugevdavaks abiks” (Koloslastele 4:11, UM).

1984. aastal, kui vend Theodore Jaracz oli lõpetamas oma vööndikülastust, sain juhtivalt kogult kirja, mis ütles lühidalt: „Kui vend Jaracz lõpetab oma külaskäigu, soovime, et sa lähed koos temaga Kreekasse.” Ei mingit lisaselgitust. Kui me aga Kreekasse jõudsime, loeti sealsele harubürookomiteele ette juhtiva kogu teine kiri, mis määras mind selle maa koordinaatoriks.

Sel ajal sai ärataganemine hoogu. Samuti süüdistati meid korduvalt ebaseaduslikus proselütismis. Iga päev arreteeriti Jehoova  rahvast ja viidi kohtu ette. Milline eesõigus oli õppida tundma vendi ja õdesid, kes jäid katseajal laitmatuks! Mõni kohtuasi jõudis Euroopa Inimõiguste kohtusse, kus saavutati häid tulemusi, mis omakorda avaldas positiivset mõju kuulutustööle Kreekas. *

Kreekas teenimise ajal sain käia meeldejäävatel konventidel Ateenas, Thessaloníkis ning Rhodose ja Kreeta saarel. Need olid neli õnnelikku, viljakat aastat, kuid taas ootas mind ees muutus – tagasipöördumine Küprosele aastal 1988.

Küprosele ja tagasi Kreekasse

Minu äraolekul Küproselt olid vennad soetanud harubüroo jaoks uued hooned Nissous, mõne kilomeetri kaugusel Nikosiast, ja Carey Barber Jehoova tunnistajate Brooklyni peakorterist pidas pühitsuskõne. Elu saarel oli muutunud rahulikumaks ja mul oli hea meel, et olin tulnud tagasi. Vaikne elu aga ei kestnud kaua.

Juhtiv kogu oli kiitnud heaks plaani ehitada Kreekasse mõni kilomeeter Ateenast põhja poole uus Peeteli kodu. Kuna oskasin nii inglise kui ka kreeka keelt, kutsuti mind 1990. aastal tagasi uuele ehitusobjektile, et töötada seal rahvusvaheliste teenijate pere tõlgina. Mäletan veelgi, kui suur rõõm oli olla suvehommikuti kell 6 ehitusplatsil ja tervitada sadu kreeka vendi ja õdesid, kes töötasid vabatahtlikena koos ehitajate perega. Mälestus nende rõõmust ja innukusest on alati minuga.

Kreeka õigeusu preestrid ja nende toetajad püüdsid tungida ehitusplatsile ja segada meie tööd, kuid Jehoova kuulis meie palveid ja me olime kaitstud. Osalesin ehitusprojektis uue Peeteli kodu pühitsemiseni 13. aprillil 1991.

Olen toeks oma kallile õele

Järgmisel aastal läksin Inglismaale puhkusele ning peatusin oma õe ja õemehe juures. Kahjuks oli minu seal olles õemehel kaks südameatakki ja ta suri. Joan oli lahkelt toetanud minu misjoniteenistust ja kirjutanud peaaegu iga nädal mulle julgustava kirja. Milliseks õnnistuseks on selline kontakt igale misjonärile! Nüüd oli ta lesk, põdura tervisega ja vajas abi. Mida ma pidin tegema?

Joani tütar Thelma ja tema abikaasa juba hoolitsesid ühe nende koguduse ustava lese eest, kes oli meie sugulane ja põdes parandamatut haigust. Pärast ohtraid palveid otsustasin, et pean jääma sinna ja aitama Joani eest hoolitseda. Kohanemine ei olnud kerge, kuid mul on olnud eesõigus teenida vanemana Pen Milli koguduses, mis on üks Yeovili kahest kogudusest.

Vennad, kellega koos olen välismaal teeninud, hoiavad minuga pidevalt kas telefoni või kirja teel ühendust ning ma olen neile selle eest väga tänulik. Kui ma kunagi peaksin avaldama soovi minna tagasi Kreekasse või Küprosele, siis tean, et mulle saadetakse kohe reisipiletid. Kuid ma olen 80-aastane ning mu silmanägemine ja tervis ei ole enam endised. Vahel masendab mind, et ma ei ole enam nii aktiivne kui varem, kuid Peeteli teenistuses oldud aastad aitasid mul arendada häid harjumusi, mis tulevad mulle nüüd kasuks. Näiteks loen ma alati enne hommikusööki päevateksti. Samuti olen õppinud teiste inimestega läbi saama ja neid armastama, mis on üks eduka misjoniteenistuse võti.

Kui vaatan tagasi nendele rohkem kui kuuekümnele suurepärasele aastale, mil olen kiitnud Jehoovat, mõistan, et täisajaline teenistus on kindlaim kaitse ja annab parima hariduse. Ma võin kogu südamest korrata Taaveti sõnu Jehoovale: „Sest sa oled mulle kindlaks kaitsjaks, pelgupaigaks mu kitsikusepäeval!” (Laul 59:17).

[Allmärkused]

[Kaardid lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KREEKA

Ateena

KÜPROS

Nikosia

Kyrenia

Famagusta

Limassol

[Pilt lk 21]

Ema aastal 1915

[Pilt lk 22]

Mina (vasakult neljas) koos teiste vendadega Gileadi 8. kursuselt Brooklyni Peeteli katusel

[Pilt lk 23]

Tädi Milliega pärast minu esimest naasmist Inglismaale