„See võib natuke valus olla”

KAS need sõnad on sulle tuttavad? Võib-olla ütles sulle nii arst või meditsiiniõde enne vajaliku raviprotseduuri alustamist.

Tõenäoliselt ei keeldunud sa ravist, et vaid vältida valu. Pigem kannatasid sa valu ära, et su tervis tulevikus parem oleks. Äärmuslikel juhtudel võib ebameeldiva raviga nõustumine või sellest keeldumine olla elu või surma küsimus.

Kuigi meil ehk ei lähe alati tarvis arstiabi, vajame kõik me ebatäiuslike inimestena siiski seda, et meid distsiplineeritaks või parandataks, mis võib vahetevahel ka valus olla (Jeremija 10:23). Rõhutades selle tähtsust laste puhul, ütleb Piibel: „Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele!” (Õpetussõnad 22:15).

Karistusvits on selles kontekstis märk vanemlikust autoriteedist. On tõsi, et lastele tavaliselt ei meeldi, kui neid distsiplineeritakse. Kui see hõlmab mingit laadi karistust, võivad nad seda pahaks panna. Targad ja armastavad vanemad vaatavad aga kaugemale lapse pahameelest ja näevad selle taga lõplikku eesmärki. Kristlikud lapsevanemad peavad õigeks Jumala Sõnasse kirjapandut: „Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja” (Heebrealastele 12:11; Õpetussõnad 13:24).

Loomulikult ei pea distsiplineerima ainult lapsi – ka täiskasvanud vajavad seda. Piibel ütleb täiskasvanutele: „Haara kinni õpetusest, ära lase lahti, hoia seda, sest see on su elu!” (Õpetussõnad 4:13). Targad inimesed – nii noored kui vanad – võtavad vastu Jumala Sõnal Piiblil põhineva distsiplineerimise, kuna lõpptulemusena hoiab see neid elus.