Üksildusest võib võitu saada

KAS on olemas kedagi, kes võiks öelda, et ta pole kunagi kogenud üksilduse valu? On palju põhjusi, miks me võime tunda end üksildasena. Eriti terav võib üksildustunne olla aga naistel, kes ei ole kunagi olnud abielus või kes on lesed või lahutatud.

Näiteks jutustab noor kristlik naine Frances: „23-aastaselt tundus mulle, et kõik mu sõbrad on abiellunud ja mina olen üksi jäänud.” * Aastate lisandudes ja abiellumisväljavaate vähenedes võib eraldatuse tunne veelgi süveneda. „Ma ei ole kunagi tahtnud vallaliseks jääda ja sooviksin ka nüüd võimaluse avanedes abielluda,” tunnistab 50-le lähenev Sandra. Viiekümnendates eluaastates Angela mainib: „Ma pole teinud teadlikku otsust üksikuks jääda, kuid elu on lihtsalt kujunenud selliseks. Seal piirkonnas, kuhu mind määrati eripioneerina teenima, oli väga vähe vallalisi vendi.”

On kiiduväärt, et paljud kristlikud naised on otsustanud jääda vallaliseks, kuna nad on lojaalselt võtnud kuulda Jehoova nõuannet ’abielluda vaid Issandas’ (1. Korintlastele 7:39). Mõned kohanevad vallalisusega hästi, teised aga tunnevad, et nende soov abielluda ja lapsi saada muutub aastatega tugevamaks. „Kuna mul ei ole abikaasat, on minu alaliseks kaaslaseks emotsionaalne tühjus,” tunnistab Sandra.

On ka teisi põhjusi, mis võivad üksildustunnet võimendada, näiteks eakate vanemate eest hoolitsemine. „Kuna ma ei ole abielus, ootas pere, et mina hoolitseksin kõrges eas vanemate eest,” ütleb Sandra. „Kuigi olen pärit kuuelapselisest perest, pidin kakskümmend aastat üksi seda kohustusekoormat kandma. Elu oleks olnud palju kergem, kui mu kõrval oleks olnud toetav abikaasa.”

Frances mainib veel ühte asja, mis suurendab tema üksildust. Ta jutustab: „Vahel küsivad inimesed minult otse, miks ma abiellunud ei ole? Selline märkus paneb mind tundma, nagu oleks vallalisus mu puudus. Peaaegu igas pulmas, kus ma viibin, esitab keegi kardetava küsimuse: „Millal siis sina abiellud?” Vahel taban end seepärast mõttelt, et kuna hea vaimsusega vennad ei ole minust huvitatud, siis ei ole mul ilmselt vajalikke kristlikke omadusi või olen lihtsalt inetu.”

Kuidas oleks võimalik võita kõrvalejäetuse ja üksilduse tunnet? Kas teised saaksid kuidagi aidata?

 Looda Jehoova peale

Laulukirjutaja ütleb: „Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Laul 55:23). Selles heebrea tekstis tähendab sõna „koorem” sõnasõnaliselt ’määratud osa’ ning see viitab muredele ja hooltele, mis võivad kaasneda meie osaga elus. Jehoova on sellisest koormast paremini teadlik kui keegi teine ja võib anda meile jõu sellega hakkama saada. Just Jehoovale lootmine aitas Angelal üksildustundest üle saada. Viidates oma täisajalisele teenistusele, meenutab ta: „Kui hakkasin pioneeritööd tegema, elasin oma teenistuskaaslasega kogudusest kaugel. Me õppisime täielikult lootma Jehoovale ja see usaldus on aidanud mind kogu mu elu. Kui mind valdavad pessimistlikud mõtted, siis ma räägin Jehoovaga ja ta aitab mind. Laul 23 on olnud mulle alati suureks lohutuseks ja ma loen seda sageli.”

Ka apostel Paulusel oli ränk koorem kanda. Vähemalt kolm korda ’oli ta Issandat palunud, et liha sisse antud vai temast lahkuks’. Paulust ei aidatud ime läbi, kuid talle tõotati, et Jumala arm aitab tal vastu pidada (2. Korintlastele 12:7–9). Lisaks oli Paulusele saanud selgeks, kuidas oma olukorraga rahul olla. Hiljem ta kirjutas: „Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses. Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:12, 13).

Kuidas võib masendunu või üksildust tundev isik Jumalalt tuge saada? Paulus kirjutas: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4:6, 7). Sandra rakendab seda nõuannet ellu. Ta selgitab: „Kuna ma olen vallaline, veedan palju aega üksi olles. See annab mulle suurepärase võimaluse palvetada Jehoova poole. Ma tunnen, et olen Jehoovaga väga lähedane, ning ma julgen talle oma probleemidest ja rõõmudest rääkida.” Frances lisab: „On vaevaline võidelda negatiivsete mõtetega üksipäini. Kui aga jagada avameelselt oma mõtteid Jehoovaga, aitab see väga palju. Ma olen veendunud, et Jehoova on huvitatud kõigest, mis puudutab minu vaimset ja emotsionaalset heaolu.” (1. Timoteosele 5:5.)

„Kandke üksteise koormat”

Kristlikus vennaskonnas ei pea sugugi üksi koormat kandma. „Kandke üksteise koormat, ja nõnda te täidate Kristuse käsku,” õhutas apostel Paulus (Galaatlastele 6:2). Kaaskristlastega suheldes võime kuulda julgustavat „head sõna”, mis võib kergendada üksilduse taaka (Õpetussõnad 12:25).

Mõelgem ka sellele, mida räägib Pühakiri Iisraeli kohtumõistja Jefta tütrest. Enne kui Jefta saavutas ammonlastest vastaste üle võidu, oli ta tõotanud anda Jehoovale selle, kes tuleb tema kojast esimesena talle vastu. Selleks osutus tema tütar (Kohtumõistjate 11:30, 31, 34–36). Kuigi Jefta tütar pidi seetõttu jääma vallaliseks ja suruma alla oma normaalse soovi luua perekond, allus ta meeleldi oma isa antud tõotusele ning teenis kogu ülejäänud elu Siiloa pühakojas. Kas tema ohvrit ei pandud tähele? Vastupidi: „Igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart” (Kohtumõistjate 11:40). Kiitus võib tõesti julgustada. Seepärast ärgem jätkem avaldamast kiitust neile, kes seda väärt on.

Hea oleks mõelda Jeesuse eeskujule. Juudi tava järgi ei olnud meestel kohane naistega rääkida, kuid Jeesus veetis aega Maarja ja  Marta seltsis. Tõenäoliselt olid nad lesed või vallalised. Jeesus tahtis, et nad kogeksid tema sõprusega kaasnevaid vaimseid õnnistusi (Luuka 10:38–42). Me võime järgida Jeesuse eeskuju, kui kutsume vallalisi vaimseid õdesid seltskondlikele koosviibimistele või teeme kokkuleppeid koos kuulutustööle minekuks (Roomlastele 12:13). Kas õed hindavad sellist tähelepanu? Üks õde ütleb: „Ma tean, et vennad armastavad ja hindavad mind, kuid olen neile tänulik, kui nad minu vastu rohkem huvi üles näitavad.”

„Kuna meil ei ole oma peret,” selgitab Sandra, „on meil suurem vajadus tunda end armastatuna, tunda, et kuulume vaimsete vendade ja õde perre.” On selge, et Jehoova hoolib sellistest inimestest, ja me teeme temaga koostööd, kui laseme neil tunda end vajaliku ja armastatuna (1. Peetruse 5:6, 7). Selline hoolivus ei jää märkamata, sest „kes halastab kehva peale, laenab Jehoovale ja tema tasub talle ta heateo” (Õpetussõnad 19:17).

„Igaüks kandku oma koormat”

Kuigi teised võivad aidata ning nende toetus võib anda palju julgust, peab ’igaüks kandma oma koormat’ (Galaatlastele 6:5). Kui kanname üksilduse koormat, peame siiski teadvustama endale mõningaid ohte. Näiteks võib üksildus meie üle võimust võtta siis, kui eraldame end teistest emotsionaalselt. Seevastu armastusega on võimalik üksildus ära võita (1. Korintlastele 13:7, 8). Olenemata meie olukorrast, on andmine ja jagamine parim õnne võti (Apostlite teod 20:35). „Mul ei ole eriti aega mõelda sellele, et olen üksi,” lausub üks töökas pioneerist õde. „Kui tunnen end kasulikuna ja olen hõivatud mingi tegevusega, ei tunne ma end üksildasena.”

Samuti peame olema ettevaatlikud, et üksildus ei ajendaks meid sõlmima mõtlematuid sõprussuhteid. Kui kurb oleks näiteks see, kui lubaksime oma soovil abielluda pimestada meid sedavõrd, et me ei suudaks näha ette neid arvukaid probleeme, mis kerkivad üles uskmatuga abielus olles, ning eiraksime Piibli nõuannet hoiduda sellisest ikkest (2. Korintlastele 6:14). Üks lahutatud kristlik naine sõnas: „Üks asi on palju hullem kui üksiolek – abielu vale inimesega!”

Probleemi, mida pole võimalik lahendada, tuleb praegu ehk lihtsalt taluda. Üksildustunnet on Jumala abiga võimalik taluda. Olgem kindlad, et kui jätkame Jehoova teenimist, rahuldatakse ühel päeval kõik meie soovid parimal võimalikul viisil (Laul 145:16).

[Allmärkus]

[Pildid lk 28]

Andmine ja jagamine aitab üksildusest võitu saada