Kas kristlastel on kohane surnuid palsameerida?

Ustav patriarh Jaakob ütles enne surma oma viimase soovi: „Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hetiit Efroni väljal, sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal.” (1. Moosese 49:29–31)

JOOSEP austas isa palvet ning toimis seetõttu sel ajal Egiptuses levinud kombe järgi. Ta käskis „oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida”. Vastavalt ülestähendusele 1. Moosese 50. peatükis kulus arstidel surnukeha palsameerimiseks tavapäraselt 40 päeva. Kuna Jaakob palsameeriti, sai pikk ja aeglaselt liikuv karavan, mis koosnes pereliikmetest ja Egiptuse aukandjatest, viia ta matmiseks umbes 400 kilomeetri kaugusele Hebronisse (1. Moosese 50:1–14).

Kas palsameeritud Jaakobit oleks võimalik kunagi üles leida? See on väga ebatõenäoline. Iisraelimaa oli veerikas piirkond, mistõttu sealsed arheoloogilised leiud on üsna ühelaadsed (2. Moosese 3:8). Rohkesti on küll muistseid metall- ja kiviesemeid, kuid enamik õrnemaid materjale, nagu riie ja nahk ning palsameeritud kehad, ei ole suutnud taluda niiskust ega aja jooksul toimunud muutusi.

Mis aga on palsameerimine? Miks seda tehti? Kas see on kristlastele sobilik?

Kust sai see komme alguse?

Kokkuvõtlikult võib öelda, et palsameerimine on inimese või looma surnukeha säilitamine. Ajaloolased on üldiselt ühel meelel, et palsameerimine sai alguse Egiptusest ning et sellega tegelesid ka muistsed assüürlased, pärslased ja sküüdid. Võib-olla tekkis huvi palsameerimise vastu ja soov seda katsetada siis, kui leiti, et kõrbeliiva maetud laibad olid hästi säilinud. Selline matmisviis ei lasknud koolnule ligi niiskust ja õhku ning takistas seega selle kõdunemist. Mõnede oletuste kohaselt sai palsameerimine alguse sellest, et leiti laipu, mis olid säilinud soodas (naatriumkarbonaadis). Seda aluselist ühendit leidub Egiptuses ja selle ümbruses ohtrasti.

Palsameerija eesmärk on takistada bakterite tegevust, mis algab mõned tunnid  pärast surma ja põhjustab koolnu kõdunemise. Kui see bakterioloogiline protsess suudetakse ära hoida, siis lagunemine peatub või vähemalt aeglustub märgatavalt. Nõutud on kolm asja: hoida surnukeha välimus loomulikuna, vältida roiskumist ja kaitsta laipa putukate rüüste eest.

Muistsed egiptlased palsameerisid oma surnuid peamiselt religioossetel põhjustel. Nende arusaam hauatagusest elust oli seotud surnu sooviga jääda inimmaailmaga ühendusse. Nad uskusid, et kehi kasutatakse kogu igaviku jooksul ning et neile antakse taas elu. Palsameerimine oli Egiptuses küll väga tavaline komme, kuid praeguseks pole sealt leitud ühtki ülestähendust, mis seda toimingut lähemalt selgitaks. Parimad andmed pärinevad Kreeka ajaloolaselt Herodotoselt viiendast sajandist e.m.a. On aga teatatud, et Herodotose juhtnööride järgimine pole eriti häid tulemusi andnud.

Kas see on kohane kristlastele?

Jaakobi palsameerisid inimesed, kellel ei olnud samasugused uskumused nagu temal. Ometi on väga ebatõenäoline, et Joosep palus isa surnukeha arstide kätte andes neil teha palveid ja järgida rituaale, mis olid sel ajal Egiptuses palsameerimise puhul üldiselt kombeks. Nii Jaakobil kui ka Joosepil oli tugev usk Jumalasse (Heebrealastele 11:21, 22). Ehkki palsameerimine polnud ilmselt Jehoova käsk, pole Jaakobi keha säilitamist Pühakirjas hukka mõistetud. Jaakobi palsameerimine polnud ka mingi pretsedent, mida iisraellastel või kristlastel tulnuks eeskujuks võtta. Tegelikult pole Jumala Sõnas selle teema kohta üksikasjalikke juhiseid. Pühakirjas mainitakse veel, et ka Joosep palsameeriti Egiptuses, kuid rohkem ei räägita sellest kombest midagi (1. Moosese 50:26).

Palestiina hauakoobastest leitud vähesed säilmed näitavad, et heebrealastel ei olnud tavaks surnuid palsameerida, vähemalt mitte eesmärgiga neid pikka aega säilitada. Näiteks Laatsarust ei palsameeritud. Ta oli küll riidesse mähitud, ent tema hauakoopa eest kivi ära lükates oldi ettevaatlikud. Kuna Laatsarus oli juba neli päeva surnud olnud, oli tema õde kindel, et koopa avamisel on tunda laibalehka (Johannese 11:38–44).

Kas Jeesus Kristus palsameeriti? Evangeeliumide põhjal ei saa sellist järeldust teha. Sel ajal oli juutidel kombeks töödelda surnukeha enne matmist vürtside ja salvidega. Näiteks Nikodeemus andis Jeesuse keha töötlemiseks suures koguses lõhnarohte (Johannese 19:38–42). Miks nii palju? Ilmselt ajendas teda heldekäelisusele südamlik armastus ja austus Jeesuse vastu. Me ei peaks järeldama, et neid rohtusid tarvitati surnukeha säilitamise eesmärgil.

Kas kristlane peaks palsameerimiskombele vastu seisma? Tegelikult on palsameerimine vaid vältimatu olukorra edasilükkamine. Põrmust me oleme võetud ja surres me saame jälle põrmuks (1. Moosese 3:19). Ent kui pika aja jooksul pärast surma peaksid toimuma matused? Kui pereliikmed ja sõbrad tulevad kaugelt ning soovivad surnut näha, tuleb keha säilitamiseks kahtlemata midagi ette võtta.

 Pühakiri ei anna seega mingit põhjust muretsemiseks, kui kohalike tavade järgi tuleb surnukeha palsameerida või kui pereliikmed soovivad seda teha. „Surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Kui nad on Jumala mälus, äratab ta nad üles tõotatud uude maailma (Iiob 14:13–15; Apostlite teod 24:15; 2. Peetruse 3:13).

[Kast/pilt lk 31]

PALSAMEERIMINE MINEVIKUS JA TÄNAPÄEVAL

Muistses Egiptuses võis surnukeha palsameerimise viis sõltuda perekonna ühiskondlikust seisundist. Jõukas pere valis ilmselt järgmise protseduuri:

Aju eemaldati metallinstrumendi abil ninasõõrmete kaudu. Seejärel töödeldi kolpa vastavate rohtudega. Järgnevalt võeti välja kõik siseorganid peale südame ja neerude. Kõhukoopasse pääsemiseks tuli teha kehasse sisselõige, seda peeti aga patuks. Olukorra lahendamiseks määrasid Egiptuse palsameerijad lõikaja, kes pidi kõhu lahti lõikama. Töö tehtud, põgenes ta otsekohe, sest sellist nii-öelda kuritegu karistati needmise ja kivirahega.

Pärast kõhuõõne tühjendamist pesti seda hoolikalt. Ajaloolane Herodotos kirjutas: „Nad täidavad tühimiku puhtaima peenekshõõrutud mürri, kassia ja igasuguste muude vürtsidega, välja arvatud viiruk, ning õmblevad avause kinni.”

Seejärel keha dehüdrateeriti ehk vabastati veest 70 päeva soodalahuses leotades. Siis surnukeha pesti ja mähiti osavalt linasesse riidesse. Riie kaeti vaigu või mingi kleepuva ainega, mis täitis liimi otstarvet, ning muumia pandi ohtrasti kaunistatud inimkehakujulisse puitkirstu.

Tänapäeval võib koolnu palsameerida mõne tunniga. Tavaliselt tehakse seda nii, et veenidesse ja arteritesse, samuti kõhu- ja rindkereõõnde lastakse sobival hulgal palsameerimisvedelikku. Aastate jooksul on segatud ja kasutatud mitmesuguseid lahuseid. Soodsa hinna ja ohutuse tõttu kasutatakse palsameerimiseks aga enamasti formaldehüüdi.

[Pilt]

Kuningas Tutanhamoni kuldkirst