Inimene pole kunagi liiga vana, et õppida

KSENJA on sündinud 1897. aastal. Tal on kolm tütart, üks poeg, 15 lapselast ja 25 lapselapselast. Kogu oma elu oli ta teinud seda, mida vanemad talle olid õpetanud. Ehkki ta oli tulnud Moskvasse põgenikuna sõjast räsitud Abhaasiast, mis asub Musta mere ja Kaukasuse vahel, oli ta eluga üsna rahul, eriti aga oma esiisade usuga, nagu ta seda kutsus.

1993. aastal sai Ksenja tütar Meri Jehoova tunnistajaks. Meri hakkas Ksenjale rääkima Jehoova Jumalast ja Piiblist, kuid ta ei tahtnud seda kuulata. Ksenja tavatses oma tütrele öelda: „Ma olen liiga vana selleks, et midagi uut õppima hakata.”

Ent ta tütar Meri, pojapojanaine Londa ja lapselapselapsed Nana ja Zaza, kes kõik olid saanud Jehoova tunnistajateks, rääkisid talle jätkuvalt Piiblist. Ühel õhtul aastal 1999 lugesid nad Ksenjale ette piiblikoha, mis puudutas ta südant. Seal olid kirjas Jeesuse liigutavad sõnad oma ustavatele apostlitele ajal, mil ta Issanda õhtusöömaaja sisse seadis (Luuka 22:19, 20). Sel õhtul otsustas 102-aastane Ksenja hakata Piiblit uurima.

„Pärast 102 elatud aastat,” ütleb Ksenja, „sain ma lõpuks aru, mis on elu mõte. Nüüd ma mõistan, et ei ole midagi paremat kui teenida meie imelist armastavat Jumalat Jehoovat. Olen ikka veel terve ja kraps. Loen ilma prillideta ja suhtlen aktiivselt oma perega.”

Ksenja ristiti 5. novembril aastal 2000. Ta sõnab: „Nüüd pühendan oma elu sellele, et teenida armastusega Jehoovat. Kodu lähedal bussipeatuses istudes pakun ma inimestele ajakirju ja traktaate. Sugulased külastavad mind tihti ja ma räägin neile rõõmuga tõde Jehoovast.”

Ksenja ootab päeva, mil ’ta ihu muutub noorusest lihavaks ja ta saab pöörduda tagasi oma nooreea päevadesse’ (Iiob 33:25). Kui saja-aastane ei arva end olevat liiga vana selleks, et uurida Piiblist, mis on elu mõte, siis kuidas on lood sinuga?