Kuningriigi kuulutajad teatavad

„Tahtsin teenida Jumalat”

„MINGE välja temast, minu rahvas.” Nii kõlas ingli hüüe, mida apostel Johannes kuulis meie ajaarvamise esimesel sajandil. Tänapäeval on miljonid ausa südamega inimesed sellele kutsele vastanud ja põgenenud „suurest Baabülonist”, ülemaailmsest valereligiooni impeeriumist (Ilmutuse 18:1–4). Nende hulgas on ka Wilner, kes elab Haitil. Ta jutustab oma loo.

„Sündisin 1956. aastal Haitil väikeses Saint-Marci linnas harraste katoliiklaste peres. Võite kujutleda mu vanemate rõõmu, kui mind koos veel kahe meie linna noorega valiti Saint-Michel de l’Atalaye seminari õppima. Aastal 1980 saadeti meid Belgiasse Stavelot’sse lisakoolitust saama. Õppisime ka seal ühes katoliiklikus ülikoolis.

Alguses olin ma preestriks saamisest vaimustuses. Ühel päeval aga palus meie rühma eest vastutav preester mul mõneks minutiks sööklasse jääda, sest tal oli mulle midagi öelda. Võite arvata, millise šoki ma sain, kui ta teatas avameelselt, et ta on minust seksuaalselt huvitatud. Lükkasin tema lähenemiskatse tagasi, kuid olin täielikult pettunud. Kirjutasin juhtunust koju ja lahkusin seminarist paar kuud hiljem, hoolimata vanemate meelepahast. Ma leidsin külas eluaseme ja hakkasin õppima teist ametit.

Pärast Saint-Marci tagasitulekut polnud mul enam katoliku kiriku vastu usaldust. Siiski tahtsin teenida Jumalat, kuid ma ei teadnud, kuidas seda teha. Käisin adventistide ja mormoonide kirikus ning Ebenezeri baptistikirikus. Olin uskude suhtes täielikus segaduses.

Siis aga meenus mulle, et olin Belgias seminaris lugenud Cramponi Piiblit. Olin sellest teada saanud, et Jumalal on nimi. Seepärast palvetasingi kogu südamest Jumala poole, kasutades tema nime, et ta aitaks mul õige religiooni üles leida.

Varsti kolisid minu kodukanti kaks Jehoova tunnistajat. Nad olid rahulikud, lugupidavad ja väärikad inimesed. Nende elustiil avaldas mulle muljet. Ühel päeval kutsus üks neist mind Kristuse surma mälestusõhtule. Mulle meeldis sellel koosolekul kõik ja ma leppisin kokku, et hakkan tunnistajatega korrapäraselt Piiblit uurima. Umbes kuue kuu pärast veendusin, et olen leidnud õige jumalateenimise. Pühendasin oma elu Jehoovale ja lasin end ristida 20. novembril 1988.”

Peagi alustas Wilner täisajalist teenistust. Praegu on ta kogudusevanem. Tema naine ja kaks last teenivad õnnelikult koos temaga samas koguduses.

[Pilt lk 9]

Piiblit lugedes sai Wilner teada, et Jumala nimi on Jehoova