Jumala ülistamine Filipiini mägedes

Kui sa pead filipiinlasi saarerahvaks, on sul õigus. Aga Filipiinid on ka muljetavaldavate mägede maa. Jehoova tunnistajatel on olnud linnades ja madalikel kuulutamine suhteliselt lihtne ja tõhus, ent mägirajoonidega on hoopis teine lugu.

SELLE maa uhked mäed pakuvad täielikku kontrasti saaremadalikel asuvatele liivarandadele, korallriffidele, kaluriküladele ja kiire elutempoga linnadele. Lisaks kõrguvad mäed väljakutsuva takistustena Jumala Kuningriigi „hea sõnumi” kuulutamise teel (Matteuse 24:14).

Filipiini saarestik asub kohas, kus põrkuvad kaks tektoonilist laama. Maa kurrutusliikumise tõttu selles piirkonnas on suurematele saartele kerkinud teravatipulised mäeahelikud. Filipiinide rohkem kui 7100 saart paiknevad Vaikse ookeani tulerõnga lääneosas. Seetõttu on saartel rohkesti vulkaane, mis samuti on aidanud kaasa mägimaastiku tekkimisele. Selline murdmaastik on jätnud mägilasrahvad eraldatusse. Nendeni jõudmine on keeruline, kuna seal on mootorsõidukitele kõlblikke teid suhteliselt vähe.

Jehoova tunnistajad mõistavad, et ka sellistest takistustest hoolimata on vaja jõuda „kõigi inimesteni” (1. Timoteosele 2:4). Niisiis on Filipiinidel elavad tunnistajad toiminud kooskõlas kirjakohas Jesaja 42:11, 12 väljenduva vaimuga: „Kaljude elanikud hõisaku, hüüdku valjusti mägede tippudelt! Andku nad Jehoovale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!”

Rohkem kui viiskümmend aastat tagasi hakati ühiste jõududega kuulutama ka mägilasrahvastele. Pärast Teist maailmasõda aitasid misjonärid kuulutustööle hoogu anda. Paljud kohalikud elanikud võtsid Piibli tõe vastu ja aitasid seejärel ka ise seda tõde kaugetes mägikülades levitada. See andis häid tulemusi. Näiteks elab Luzoni põhjaosa Keskmäestikus üle 6000  hea sõnumi kuulutaja. Enamik neist, nende hulgas ibaloidid, ifugaod ja kalingad, on põliselanikud.

Sellest hoolimata on kõrgetes mägipiirkondades ikka veel raskesti ligipääsetavaid kohti. Kuid sealseid elanikke ei ole unustatud. Kuidas on mõningateni neist jõutud ja milline on olnud nende reageering?

Õige usk asendab põlised tavad

Põhja-Luzoni saart asustavad Abra mägiprovintsis tinggianid. Nende nimi võib tuleneda iidsest malaikeelsest sõnast tinggi, mis tähendab ’mäge’. See on tõesti väga sobiv nimi. Sealne rahvas nimetab ennast ja oma keelt itnegiks. Nad usuvad jumal Kabuniani ja nende igapäevaelu mõjutab suuresti ebausk. Näiteks on paha enne see, kui inimene, kes kavatseb välja minna, aevastab. Ta peab ootama paar tundi, kuni halb mõju nõrgeneb.

Aastal 1572 tõid hispaanlased siia katoliikluse, ent neil ei õnnestunud tinggianidele tõelist kristlust õpetada. Need, kes siiski võtsid katoliikluse vastu, hoidsid ikka kinni usust Kabuniani ja järgisid iidseid tavasid. Esmakordselt said need inimesed Piiblit õigesti tundma õppida 1930. aastatel, mil Jehoova tunnistajad hakkasid nendes mägedes Kuningriigi sõnumit levitama. Sellest ajast peale on paljud siirad tinggianlased hakanud Jehoovat „mägede tippudelt” ülistama.

Näiteks Lingbaoan oli varem oma piirkonnas lugupeetud hõimupealik. Ta pidas ülima hoolega tinggianlaste kultuuripärandist kinni. „Ma järgisin ustavalt tinggianlaste kombeid. Kui keegi inimene surma sai, esitasime pärast matust hõimutantse ja lõime gongi. Me tõime ka loomohvreid ning uskusime Kabunianisse, kuid Piibli Jumalat ma ei tundnud.” Ja seda  hoolimata tõsiasjast, et ta oli nime poolest katoliiklane.

Siis tulid sinna kanti kuulutama Jehoova tunnistajatest jumalasulased. Nad kohtusid Lingbaoaniga ja innustasid teda Piiblit lugema. Ta meenutab: „Veendusin Piibli põhjal, et Jehoova on tõeline Jumal.” Seejärel uuris üks tunnistaja temaga Piiblit, nii et ta tegi otsuse hakata teenima tõelist Jumalat. Ta jättis maha oma endised tavad, sealhulgas loobus ta hõimupealiku positsioonist, milline samm vihastas kohalikku preestrit ja Lingbaoani endiseid kaaslasi. Sellest hoolimata järgis Lingbaoan otsusekindlalt Piiblist leitud tõdesid. Praegu teenib ta kogudusevanemana.

Seitse päeva ja kuus ööd

Kuigi praegu võib mõnes Abra provintsi paigas kuulda head sõnumit korrapäraselt, on ka selliseid kaugeid alasid, kus vaid juhuslikult tunnistust antakse. Mõni aeg tagasi üritati jõuda ühte sellisesse piirkonda. 35-liikmeline tunnistajate grupp asus teele, et minna kuulutama Abra Tinegi läbitöötamata territooriumile, mida ei oldud 27 aasta jooksul külastatud.

Selline kuulutustööretk tähendas seitsmepäevast jalgsirännakut. Kujutle, et sa peaksid ületama rippsildasid, sügavaid jõgesid ja kõndima tundide viisi üle mäekurude, kandes samal ajal seljas kogu oma varustust – seda kõike selleks, et kuulutada head sõnumit neile, kes seda harva kuulevad. Selle pika retke ajal ööbiti kuuest ööst neli lageda taeva all.

Kuigi nendel retkel osalenud sitketel tunnistajatel oli toidumoon kaasas, ei saanud nad kogu reisiks vajaminevat toitu kaasa tassida. See aga ei olnud mingi probleem, kuna inimesed vahetasid väga hea meelega toitu piiblilise kirjanduse vastu. Tunnistajad said rohkesti piimatooteid, kala ja kitseliha. Hoolimata mõningatest ebamugavustest, ütles see grupp: „Kõiki ohvreid korvas ülevoolav rõõm, mida me tunda saime.”

Nende seitsme päeva jooksul, mil jumalateenijad kümnes külas tunnistust andsid, levitasid nad 60 raamatut, 186 ajakirja, 50 brošüüri ja palju traktaate. Piibliuurimiskursust esitlesid nad 74 grupile. Tinegi linnas peeti kohalike võimude ja mõnede prominentsete kodanike palvel koguduse koosolek, kus viibis 78 inimest. Enamik kohalviibijatest olid õpetajad ja politseinikud. Loodetavasti ühinevad veel paljud tinggianlased nendega, kes hõiskavad ja kiidavad Jehoovat mägede tippudelt.

Midagi paremat kui kuld

Kaugel Filipiinide lõunaosas asub rühm saari, kust hispaanlased leidsid kulda. Sellest tuleneb nimi Mindoro, lühend hispaaniakeelsest väljendist mina de oro, mis tähendab ’kullakaevandust’. Praegu võib nendelt saartelt leida aga midagi paremat kui kuld – inimesi, kes tahavad teenida tõelist Jumalat Jehoovat.

Sügaval Mindoro keskosa metsaaladel elab 125 000 põlisasukat, keda kutsutakse mangyanideks. Mangyanid elavad ülimalt lihtsat  elu, suhtlevad vähe välismaailmaga ja neil on oma keel. Enamik neist on animistid ja polüteistid ning usuvad metsavaimusid.

Vahetevahel, kas toidu või muude vahendite nappuse tõttu, tulevad mõned mangyanid alla rannikumadalikele, et tööd otsida. See oli nii Pailingi puhul, kes kuulub mangyanide väiksemasse patangani alarühma. Ta kasvas üles oma rahva keskel kaugetes mägimetsades ja pidas õigeks patanganlaste uskumusi ja tavasid. Selle rahva tavapärane riietus koosneb niudevööst. Patanganlaste tava nõudis, et hea viljasaagi tagamiseks tuleb palvetajatel riituse käigus tappa kana ja lasta selle verel vette tilkuda.

Praegu ei järgi Pailing enam selliseid kombeid. Miks? Kui Pailing tuli mägedest alla, leidis ta tööd Jehoova tunnistajate perede juures. Üks neist peredest kasutas head võimalust ja tutvustas Pailingile Piibli tõdesid. Ta avaldas soodsat vastukaja ja hakkas väga hindama seda, mida ta sai teada Jehoova eesmärkidest inimeste ja maa kohta. Tunnistajad aitasid tal alustada õpinguid algkoolis ja ka uurida Piiblit. Pailing ristiti kui Jehoova tunnistaja 24-aastaselt. 30-aastaselt õppis ta teist aastat keskkoolis ja oli teinud koolist oma kuulutustööterritooriumi. Nüüd kutsutakse teda Rolandoks (madalikel levinud nimi).

Kui sa kohtuksid Rolandoga, leiaksid sa eest hästiriietatud naeratava jumalateenri, kes teenib täisajalise kuulutaja ja teenistusabilisena ühes Mindoro koguduses. Hiljuti läks Rolando tagasi mägedesse, kuid mitte selleks, et hakata taas järgima patanganlaste tavasid, vaid selleks, et jagada nendega eluandvaid Piibli tõdesid.

Innukad rajama kuningriigisaali

Bukidnoni (tsebuano keeles ’mägirahvas’) provints asub Mindanao lõunapoolsel saarel. See on mägede, kanjonite, jõeorgude ja platoode piirkond. Viljarikas maa tagab hea ananassi-, maisi-, kohvi-, riisi- ja banaanisaagi. Siin elavad talaandigi ja higaononi mägihõimud. Ka nemad peavad kuulma Jehoovast. Mõni aeg tagasi avaneski Talakagi linna lähistel selleks erakordselt huvitaval moel võimalus.

Tunnistajaid, kes läksid üles mägedesse, ootas ees jahe kliima, kuid soe vastuvõtt. Kohalikud inimesed tunnistasid, et nad usuvad kõigeväelist Jumalat, Isa, kuid nad ei tea tema nime. Kuna nad veedavad enamiku ajast metsas, kohtusid nad Jehoova tunnistajatega esimest korda elus. Neile tutvustati Jumala nime ja tema imelist eesmärki seoses Kuningriigiga. Inimestele valmistas see rõõmu ja tunnistajad otsustasid sinna külla tagasi minna.

Järgnesid mitmed külaskäigud. Selle tulemusel pakkusid kohalikud välja krundi Jehoova tunnistajate „maja” tarbeks. Tunnistajad võtsid selle pakkumise hea meelega vastu. Krunt asus selle piirkonna kõige kõrgema mäe tipus, vaatega tee peale. Maja ehitati puust, bambusest ja palmilehtedest. Ehitis sai valmis kolme kuu ja kümne päevaga. Hoone esikülge hakkas ehtima silt „Jehoova tunnistajate kuningriigisaal”. Mõelda vaid, kuningriigisaal ehitati enne, kui moodustati kogudus!

Pärast seda kolisid sinna üks täisajalises teenistuses olev kogudusevanem ja üks teenistusabiline. Nad töötasid koos naabruses elavate tunnistajatega selle nimel, et moodustada kogudus. See sai võimalikuks 1998. aasta augustis. Väike kogudus kasutab nüüd täiel määral oma kuningriigisaali, et aidata mägilastel õppida tundma Piibli tõdesid.

Tõepoolest, Jehoova on vägevasti kasutanud oma teenistusvalmeid sulaseid Filipiinidel, et jagada Kuningriigi tõde isegi raskesti ligipääsetavates mägipiirkondades. Meile meenuvad Jesaja 52:7 sõnad: „Kui armsad on mägede peal sõnumitoojate sammud.”

[Kaardid lk 11]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ABRA

MINDORO

BUKIDNON

[Allikaviide]

Maakera: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildid lk 10]

Mägedes kuulutamas olles tuleb teha tundidepikkuseid jalgsirännakuid karmil maastikul

[Pilt lk 10]

Ristimine mägijões