Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kaks pastorit, kes hindasid Russelli kirjutisi

Kaks pastorit, kes hindasid Russelli kirjutisi

Kaks pastorit, kes hindasid Russelli kirjutisi

CHARLES TAZE RUSSELL, kes tegi väljapaistvat tööd tõeliste kristlike Jehoova kummardajate hulgas, käis Euroopas esimest korda 1891. aastal. Mõningate teadete kohaselt kohtus Russell oma lühikese vahepeatuse ajal Itaalias Pinerolos professor Daniele Rivoire’iga, kes oli valdeslaste usurühmituse endine pastor. * Ehkki Rivoire oli ka pärast teenistusest lahkumist valdeslastega tihedalt seotud, oli ta valmis asju erapooletult kaaluma ja luges paljusid Charles T. Russelli kirjutatud väljaandeid.

1903. aastal tõlkis Rivoire Russelli raamatu „Jumalik aegade kava” itaalia keelde ja lasi selle omal kulul ära trükkida. See oli kaua enne seda, kui ilmus ametlik itaaliakeelne väljaanne. Raamatu eessõnas kirjutas Rivoire: „Me jätame selle esimese itaaliakeelse väljaande Issanda kaitse alla. Õnnistagu Ta seda, nii et see kõigist oma puudustest hoolimata aitaks ülistada Tema kõige pühamat nime ja julgustaks Tema itaalia keelt kõnelevaid lapsi osutama Talle veel sügavamat andumust. Olgu kõigi nende südamed, kes loevad seda raamatut ja hindavad selle sügavaid rikkusi, tarkust ning Jumala kava ja armastuse tundmaõppimist, tänulikud Jumalale, kelle armust on selle väljaande ilmumine võimalikuks saanud.”

Rivoire hakkas itaalia keelde tõlkima ka ajakirja „Siioni Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja”. See ajakiri, mis oli „Vahitorni” eelkäija, hakkas ilmuma 1903. aastal kord kvartalis. Professor Rivoire ei saanud kunagi piibliuurijaks, nagu Jehoova tunnistajaid varem tunti, kuid ta oli piibliuurijate väljaannetes selgitatava piiblilise sõnumi levitamises tubli kaasosaline.

Tundsin, otsekui oleksid mu silmadelt soomused pudenenud”

Teine valdeslaste pastor, kes pidas lugu Russelli väljaannetest, oli Giuseppe Banchetti. Giuseppe isa, kes oli pöördunud ära katoliiklusest, andis talle valdeslaste hariduse. Aastal 1894 sai Giuseppe pastoriks ja teenis valdeslaste Apuulia ja Abruzzo ning Elba ja Sitsiilia saare kogukondades.

1905. aastal ilmus Russelli raamatu „Jumalik aegade kava” autoriseeritud itaaliakeelne trükk, mille kohta Banchetti kirjutas vaimustatud ülevaate. See ilmus protestantide perioodilises väljaandes „La Rivista Cristiana”. Banchetti kirjutas Russelli raamatu kohta: „Meile on see üks valgustavamaid ja kindlamaid teejuhte, mida üks kristlane võib leida, et võtta ette kasulik ja tasutoov Pühakirja uurimine ... Niipea kui ma selle läbi lugesin, tundsin, otsekui oleksid mu silmadelt soomused pudenenud. Tee Jumala juurde oli palju selgem ja lihtsam. Ka leidis enamik näilikke vastuolusid lahenduse. Doktriinid, mis varem olid raskesti mõistetavad, muutusid nüüd lihtsaks ja täiesti vastuvõetavaks. Asjad, mis varem tundusid ebaselged, said selgeks. Oivaline maailma päästmise kava Kristuse kaudu avanes mu ees sellises aukartustäratavas lihtsuses, et pani mind apostli kombel hüüatama: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!”” (Roomlastele 11:33.)

Nagu Remigio Cuminetti 1925. aastal märkis, ilmutas Banchetti suurt poolehoidu piibliuurijate töö vastu ja oli täiesti veendunud nende selgitatud õpetuste õigsuses. Ka Banchetti otsis omal käel võimalusi neid õpetusi tutvustada.

Banchetti kirjutistest ilmneb, et nii nagu Jehoova tunnistajad, uskus ka tema Pühakirja õpetust maapealse ülesäratamise kohta. Samuti oli Banchetti piibliuurijatega ühel meelel selles, et Jeesuse surma-aasta oli ette määratud ja et Jumal oli selle 70 aastanädalast kõnelevas Taanieli prohvetiennustuses teatavaks teinud (Taaniel 9:24–27). Rohkem kui korra astus ta avalikult välja oma kiriku õpetuste vastu. Ta uskus, et Jeesus Kristuse surma mälestamise õhtut tuleks pidada vaid kord aastas „täpselt sellel päeval, millele see tähtpäev langeb”. (Luuka 22:19, 20.) Ta hülgas Darwini evolutsiooniteooria ja tõendas, et tõsikristlased ei tohiks ilmalikust sõjategevusest osa võtta (Jesaja 2:4).

Kord diskuteeris Banchetti kellegi J. Campbell Walliga Russelli kirjutiste üle. Oma vastuses Walli kriitikale ütles Banchetti: „Ma olen täiesti kindel, et kui sa loeksid läbi Russelli kuus köidet, tunneksid sa suurt ja sügavat rõõmu ning tänaksid mind kogu südamest. Ma ei taha selle õpetusega uhkeldada; kuid ma lugesin neid raamatuid üksteist aastat tagasi ja ma tänan iga päev Jumalat selle eest, et ta pani minu ette sellise valguse ja sellise tröösti teose näol, mis põhineb täielikult ja kindlalt Pühakirjal.”

„Kuulakem, kuulakem, kuulakem!”

On tähelepanuväärne, et need kaks valdeslaste pastorit, Daniele Rivoire ja Giuseppe Banchetti, hindasid seda, kuidas Russell Piiblit selgitas. Banchetti kirjutas: „Ma võin öelda, et mitte keegi meist evangelistidest, ... isegi mitte meie pastorid ega teoloogiaprofessorid ..., ei tea veel kõike. Jah, meil on veel väga palju õppida. ... Peaksime peatuma ja kuulama, mitte aga arvama, et me juba teame seda kõike, ega heitma kõrvale seda, mida meile uurimiseks pakutakse. Pigem kuulakem, kuulakem, kuulakem!”

Igal aastal võtavad tuhanded inimesed kuulda Kuningriigi sõnumit, mille Jehoova tunnistajad neile koju kätte toovad. Kõikjal vastavad eelarvamustevabad inimesed, kes janunevad Piibli tõdede järele, Jeesuse kutsele: „Tule ning järgi mind!” (Markuse 10:17–21; Ilmutuse 22:17).

[Allmärkus]

^ lõik 2 Valdeslased said oma nime 12. sajandil Prantsusmaal Lyonis elanud kaupmehe Pierre Vaudès’ ehk Peter Waldo järgi. Waldo heideti katoliku kirikust välja, kuna ta ei tunnistanud selle õpetusi. Lisainfo saamiseks valdeslaste kohta vaata 2002. aasta 15. märtsi „Vahitornist” artiklit „Valdeslased – ketseritest protestantideks”.

[Pilt lk 28]

Professor Daniele Rivoire

[Pilt lk 29]

Giuseppe Banchetti

[Allikaviide]

Banchetti: La Luce, April 14, 1926