Lahkus ja kaastunne algavad empaatiast

„KUNI on võimalik leevendada teise valu, ei ole elu tühine,” kirjutas Helen Keller. Helen teadis hästi, mis on emotsionaalne valu. Üheksateistkümnekuuselt viis haigus talt täielikult nägemise ja kuulmise. Kaastundlik õpetaja aitas aga Helenil selgeks saada pimedate kirja lugemise ja kirjutamise ning õpetas ta hiljem ka rääkima.

Heleni õpetaja Ann Sullivan mõistis liigagi hästi, millist kibestumust ja nördimust võib tuua elu füüsilise puudega. Oli ta ju ka ise peaaegu pime. Kannatlikult leiutas Ann siiski viisi, kuidas Heleniga suhelda, „kirjutades” ükshaaval tähti Heleni kätele. Oma õpetaja kaastundest ajendatuna otsustas Helengi pühendada elu pimedate ja kurtide aitamisele. Saavutanud suurte pingutustega võidu oma puude üle, tundis ta kaasa neile, kes olid sarnases olukorras. Ta tahtis neid aidata.

Tõenäoliselt oled sa märganud, et praeguses isekas maailmas on lihtne ’sulgeda oma süda’ ja ignoreerida teiste vajadusi (1. Johannese 3:17). Kristlastel aga kästakse armastada oma ligimest ja osutada südamlikku armastust üksteise vastu (Matteuse 22:39; 1. Peetruse 4:8). Kahjuks on elus aga nii, et kuigi meil on kindel kavatsus üksteist armastada, jäävad võimalused teiste valu leevendada sageli tähele panemata. See võib juhtuda lihtsalt põhjusel, et me pole teiste inimeste vajadustest teadlikud. Empaatia võib meil aga aidata osutada lahkust ja kaastunnet.

Mis on empaatia?

Ühe sõnaraamatu järgi on empaatia „osadustunne teise inimesega, tema omaduste, seisundite ja käitumisega”. Seda on veel kirjeldatud kui võimet seada end teise inimese olukorda. Seega nõuab empaatia kõigepealt, et me mõistame kaasinimese olukorda, ja teiseks seda, et tunneme ise samu tundeid, mida see olukord temas tekitab. Empaatia hõlmab teise inimese valu tundmist oma südames.

Sõna „empaatia” Piiblis ei esine, kuid kaudselt Pühakiri siiski viitab sellele omadusele. Apostel Peetrus manitses kristlasi olema „kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad” (1. Peetruse 3:8). Kreekakeelne sõna, mille tõlkevaste on „kaastundlikud”, tähendab sõna-sõnalt ’koos teisega kannatama’. Apostel Paulus soovitas ilmutada sarnaseid tundeid, kui ta õhutas usukaaslasi ’olema rõõmsad rõõmsatega, nutma nutjatega’. Ta lisas: „Mõtelge ühesuguselt üksteise suhtes!” (Roomlastele 12:15, 16). Kas pole sa nõus, et armastada ligimest nagu iseennast oleks  üsna võimatu, kui me ei seaks end tema olukorda?

Peaaegu iga inimene on loomupäraselt mingilgi määral empaatiline. Kes pole olnud puudutatud, nähes südantlõhestavaid pilte nälgivatest lastest või meeleheites pagulastest? Missugune armastav ema ei pööraks tähelepanu oma lapse haledale nutule? Kuid kõiki vaevasid pole nii lihtne märgata. Kui raske on mõista sellise inimese tundeid, kellel on depressioon, silmatorkamatu füüsiline puue või ka söömishäire, kui me pole midagi taolist ise kunagi kogenud. Sellegipoolest näitab Pühakiri, et me võime ja ka peaksime arendama kaastunnet nende vastu, kelle olukorras me ise ei ole.

Empaatia eeskujud Pühakirjast

Jehoova on empaatia osutamises meie peamine eeskuju. Kuigi ta ise on täiuslik, ei oota ta seda meilt, „sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm” (Laul 103:14; Roomlastele 5:12). Olles teadlik meie piirangutest, ’ei lase ta meid rohkem kiusata kui me suudame kanda’ (1. Korintlastele 10:13). Oma teenijate ja vaimu abil aitab ta meil leida olukorrast väljapääsu (Jeremija 25:4, 5; Apostlite teod 5:32).

Jehoova tunneb valu, mida kogeb tema rahvas. Ta ütles Babülonist tagasi tulnud juutidele, et ’kes puudutab neid, see puudutab tema silmatera’ (Sakarja 2:12). Jumala empaatiat hästi tundes ütles piiblikirjutaja Taavet Jumalale: „Pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?” (Laul 56:9). Kui lohutav on teada, et Jehoova mäletab oma ustavate teenijate pisaraid, mida need laitmatust säilitada püüdes on valanud, nagu oleksid need raamatusse kirja pandud.

Oma taevase Isa sarnaselt arvestab Jeesus Kristus inimeste tunnetega. Kui ta tervendas kurdi mehe, viis ta tema rahva seast kõrvale, kuna ilmselt ei tahtnud ta meest imetervendamisega segadusse viia või teda ehmatada (Markuse 7:32–35). Ühel teisel korral märkas Jeesus lesknaist, kes läks matma oma ainsat poega. Jeesus tundis sedamaid valu, mida naine koges, ning ta läks matuserongkäigu juurde ja äratas noormehe üles (Luuka 7:11–16).

Kui Jeesus pärast ülestõusmist end Damaskuse teel Saulusele ilmutas, andis ta Saulusele teada, kuidas mõjutas teda see, et Saulus tema jüngreid õelalt taga kiusas. „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad!” ütles ta (Apostlite teod 9:3–5). Jeesus tundis valu, mida kogesid tema jüngrid, nagu ema tunneb oma haige lapse valu. Niisamuti on Jeesusel meie taevase Ülempreestrina „kaastundmust meie nõtrustega” (Heebrealastele 4:15).

Apostel Paulus õppis hoolivalt suhtuma teiste kannatustesse ja tunnetesse. „Kes on nõder, ja mina ei peaks jääma nõdraks? Kes pahandab, ja minu hing ei peaks süttima?” küsis ta (2. Korintlastele 11:29). Kui ingel Pauluse ja Siilase Filipi vanglas imeväel ahelatest vabastas, mõtles Paulus kõigepealt  teatada vangivalvurile, et keegi neist ei ole põgenenud. Ta tajus empaatiliselt, et vangivalvur võib lõpetada oma elu enesetapuga. Paulus teadis, et Rooma kombe kohaselt saavad valvurid vangi põgenemise korral julmalt karistada, eriti veel siis, kui valvurit on kästud vangi hoolega valvata (Apostlite teod 16:24–28). Pauluse elupäästev heategu avaldas vangivalvurile tugevat mõju ning ta hakkas koos oma kodakondsetega tegutsema selle nimel, et kristlaseks saada (Apostlite teod 16:30–34).

Kuidas arendada empaatiat

Pühakiri innustab korduvalt meid jäljendama oma taevast Isa ja tema Poega Jeesus Kristust. Niisiis on empaatia omadus, mida peaksime arendama. Kuidas seda teha? On olemas kolm peamist viisi, kuidas saada tundlikumaks teiste inimeste vajaduste ja tunnete suhtes: kuulamine, tähelepanelik jälgimine, kujutlusvõime kasutamine.

Kuula. Kui me teisi hoolega kuulame, saame teada, milliste raskustega nad silmitsi seisavad. Mida paremad kuulajad me oleme, seda tõenäolisemalt inimesed ennast meile avavad ja oma tunnetest räägivad. „Ma suudan kogudusevanemaga rääkida siis, kui võin kindel olla, et ta kuulab mind,” selgitab Miriam. „Ma pean tundma, et ta tõepoolest mõistab mu probleemi. Usaldus tema vastu kasvab, kui ta esitab mulle põhjalikke küsimusi, sest see näitab, et ta on kuulanud mu juttu hoolega.”

Ole tähelepanelik. Igaüks pole valmis teistele oma tunnetest või läbielamistest avameelselt rääkima. Tähelepanelik inimene aga märkab, millal kaaskristlane masendunuks muutub, teismeline endasse tõmbub või innukas kuulutaja entusiasmi kaotab. Oskus märgata probleemi selle varajases staadiumis on eriti hädavajalik lapsevanematele. „Kuidagimoodi teab mu ema, mida ma tunnen, juba enne kui temaga rääkima lähen,” lausub Marie. „Seepärast on mul lihtne temaga avameelselt oma probleeme arutada.”

Kasuta kujutlusvõimet. Kõige tõhusam viis endas empaatiat tekitada on mõelda sellele, mida ma tunneksin siis, kui oleksin samas olukorras. Kuidas ma reageeriksin? Mida ma vajaksin? Iiobi kolm võltslohutajat ei suutnud end tema olukorda panna, seetõttu mõistsid nad ta hukka kujuteldavate pattude pärast, mida Iiob nende meelest oli teinud.

Ebatäiuslikud inimesed leiavad sageli, et kergem on teiste inimeste eksimusi kritiseerida kui nende tundeid mõista. Kui me aga pingutame, et mõista kellegi ahastust, aitab see meil hukkamõistmise asemel kaastundlik olla. „Ma annan palju paremat nõu, kui kuulan hoolega ja püüan kogu olukorrast aru saada, enne kui midagi soovitama hakkan,” märkis kogenud kogudusevanem Juan.

Jehoova tunnistajate levitatavad väljaanded on selles osas paljusid aidanud. Ajakirjades „Vahitorn” ja „Ärgake!” on arutatud selliseid keerulisi probleeme nagu depressioon ja laste kuritarvitamine. Niisugune ajakohane teave aitab lugejail arvestada rohkem nende inimeste tunnetega, kes selliste probleemide all kannatavad. Raamat „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid”  on aidanud näiteks paljudel lapsevanematel oma laste probleeme mõista.

Empaatia aitab kristlikus tegevuses

Vähesed meist suudaksid ignoreerida nälgiva lapse armetut olukorda, kui meil oleks võimalik talle süüa pakkuda. Kui me aga oleme empaatilised, siis märkame ka inimeste vaimset olukorda. Piibel räägib Jeesusest: „Kui ta rahvahulki nägi, oli tal hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Matteuse 9:36). Tänapäeval on miljonid inimesed taolises vaimses olukorras ja vajavad abi.

Nagu Jeesuse päevilgi tuleb meil ehk mõne inimese südameni jõudmiseks võita eelarvamusi ja sissejuurdunud kombeid. Et oma sõnumit köitvamaks muuta, püüab empaatiline jumalateenija leida kuulajaga ühist alust või rääkida teemadest, millele inimesed mõtlevad (Apostlite teod 17:22, 23; 1. Korintlastele 9:20–23). Samuti võivad empaatiast ajendatud heateod meie kuulajaid Kuningriigi sõnumile vastuvõtlikumaks muuta, nagu juhtus Filipi vangivalvuri puhul.

Empaatia on ülimalt väärtuslik omadus ka selles mõttes, et see aitab meil koguduses teiste puudustele läbi sõrmede vaadata. Kui püüame mõista meid haavanud venna tundeid, on meil kahtlemata palju lihtsam talle andestada. Kui oleksime samasuguse taustaga, oleksime ehk selles olukorras samamoodi reageerinud. Empaatia ajendab Jehoovat pidama „meeles, et oleme põrm”. Kas ei peaks empaatia ajendama meidki arvestama teiste ebatäiusega ja andma neile andeks? (Koloslastele 3:13; Laul 103:14.)

Kui meil tuleb kellelegi nõu anda, teeme seda tõenäoliselt lahkemalt siis, kui mõistame eksinu tundeid. Empaatiline kogudusevanem tuletab endale meelde, et temagi oleks võinud sellise vea teha ning niisugusesse olukorda sattuda. Seepärast soovitab Paulus: „Parandage niisugust [inimest] jälle tasase vaimuga; ja valva sa iseennastki, et ka sind ei kiusataks” (Galaatlastele 6:1).

Empaatia võib ajendada meid võimaluse korral kaaskristlasele praktilist abi osutama ka juhul, kui viimane hoidub abi palumast. Apostel Johannes kirjutab: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? ... ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!” (1. Johannese 3:17, 18).

Et armastada „teoga ja tõega”, tuleb meil kõigepealt märgata, millised on venna konkreetsed vajadused. Kas me püüame hoolega näha teiste vajadusi, pidades silmas eesmärki neid aidata? Seda empaatia tähendabki.

Arenda kaastundlikkust

Me ei pruugi oma loomu poolest väga empaatilised olla, kuid meil on võimalik niisugust kaastundlikkust arendada. Kui kuulame inimesi hoolsamalt, paneme neid paremini tähele ja kujutleme end tihedamini teiste olukorda, siis kasvab meie empaatia. Selle tulemusel tunneme tõuget osutada rohkem armastust, lahkust ja kaastunnet oma lastele, usukaaslastele ja kõigile kaasinimestele.

Ära lase kunagi isekusel empaatiat lämmatada. Paulus kirjutas, et keegi ei vaataks „selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele” (Filiplastele 2:4). Meie igavene tulevik sõltub Jehoova ja tema Ülempreester Jeesus Kristuse empaatiast. Seepärast on meil moraalne kohustus seda omadust arendada. Empaatia võimaldab meil saada paremateks jumalateenijateks ja lapsevanemateks. Ja mis kõige tähtsam, empaatiat ilmutades mõistame, et „õndsam on anda kui võtta” (Apostlite teod 20:35).

[Pilt lk 25]

Empaatia hõlmab teiste vajaduste hoolikat tähelepanemist eesmärgiga neid aidata

[Pilt lk 26]

Kas õpime ilmutama sellist empaatiat, mida armastav ema tunneb loomupäraselt oma lapse vastu?