Lugejate küsimusi

Kas on kohane pöörduda palves Jumala poole, kasutamata väljendit „Jeesuse nimel”?

Piibel näitab, et kui kristlased soovivad palves Jehoova poole pöörduda, peavad nad seda tegema Jeesuse nimel. Jeesus ütles oma jüngritele: „Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!” Ta lisas veel: „Mida te iial palute minu nimel, seda ma teen, et Isa oleks austatud Poja sees. Kui te midagi minu nimel palute, siis teen ma seda” (Johannese 14:6; 14:13, 14, Suur Piibel).

Viidates Jeesuse ainulaadsele positsioonile, ütleb teatmeteos „Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature”: „Palve on suunatud üksnes Jumalale Jeesus Kristuse kui Vahemehe kaudu. Seetõttu pole kõik pühakutele või inglitele esitatud palved mitte ainult kasutud, vaid ka teotavad Jumalat. Igasugune loodu kummardamine, ükskõik kui ülev see olend ka poleks, on ebajumalakummardamine ning Jumala püha seaduse järgi rangelt keelatud.”

Kuidas on aga lood siis, kui keegi pärast mingit väga rõõmustavat kogemust ütleb: „Aitäh, Jehoova” ja jätab lisamata sõnad „Jeesuse nimel”? Kas see oleks kohatu? Mitte tingimata. Oletame, et kristlane satub järsku hätta ja hüüab: „Aita mind, Jehoova!” Vaevalt keeldub Jumal aitamast oma teenijat sellepärast, et see ei ole kasutanud sõnu „Jeesuse nimel”.

Tuleb aga märkida, et pelgalt see, kui Jumalale midagi valjuhäälselt öeldakse, ei ole veel palve. Näiteks kui Jehoova mõistis Kaini tema venna Aabeli tapmise pärast hukka, ütles Kain: „Mu karistus on suurem kui ma suudan kanda! Vaata sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik! Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu!” (1. Moosese 4:13, 14). Kuigi Kaini sõnad olid suunatud Jehoovale, oli tema tundepurse vaid kaebus patu kibedate tagajärgede pärast.

Piibel ütleb: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu.” Liiga vaba pöördumine Kõigekõrgema poole, nagu oleks ta lihtsalt keegi inimene, väljendaks kahtlemata alandlikkuse puudumist (Jakoobuse 4:6; Laul 47:3; Ilmutuse 14:7). Samuti oleks lugupidamatu, kui me, teades, mida Jumala Sõna ütleb Jeesuse rolli kohta, jätaksime oma palves meelega tunnustamata Jeesus Kristust (Luuka 1:32, 33).

See ei tähenda, et Jehoova ootaks mingit kindlaksmääratud kõnetusviisi või sõnastust, kui me palvetame. Kõige tähtsam on inimese südameseisund (1. Saamueli 16:7). Esimesel sajandil m.a.j elanud Rooma sõjaväepealik Korneelius „palus alati Jumalat”. See ümberlõikamata mittejuut polnud Jehoovale pühendunud. Ilmselt ei esitanud ta oma palveid Jeesuse nimel, kuid siiski ’tõusid need Jumala ette teda meelde tuletama’. Miks? Sest südamete läbikatsuja nägi, et Korneelius oli „vaga ja jumalakartlik” (Apostlite teod 10:2, 4; Õpetussõnad 17:3). Kui Korneelius õppis „Jeesust Naatsaretist” tundma, sai ta püha vaimu ning temast sai Jeesuse ristitud jünger (Apostlite teod 10:30–48).

Lõppkokkuvõttes ei otsusta inimesed seda, milliseid palveid Jumal kuuleb. Kui mõni kristlane on vahel Jumalale midagi öelnud ning jätnud mainimata sõnad „Jeesuse nimel”, ei peaks ta end liigse süütundega koormama. Jehoova on meie piirangutest täiesti teadlik ja tahab meid aidata (Laul 103:12–14). Võime olla kindlad, et kui me ilmutame usku „Jumala Poja nimesse” ja „kui me midagi palume tema tahtmist mööda, ta kuuleb meid” (1. Johannese 5:13, 14). Kuid eriti siis, kui tõelised kristlased esindavad teisi ühispalves, tunnustavad nad Jeesuse rolli Jehoova eesmärkides, nagu see Pühakirjas on esile tõstetud. Soovides kuulekalt austada Jeesust, esitavad nad oma palved Jumalale tema kaudu.