Ülistagem Jehoovat, järgides tema nõudeid
Ülistagem Jehoovat, järgides tema nõudeid
’Ma ülendan teda tänulauluga.’ (LAUL 69:31)
1. a) Miks väärib Jehoova ülistamist? b) Kuidas me ülistame teda „tänulauluga”?
JEHOOVA on kõigeväeline Jumal, Universumi Suverään ja Looja. Seetõttu on ta väärt, et tema nime ja eesmärke ülistataks. Jehoovat ülistada tähendab suurimal viisil teda austada, sõnade ja tegudega kiita. Et saaksime seda teha „tänulauluga”, peame alati olema tänulikud selle eest, mida ta teeb meie heaks praegu ja mida ta hakkab tegema tulevikus. Meil peaks olema samasugune hoiak nagu ustavatel vaimolenditel taevas. Nad kuulutavad, nagu on öeldud Ilmutuse 4:11: „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik asjad, ja sinu tahte läbi on need olemas ja on loodud!” Kuidas me ülistame Jehoovat? Õppides teda tundma ja tehes seda, mida ta meilt nõuab. Meil peaks olema samasugune soov nagu laulukirjutajal, kes ütles: „Õpeta mind tegema sinu meelt mööda, sest sa oled mu Jumal!” (Laul 143:10).
2. Kuidas kohtleb Jehoova neid, kes teda ülistavad, ja neid, kes seda ei tee?
2 Jehoova peab väga kalliks neid, kes teda ülistavad. Seepärast „annab [ta] palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Mis see palk on? Jeesus ütles palves oma taevasele Isale: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3). Tõepoolest, need, kes ülistavad Jehoovat tänuga, „pärivad maa ja elavad seal peal põliselt” (Laul 37:29). Seevastu „kurjal ei ole tulevikku” (Õpetussõnad 24:20). Neil viimseil päevil on äärmiselt tähtis Jehoovat ülistada, sest varsti ta hävitab kurjad ja jätab ellu ainult õiglased. „Maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17; Õpetussõnad 2:21, 22).
3. Miks peaksime pöörama tähelepanu Malakia raamatule?
3 Jehoova tahe on kirjas Piiblis, sest „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud” (2. Timoteosele 3:16). Jumala Sõnas on palju lugusid sellest, kuidas Jehoova õnnistab neid, kes teda ülistavad, ja mis juhtub nendega, kes seda ei tee. Üks lugu räägib olukorrast Iisraelis prohvet Malakia päevil. Umbes aastal 443 e.m.a, kui Juuda maavalitseja oli Nehemja, kirjutas Malakia enda nime kandva raamatu. See jõuline ja põnev raamat sisaldab informatsiooni ja prohvetikuulutusi, mis „on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud” (1. Korintlastele 10:11). Malakia sõnadele tähelepanu pööramine aitab meil valmistuda ’suureks ja kardetavaks Jehoova päevaks’, mil Ta hävitab selle kurja süsteemi (Malakia 3:23).
4. Millisele kuuele mõttele juhitakse meie tähelepanu Malakia raamatu 1. peatükis?
4 Kuidas aitab rohkem kui 2400 aastat tagasi kirjutatud Malakia raamat meil, 21. sajandi inimestel, valmistuda suureks ja kardetavaks Jehoova päevaks? Esimene peatükk juhib tähelepanu vähemalt kuuele tähtsale mõttele, kuidas me saame ülistada Jehoovat tänuga, et olla temale meele järgi ja saada igavene elu. 1) Jehoova armastab oma rahvast. 2) Me peaksime hindama pühi asju. 3) Jehoova ootab, et me annaksime talle oma parima. 4) Õige kummardamise ajendiks on omakasupüüdmatu armastus, mitte ahnus. 5) Jumalale meelepärane teenimine pole koormav formaalsus. 6) Me kõik peame Jumalale aru andma. Arutlegem nüüd nende punktide üle, uurides lähemalt Malakia raamatu esimest peatükki, mida käsitleb neist kolmest artiklist esimene.
Jehoova armastab oma rahvast
5., 6. a) Miks Jehoova armastas Jaakobit? b) Mida me võime oodata, kui oleme ustavad nagu Jaakob?
5 Jehoova armastus ilmneb juba Malakia raamatu esimestes salmides. Raamat algab sõnadega: „Ennustus. Jehoova sõna Iisraelile.” Edasi ütleb Jumal: „Mina olen teid armastanud.” Viidates ühele näitele, lisab Jehoova samas salmis: „Jaakobit ma armastasin.” Jaakobil oli tugev usk Jehoovasse. Peagi muutis Jehoova Jaakobi nime Iisraeliks ning temast sai Iisraeli rahva esiisa. Jehoova armastas Jaakobit sellepärast, et too oli usumees. Ta armastas ka teisi inimesi, kel oli samasugune hoiak nagu Jaakobil (Malakia 1:1, 2).
6 Kui me armastame Jehoovat ja hoiame lojaalselt tema rahva poole, siis võime leida lohutust sõnadest, mis on kirjas 1. Saamueli 12:22: „Jehoova ei jäta maha oma rahvast oma suure nime pärast.” Jehoova armastab oma teenijaid ja annab lõpuks neile tasuks igavese elu. Piibel ütleb: „Looda Jehoova peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust! Olgu sul rõõm Jehoovast; siis ta annab sinule, mida su süda kutsub!” (Laul 37:3, 4). Teine mõte, millele Malakia 1. peatükis tähelepanu pööratakse, on meie armastus Jehoova vastu.
Hinnakem pühi asju
7. Miks Jehoova vihkas Eesavit?
7 Kirjakohast Malakia 1:2, 3 võime lugeda, et pärast seda, kui Jehoova sõnab: „Jaakobit ma armastasin”, lisab ta: „Eesavit ma vihkasin.” Miks suhtus ta neisse erinevalt? Jaakob ülistas Jehoovat, kuid tema kaksikvend Eesav mitte. Eesavit kutsuti ka Edomiks. Malakia 1:4 nimetatakse Edomi maad „süüteo maaks” ja selle elanikke neetuteks. Nime Edom (mis tähendab ’Punane’) sai Eesav seetõttu, et ta müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile punase läätseleeme eest. „Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest!” öeldakse 1. Moosese 25:34. Apostel Paulus ergutas kaasusklikke pöörama tähelepanu sellele, „et keegi ei oleks hooraja ega roojane [„selline, kes ei hinda pühi asju”, UM], kes nagu Eesav üheainsa kõhutäie eest andis käest esmasünniõiguse” (Heebrealastele 12:14–16).
8. Miks võrdles Paulus Eesavit hoorajaga?
8 Miks seostas Paulus Eesavi teguviisi hoorusega? Eesavi meelsus võib viia selleni, et inimene kaotab hindamise pühade asjade vastu. See omakorda võib viia ränkade pattudeni, nagu seda on hoorus. Seepärast võiks igaüks endalt küsida: „Kas ma tunnen mõnikord kiusatust vahetada oma kristlik pärand – igavene elu – millegi nii tühise vastu, kui seda on kausitäis läätseleent? Kas ma ehk enesele teadvustamata põlgan pühi asju?” Eesav tundis läbematut soovi rahuldada oma füüsilist vajadust. Ta hüüdis Jaakobile: „Kähku, palun anna mulle suutäis seda punast” (1. Moosese 25:30, UM). Kahjuks on mõned Jumala teenijad otsekui hüüdnud: „Kähku! Miks oodata auväärset abielu?” Soov seksuaalse rahulduse järele ükskõik mis hinna eest on saanud nende läätseleemeks.
9. Kuidas me saame säilitada aukartuse Jehoova ees?
9 Ärgem kunagi põlakem pühi asju ega heitkem kõrvale vooruslikkust, laitmatust ja oma vaimset pärandit. Ärgem olgem nagu Eesav, vaid nagu ustav Jaakob. Säilitagem aukartus Jumala ees ja näidakem üles sügavat hindamist pühade asjade vastu. Kuidas me saame seda teha? Püüdes hoolega järgida Jehoova nõudeid. Siit jõuame loogiliselt kolmanda tähtsa punktini Malakia 1. peatükis. Mis see on?
Andkem Jehoovale oma parim
10. Mil viisil väljendasid preestrid põlastust Jehoova laua vastu?
10 Juuda preestrid, kes teenisid Malakia päevil Jeruusalemma templis, ei toonud Jehoovale oma parimaid ohvreid. Malakia 1:6–8 ütleb: „Poeg austab isa ja sulane isandat. Aga kui mina olen isa, kus on siis minu au? Ja kui mina olen Issand, kus on siis minu kartus? ütleb vägede Jehoova teile, preestrid, kes põlgate minu nime!” „Kuidas me põlgame su nime?” küsisid preestrid. „Te toote mu altarile rüvetatud leiba!” vastas Jehoova. „Kuidas me rüvetame sind?” küsisid preestrid. Jehoova vastas neile: „Sellega, et ütlete: „Jehoova laud on põlastusväärt!”” Need patused preestrid väljendasid põlastust Jehoova laua vastu iga kord, kui nad tõid vigase ohvri, lausudes ise, et see pole paha.
11. a) Mida ütles Jehoova sobimatute ohvrite kohta? b) Milline süü lasus rahval?
11 Jehoova esitas sobimatute ohvrite kohta järgmise loogilise argumendi: „Vii see ometi oma maavalitsejale! Kas temal on sinust hea meel või kas ta peab sinust lugu?” Ei, maavalitsejal ei oleks sellisest kingitusest hea meel. Ammugi siis ei meeldi Universumi Suveräänile vigased ohvrid! Kuid mitte ainult preestrid ei eksinud. Tõsi küll, nad ilmutasid põlgust Jehoova vastu, kui ohverdasid selliseid loomi. Ent kas rahvas oli süüst puhas? Kindlasti mitte! Nemad olid ju valinud need pimedad, lombakad ja tõbised loomad ning toonud need preestrite juurde ohverdamiseks. Kui raske patukoorem neil küll lasus!
12. Kuidas aidatakse meil anda Jehoovale oma parim?
12 Oma parima andmine Jehoovale on üks viis näidata, et me tõepoolest armastame teda (Matteuse 22:37, 38). Erinevalt Malakia päevil elanud kõlvatutest preestritest annab Jehoova organisatsioon rohkesti suurepärast Pühakirjal põhinevat juhatust, mis aitab meil ülistada Jehoovat tänuga ja järgida tema nõudeid. Sellega on seotud neljas tähtis punkt Malakia 1. peatükis.
Õige kummardamise ajendiks on armastus, mitte ahnus
13. Millised preestrite teod näitasid, et nende ajendiks on ahnus?
13 Malakia kaasaegsed preestrid olid omakasupüüdlikud, armastuseta ja rahahimulised. Kust me seda teame? Malakia 1:10 (UM) ütleb: „„Kes teie hulgast suleks ka uksed? Ja te ei süüta tuld mu altaril tasuta. Mul ei ole teist hea meel,” on vägede Jehoova öelnud, „ja ohvriand teie käest ei meeldi mulle.”” Need ahned preestrid nõudsid tasu koguni kõige lihtsamate ülesannete eest, mida nad templis täitsid. Nad ootasid tasu isegi uste sulgemise ja altaritule süütamise eest! Pole ime, et nende ohvrid ei meeldinud Jehoovale.
14. Miks võib öelda, et Jehoova tunnistajaid ajendab armastus?
14 Muistse Jeruusalemma patuste preestrite ahnus ja omakasupüüdlikkus tuletab meile ehk meelde, et vastavalt Jumala Sõnale ei päri ahned Jumala riiki (1. Korintlastele 6:9, 10). Neile isekatele preestritele mõeldes süveneb meie hindamine Jehoova tunnistajate ülemaailmse kuulutustöö vastu. See on vabatahtlik töö. Me ei küsi kunagi oma teenistuse eest raha. „Me ei ole nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad” (2. Korintlastele 2:17). Igaüks meist võib kinnitada, et oleme samamoodi kui Paulus ’ilma palgata [„rõõmsalt”, UM] kuulutanud Jumala evangeeliumi’ (2. Korintlastele 11:7). Pane tähele, et Paulus kuulutas head sõnumit rõõmsalt. See viib meid viienda tähtsa punktini Malakia 1. peatükis.
Jumala teenimine pole koormav formaalsus
15., 16. a) Kuidas suhtusid preestrid ohverdamisse? b) Milliseid ohvreid toovad Jehoova tunnistajad?
15 Muistse Jeruusalemma ustavusetute preestrite meelest oli ohvrite toomine üks tüütu formaalsus. See oli neile koormaks. Nagu on kirjas Malakia 1:13 (EP 97), lausus Jumal neile: „Te ütlete: „Vaata, missugune vaev!” ja alahindate seda.” Need preestrid alahindasid, koguni põlastasid Jumala pühi asju. Palvetagem selle eest, et me ei muutuks kunagi nende sarnasteks. Olgu meie meelelaad alati kooskõlas kirjakohaga 1. Johannese 5:3: „See on Jumala armastus, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked!”
16 Tundkem rõõmu vaimsete ohvrite toomisest Jumalale ning ärgem kunagi pidagem seda väsitavaks koormaks. Pangem tähele prohvetlikke sõnu: „Öelge temale [Jehoovale]: „Anna andeks kõik süü, võta vastu, mis on hea! Me toome oma huulte vilja!”” (Hoosea 14:3). Väljend „huulte vili” viitab vaimsetele ohvritele, sõnadele, mida me räägime Jehoova ja tema eesmärkide kiituseks. Heebrealastele 13:15 ütleb: „Viigem siis nüüd tema [Jeesus Kristuse] kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime.” Kui rõõmsad me küll oleme, et meie vaimne ohvritalitus ei ole pelk formaalsus, vaid kogu südamest tulev armastuse väljendus Jumala vastu! Nüüd aga jõuame kuuenda tähtsa mõtteni, mida võib õppida Malakia 1. peatükist.
Igaüks peab aru andma
17., 18. a) Miks ütles Jehoova, et „neetud olgu petis”? b) Mida ei võtnud arvesse need, kes käitusid petise kombel?
17 Malakia päevil elanud inimesed kandsid isiklikku vastutust oma tegude eest ja sama lugu on ka meiega (Roomlastele 14:12; Galaatlastele 6:5). Seepärast öeldakse Malakia 1:14: „Neetud olgu petis, kellel on karjas üks isane lojus ja kes on selle tõotanud, aga ohverdab Issandale vigase!” Kui inimesel oli kari, siis ei olnud tal ainult üks loom – näiteks ainult üks lammas –, et ta poleks saanud valida. Ohvrilooma valides ei olnud ta sunnitud otsustama pimeda, lombaka või tõbise looma kasuks. Kui ta aga valis vigase isendi, põlgas ta sellega Jehoova ohvrikorraldust. Karja omanikuna oleks ta ju kindlasti võinud leida mõne veatu looma!
18 Seega needis Jehoova õigustatult petist, kellel oli sobiv isasloom olemas, kuid kes tõi – võib-olla koguni lohistas – preestri juurde pimeda, lombaka või tõbise ohvrilooma. Ometi ei leidu vähimatki vihjet sellele, et mõni preester oleks Seadusest tsiteerinud, et vigased loomad ei ole vastuvõetavad (3. Moosese 22:17–20). Arukad inimesed teadsid, et taolise kingituse viimine maavalitsejale ei tooks kaasa midagi head. Ometi käitusid nad sedasi Universumi Suverääni Jehoova suhtes, kes on võrreldamatult palju võimsam igast maavalitsejast. Malakia 1:14 on öeldud: „Mina olen suur kuningas, ütleb vägede Jehoova, ja mu nimi on kardetav paganate seas!”
19. Mida me igatseme ning mida me peaksime praegu tegema?
19 Lojaalsete jumalateenritena me igatseme päeva, millal kogu inimkond austab Suurt Kuningat Jehoovat. Sel ajal „maa on täis Jehoova tundmist – otsekui veed katavad merepõhja” (Jesaja 11:9). Seni aga pingutagem, et järgida Jehoova nõudeid, ning jäljendagem laulukirjutajat, kes ütles: „Tänulauluga ma ülendan teda” (Laul 69:31). Malakia on andnud veel teisigi nõuandeid, mis meile kasuks tulevad. Uurigem siis hoolikalt kahe järgmise artikli abil ülejäänud peatükke Malakia raamatust.
Kas sa mäletad?
• Miks me peaksime Jehoovat ülistama?
• Miks olid Malakia päevil elanud preestrite ohvrid Jehoovale vastuvõetamatud?
• Kuidas me toome Jehoovale kiitusohvrit?
• Mis on õige jumalakummardamise ajendiks?
[Küsimused]
[Pilt lk 9]
Malakia prohvetikuulutus käib meie päevade kohta
[Pilt lk 10]
Eesav ei hinnanud pühi asju
[Pilt lk 11]
Preestrid ja rahvas tõid vastuvõetamatuid ohvreid
[Pilt lk 12]
Jehoova tunnistajad toovad kiitusohvreid omakasupüüdmatult kõikjal maailmas