Elulugu

Istutasime oma laste südamesse armastuse Jehoova vastu

JUTUSTANUD WERNER MATZEN

Aastaid tagasi kinkis mu vanim poeg Hans Werner mulle Piibli. Sisekaanele kirjutas ta: „Kallis isa! Juhtigu Jehoova Sõna jätkuvalt meie peret eluteel. Tänutundega, sinu vanim poeg.” Lapsevanemad mõistavad kindlasti, kui tulvil tänu ja rõõmu oli mu süda. Sel hetkel ei olnud mul aga õrna aimugi, missugused raskused meie peret veel ees ootavad.

OLEN sündinud 1924. aastal Halstenbekis, umbes 20 kilomeetri kaugusel Saksamaa sadamalinnast Hamburgist. Mind kasvatasid ema ja vanaisa. Kui mind 1942. aastal veermahti (sõjaväkke) kutsuti, töötasin tööriistalukksepa õpipoisina. See, mida ma Teise maailmasõja ajal Venemaa rindel võideldes kogesin, on liiga kohutav, et seda kirjeldada. Ma haigestusin kõhutüüfusse, kuid pärast ravi saadeti mind tagasi rindele. 1945. aasta jaanuaris sain Poolas Lódźis raskelt haavata ja mind pandi sõjaväehaiglasse. Kui sõda lõppes, olin ikka veel seal. Haiglas ja pärast Neuengamme interneerimislaagris olles oli mul aega elu üle järele mõelda. Mind vaevasid sellised küsimused nagu, kas Jumal on olemas? Ja kui on, siis miks lubab ta nii palju julmust?

Peagi pärast seda, kui mind interneerimislaagrist 1947. aasta septembris vabastati, abiellusin Karlaga. Olime üles kasvanud samas linnas. Karla oli katoliiklane, kuid mina ei olnud saanud mingit usulist kasvatust. Preester, kes meid paari pani, soovitas meil  õhtuti vähemalt Meie Isa palvet koos lugeda. Me järgisime ta soovitust, mõistmata tegelikult, mille eest me palvetame.

Aasta pärast sündis Hans Werner. Umbes samal ajal tutvustas mu töökaaslane Wilhelm Ahrens mulle Jehoova tunnistajaid. Ta näitas mulle Piiblist, et tuleb aeg, mil sõjad lakkavad (Laul 46:10). 1950. aasta sügisel pühendasin oma elu Jehoovale ja mind ristiti. Kui väga ma rõõmustasin, kui aasta hiljem lasi end ristida ka mu kallis abikaasa.

Kasvatame lapsi Jehoova põhimõtete järgi

Lugesin Piiblist, et Jehoova on abielu alusepanija (1. Moosese 1:26–28; 2:22–24). See, et sain olla meie laste Hans Werneri, Karl-Heinzi, Michaeli, Gabriele ja Thomase sünni juures, tugevdas minu otsusekindlust olla hea abikaasa ja isa. Rõõmustasime Karlaga iga lapse sünni puhul üliväga.

Meie perele oli eriti tähtis sündmus 1953. aasta Jehoova tunnistajate konvent Nürnbergis. Reede pärastlõunal ütles kõnepidaja ettekandes „Laste kasvatamine uue maailma ühiskonnas” mõtte, mida me pole siiani unustanud: „Suurim pärand, mille me võime oma lastele anda, on soov olla Jumala teenija.” Just seda me soovisime Karlaga Jehoova abile toetudes saavutada. Aga kuidas?

Alustasime sellest, et võtsime tavaks iga päev kogu perega palvetada. Seeläbi kinnistus lastes palve tähtsus. Igale lapsele sai juba varakult selgeks, et me ütleme alati enne sööma hakkamist palve. Juba siis, kui nad alles beebid olid, langetasid nad oma väikese pea ja panid tillukesed käed kokku, niipea kui nägid oma lutipudelit. Kord kutsuti meid mu naise ilmaliku sugulase pulma. Pärast tseremooniat palusid pruudi vanemad külalistel tulla nende poole koju kehakinnitust võtma. Kõik tahtsid kohe sööma hakata, aga meie viieaastase Karl-Heinzi meelest polnud see sünnis. „Palun ütleme enne palve,” sõnas ta. Külaliste pilgud suundusid esmalt tema, siis meie ja viimaks meie võõrustaja peale. Ma ei tahtnud piinlikkust tekitada ja pakkusin välja mõtte, et võiksin tänupalve öelda, millega peremees ka nõus oli.

See vahejuhtum tõi mulle meelde Jeesuse sõnad: „Laste ja imikute suust oled sa enesele valmistanud kiituse” (Matteuse 21:16). Me usume kindlalt, et meie korrapärased ja südamest tulevad palved aitasid lastel hakata  suhtuma Jehoovasse kui armastavasse Taevaisasse.

Meie kohustus Jehoova ees

Selleks, et õpetada lapsi Jumalat armastama, on tähtis ka tema Sõna korrapäraselt lugeda ja uurida. Seetõttu oli meil igal nädalal, tavaliselt esmaspäeva õhtul, perekondlik uurimine. Kuna meie vanim ja noorim laps sündisid üheksa-aastase vahega, olid lastel erinevad vajadused, mistõttu pidime tihti valima uurimiseks erineva materjali.

Näiteks eelkooliealistele lastele andsime õpetust üsna lihtsustatud moel. Karla arutas nendega vaid ühte piibliteksti või kasutas piibliliste väljaannete pilte. Mõtlen ikka veel soojustundega nendele varahommikutele, mil nooremad lapsed äratasid meid üles ja ronisid meie juurde voodisse, et näidata oma lemmikpilte raamatust „Uus maailm”. *

Karla oskas eriti hästi selgitada kannatlikult lastele seda, miks meil on küllaga põhjusi Jehoovat armastada. Selle tegemine võib tunduda lihtne ja selge, kuid meile Karlaga oli see nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes lausa täisajaline töö. Ent me ei andnud alla. Tahtsime kinnistada õpetust oma laste vastuvõtlikesse südametesse, enne kui neid hakkavad mõjutama inimesed, kes ei tunne Jehoovat. Sellepärast nõudsime lastelt niipea, kui nad õppisid istuma, et nad perekondlikus uurimises osaleksid.

Lapsevanematena mõistsime Karlaga, kui tähtis on anda oma lastele jumalateenimises head eeskuju. Me püüdsime tugevdada iga lapse suhteid Jehoovaga nii söögilauas, aiatöid tehes kui ka jalutuskäikudel (5. Moosese 6:6, 7). Muretsesime igale lapsele juba varajases eas isikliku Piibli. Lisaks kirjutasin uutele ajakirjadele pereliikmete nimed peale. Seeläbi õppisid lapsed seda, et neil igaühel on isiklikud trükised. Tulime mõttele anda lastele ülesandeks lugeda läbi mingi konkreetne artikkel ajakirjast „Ärgake!”. Hiljem pühapäevases lõunalauas selgitasid nad meile, kuidas nad loetud materjalist aru olid saanud.

Vajaliku tähelepanu osutamine lastele

Loomulikult ei kulgenud kõik alati ladusalt. Laste suuremaks kasvades leidsime, et kui soovime istutada armastust nende südamesse, peame mõistma, mis neil seal juba on. Selleks oli vaja neid tähelepanelikult kuulata. Vahel tundsid meie lapsed vajadust millegi üle kurta, seepärast kujunes meil tavaks maha istuda ja lastega probleemi arutada. Varusime selleks pool lisatundi perekondliku uurimise lõpus. Igaühel oli võimalus oma arvamus päris otse välja öelda.

Meie kaks noorimat last, Thomas ja Gabriele, tundsid näiteks, et meie kui lapsevanemad eelistame vanimat venda neile. Ühe arutelu käigus ütlesid nad otse välja: „Isa, arvame, et teie emaga lubate Hans Werneril teha alati seda, mida ta tahab.” Esmalt olin ma sellest rabatud. Ent pärast, kui olime Karlaga seda asja objektiivselt kaalunud, tuli meil tunnistada, et laste jutus on iva. Püüdsime edaspidi rohkem pingutada, et kõiki lapsi võrdselt kohelda.

Vahel karistasin lapsi äkiliselt või ebaõiglaselt. Sellisel juhul tuli meil lapsevanematena õppida andeks paluma. Pärast seda pöördusime koos palves Jehoova poole. Lastel oli tähtis mõista, et nende isa on valmis andeks paluma nii Jehoovalt kui ka neilt, lastelt. Selle tulemusena olid meil nendega soojad ja sõbralikud suhted. Lapsed ütlesid meile sageli: „Te olete meie parimad sõbrad.” See tegi meid väga õnnelikuks.

Perena koos töötamine edendab ühtsust, seepärast olid meil igaühel omad majapidamisülesanded. Hans Werneri kohustuseks  oli käia kord nädalas poes ning osta toitu ja majapidamistarbeid, mis tavaliselt tähendas seda, et me andsime talle raha koos sisseostude nimekirjaga. Ühel nädalal ei andnud me Hans Wernerile ei raha ega nimekirja. Ta päris emalt selle kohta ja ema vastas, et meil ei ole praegu raha. Lapsed hakkasid omavahel sosistama, misjärel igaüks neist avas oma hoiulaeka ja tühjendas selle laua peale. „Ema, vaata, me võime nüüd poodi minna!” hõiskasid nad koos. Tõesti, lapsed oskasid hädaajal appi tulla ja see tegi meid perena veelgi lähedasemaks.

Kui poisid vanemaks said, hakkasid nad tüdrukute vastu huvi tundma. Thomas näiteks oli sisse võetud ühest 16-aastasest usukaaslasest. Selgitasin talle, et kui tal on selle tüdrukuga tõsisemad plaanid, peaks ta olema valmis temaga abielluma ning kandma hoolt oma naise ja laste eest. Kuna Thomas oli alles 18-aastane, mõistis ta, et ei ole abiellumiseks küps.

Edeneme perekonnana

Olles veel varases teismeeas, astus üks laps teise järel teokraatlikku teenistuskooli. Kuulasime tähelepanelikult, kuidas nad oma ülesandeid täidavad, ja meid julgustas see, kui tajusime laste südamesttulevat armastust Jehoova vastu. Ringkonna- ja piirkonnaülevaatajad, kes aeg-ajalt meil ööbisid, jutustasid meile kogemusi enda elust või lugesid koos meiega Piiblit. Need mehed ja nende naised aitasid meie pereliikmete südametes arendada armastust täisajalise teenistuse vastu.

Ootasime innuga konvente. Nendel oli võtmeroll meie püüdlustes istutada oma laste südametesse soov saada Jumala teenijaks. Lastes tekitas elevust, kui nad said enne konvendipaika sõitma hakkamist kinnitada rinda sildi. Olime väga liigutatud, kui Hans Werner lasi end 10-aastaselt ristida. Paljud arvasid, et ta on liiga noor, et pühenduda Jehoovale, kuid 50-aastaselt ütles ta mulle, kui tänulik ta on selle eest, et on saanud Jehoovat juba 40 aastat teenida.

Me aitasime oma lastel mõista, kui tähtis on isiklik suhe Jehoovaga, ent me ei sundinud neid pühenduma. Ometi olime väga rõõmsad, kui ka teised lapsed omal ajal ristimiseni edenesid.

Õpime heitma oma mured Jehoova peale

Kui Hans Werner lõpetas 1971. aastal Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 51. kursuse ja määrati teenima misjonärina Hispaaniasse, ei olnud meie rõõmul piire. Üksteise järel osalesid ka teised lapsed mõnda aega täisajalises teenistuses, mis tegi meid vanematena väga õnnelikuks. Umbes sel ajal kinkis Hans Werner mulle Piibli, mida ma artikli  alguses mainisin. Tundus, et meie pere õnn on täielik.

Just siis aga mõistsime, et meil on vaja Jehoovast veel kõvemini kinni hoida. Miks? Kuna nägime, kuidas mõned meie lapsed kohtasid täiskasvanuna tõsiseid usukatseid. Näiteks koges meie kallis tütar Gabriele raskeid katsumusi. 1976. aastal abiellus ta Lothariga. Varsti pärast pulmi jäi Lothar haigeks. Ta jäi üha nõrgemaks ja jõuetumaks ning Gabriele põetas teda kuni surmani. Selle nägemine, kuidas terve pereliige jääb haigeks ja sureb, pani meid teravalt tajuma, kui väga me vajame Jehoova armastavat kätt (Jesaja 33:2).

Eesõigused Jehoova organisatsioonis

Kui mind 1955. aastal koguduse sulaseks (praegu juhtiv ülevaataja) määrati, ei tundnud ma end olevat veel kompetentne seda ülesannet täitma. Tööd oli palju ja ainus viis, kuidas selle kõigega toime tulla, oli mõnikord hommikul kell neli üles tõusta. Naine ja lapsed olid mulle suureks toeks, püüdes mind mitte segada õhtul, mil mul oli vaja koguduse asjadega tegeleda.

Hoolimata sellest veetsime perena nii palju vaba aega koos kui võimalik. Vahetevahel andis tööandja mulle oma autot kasutada, et saaksin oma perele päevase väljasõidu teha. Lastele meeldisid need korrad, mil uurisime „Vahitorni” metsas. Käisime koos ka matkamas ja vahel laulsime läbi metsa rännates minu suupilli saatel.

1978. aastal määrati mind ringkonnaülevaataja asetäitjaks (reisiv teenija). Olin sellest väga liigutatud ja palvetasin: „Jehoova, ma ei arva, et olen selleks suuteline. Ent kui sa soovid, et ma prooviksin, siin luban teha oma parima.” Kaks aastat hiljem, kui olin 54-aastane, andsin oma väikese äri üle meie noorimale pojale Thomasele.

Nüüd, mil lapsed olid kõik täiskasvanud, avanes meil Karlaga võimalus teha rohkem Jehoova tööd. Selsamal aastal nimetati mind ringkonnaülevaatajaks ning määrati teenima ühte Hamburgi linnaossa ja kogu Schleswig-Holsteini ringkonda. Kuna me olime oma lapsed juba üles kasvatanud, oskasime ilmutada mõistvat suhtumist lapsevanemate ja nende laste suhtes. Paljud vennad kutsusid meid nende ringkonnalapsevanemateks.

Karla oli mind kümme aastat ringkonnatööl saatnud, kui talle tehti operatsioon. Ja samal aastal avastasid arstid, et mul on ajukasvaja. Seetõttu loobusin teenistusest ringkonnaülevaatajana ja mulle tehti ajuoperatsioon. Möödus kolm aastat, enne kui olin taas suuteline olema ringkonnaülevaataja abiline. Oleme praegu Karlaga üle 70 aasta vanad ja ei ole enam reisival tööl. Jehoova aitas meil mõista, et pole mõtet hoida kinni eesõigusest, mida ma ei ole enam suuteline täitma.

Ajas tagasi vaadates oleme Karlaga Jehoovale tänulikud abi eest, mida saime, kui istutasime oma laste südametesse armastust tõe vastu (Õpetussõnad 22:6). Kõigi nende aastate jooksul on Jehoova meid juhatanud ja õpetanud ning aidanud meil oma kohustusi täita. Kuigi me võime olla vanad ja põdurad, on meie armastus Jehoova vastu nooruslikum ja tulisem kui kunagi varem (Roomlastele 12:10, 11).

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Perega jalutuskäigul Elbe jõe kaldal Hamburgis 1965. aastal

[Pilt lk 28]

Mõned pereliikmed 1998. aasta rahvusvahelisel konvendil Berliinis

[Pilt lk 29]

Mina ja mu naine Karla