Laitmatus juhib õiglasi

„INIMESEL, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!” ütleb Piibel (Iiob 14:1). Näib, et häda ja viletsus on inimeste elus tavaline. Koguni meie argipäev võib olla täis muresid ja rahutust. Mis juhiks meid edukalt läbi katsumustest ja aitaks meil säilitada õiglast seisundit Jumala ees?

Mõelgem näiteks jõuka mehe Iiobi peale, kes elas umbes 3500 aastat tagasi paigas, mida praegu tuntakse Araabiana. Kui palju häda Saatan sellele jumalakartlikule mehele küll põhjustas! Iiob jäi ilma kõigist kariloomadest ja kaotas oma lapsed. Peagi pärast seda lõi Saatan Iiobit kurjade paisetega pealaest jalatallani (Iiobi 1. ja 2. peatükk). Iiobil polnud aimugi, miks temaga sellised õnnetused juhtuvad. Ometi „ei teinud Iiob oma huultega pattu” (Iiob 2:10). „Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest [„laitmatusest”, UM]!” ütles ta (Iiob 27:5). Iiobi laitmatus oli see, mis juhtis teda katsumustest läbi.

Laitmatust on defineeritud kui moraalset veatust või täielikkust, see on seotud veatusega Jumala silmis. See ei tähenda ebatäiuslike inimeste kõne ja tegude täiuslikkust, sest ebatäiuslikel inimestel ei ole kuidagi võimalik Jumala normidele täielikult vastata. Inimese laitmatus tähendab hoopis täielikku südamesttulevat andumist Jehoovale ning tema tahtele ja eesmärkidele. Selline Jumalale andumus juhib õiglasi igas olukorras ja igal ajal. Piibli Õpetussõnade raamatu 11. peatüki esimene osa räägib sellest, kuidas laitmatus võib meid juhtida mitmesugustes eluvaldkondades, ning näitab, millised õnnistused sellega kaasnevad. Seepärast uurigem hoolega, mida need salmid räägivad.

Laitmatus aitab olla aus äritegevuses

Pöörates tähelepanu aususe põhimõttele, kasutab muistse Iisraeli kuningas Saalomon juriidiliste terminite asemel poeetilist keelt: „Vale kaal on Jehoova meelest hirmus, aga õigest vihist on tal hea meel!” (Õpetussõnad 11:1). See on Õpetussõnade raamatus esimene kord neljast esinemisjuhust, kus kaal ja vihid väljendavad Jehoova soovi, et tema teenijad oleksid ärisuhetes ausad (Õpetussõnad 16:11; 20:10, 23).

Vale kaalu kasutavate ehk ebaausate inimeste jõukus võib tunduda ahvatlev. Kas tahame aga tõesti loobuda Jumala hea ja kurja mõõdupuust ning võtta kasutusele  ebaeetilised ärivõtted? Kui meid juhib laitmatus, siis kindlasti mitte. Me hoidume ebaaususest sellepärast, et õige viht, mis tähistab ausust, rõõmustab Jehoovat.

„Tarkus on tagasihoidlikega”

Kuningas Saalomon jätkab: „Kas ülbus on tulnud? Siis tuleb ka häbi; ent tarkus on tagasihoidlikega.” (Õpetussõnad 11:2, UM). Ülbus, ilmnegu see siis uhkuses, sõnakuulmatuses või kadeduses, on häbiks. Teisest küljest on aga tark tunnistada alandlikult oma piire. Näited Pühakirjast ilmestavad hästi selle õpetussõna paikapidavust.

Kade leviit Korah oli eestvedajaks rahvahulgale, kes mässas Jehoova ametissemääratud sulaste Moosese ja Aaroni autoriteedi vastu. Mis oli selle ülbe teo tagajärg? „Maa avas oma suu ja neelas” osa mässajaid, samas kui teised, kelle seas oli ka Korah, põletas tuli (4. Moosese 16:1–3, 16–35; 26:10; 5. Moosese 11:6). Milline häbi! Mõtle ka Ussale, kes sirutas ülbelt käe ja haaras kinni seaduselaekast, et mitte lasta sel kukkuda. Ta sai kohapeal surma (2. Saamueli 6:3–8). Kui tähtis on küll hoiduda ülbusest!

Alandlik ja tagasihoidlik inimene ei pea häbi tundma isegi siis, kui ta eksib. Iiob oli küll mitmes mõttes eeskujuks, kuid ta oli ebatäiuslik. Katsumused tõid tema mõtteviisis nähtavale ühe tõsise puuduse. Süüdistajate ees ennast kaitstes muutus Iiob veidi tasakaalutuks. Ta koguni kaldus end Jumalast õigemaks pidama (Iiob 35:2, Piibli Raamat; 35:3). Kuidas Jehoova Iiobi mõtteviisi parandas?

Jehoova suunas Iiobi tähelepanu maale, merele, tähistaevale, mõningatele loomadele ja teistelegi loomisimedele, näidates talle nõnda, kui väike on inimene võrreldes Jumala suurusega (Iiobi 38.–41. peatükk). Jehoova ei maininud kordagi põhjust, miks Iiob kannatas. Tal polnud vaja seda öelda. Iiob oli alandlik. Ta nõustus alandlikult sellega, et temal ja Jumalal on väga suur vahe, samuti tema ebatäiusel ja nõrkustel, võrreldes Jehoova õigluse ja jõuga. Iiob ütles: „Ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!” (Iiob 42:6). Oma laitmatuse tõttu oli Iiob valmis noomitust kuulda võtma. Kuidas on lugu aga meiega? Kas me laseme end juhtida laitmatusel ning võtame vajaduse korral meelsasti noomimist kuulda?

Mooseski oli tagasihoidlik ja alandlik. Kui ta ennast teiste inimeste probleemidega tegeledes ära kurnas, pakkus tema äi Jitro välja praktilise lahenduse: jagagu ta kohustusi teiste kõlblike meestega. Mooses mõistis, et ta ei suuda kõigega üksi hakkama saada, ja võttis targalt selle ettepaneku vastu (2. Moosese 18:17–26; 4. Moosese 12:3). Tagasihoidlik inimene ei ole tõrges võimetekohaseid kohustusi teistele jagama ning ta ei karda, et seda tehes kaotab ta mingil määral oma autoriteeti (4. Moosese 11:16, 17, 26–29). Ta on hoopis meeleldi  valmis teiste vaimsele edenemisele kaasa aitama (1. Timoteosele 4:15). Kas see ei peaks käima ka meie kohta?

Vaga tee on tasane

Tõdedes, et laitmatus ei kaitse alati õiglasi ohu ja häda eest, ütleb Saalomon: „Ausus [„laitmatus”, UM] juhib õiglasi, aga valelikkus hävitab truudusemurdjad!” (Õpetussõnad 11:3). Laitmatus juhib õiglasi inimesi tegema isegi rasketes tingimustes seda, mis on õige Jumala silmis, ning toob lõpuks kasu. Iiob ei loobunud oma laitmatusest ja Jehoova „õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest” (Iiob 42:12). Truudusemurdjad võivad tunda, et nad jõuavad kellegi teise arvel paremale järjele, ning võib jääda isegi mulje, et neil läheb mõnda aega hästi. Ent varem või hiljem nende valelikkus hävitab nad.

„Varandusest pole kasu vihapäeval,” ütleb tark kuningas, „aga õiglus päästab surmast!” (Õpetussõnad 11:4). Kui rumal oleks küll rühmata materiaalse rikkuse nimel ning jätta hooletusse isiklik uurimine, palve, koosolekutel käimine ja kuulutustöö – tegevused, mis süvendavad meie armastust Jumala vastu ja tugevdavad meie andumust temale. Jõukus ei suuda lähenevas suures viletsuses päästet pakkuda (Matteuse 24:21). Seda suudab teha ainult õige inimese õiglus (Ilmutuse 7:9, 14). Seega on meil tark panna tähele Sefanja harrast palvet: „Enne kui teie peale tuleb Jehoova vihapäev! Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust” (Sefanja 2:2, 3). Seni aga võtkem kindlalt nõuks ’austada Jehoovat oma varandusega’ (Õpetussõnad 3:9).

Rõhutades veelgi õigluse taotlemise väärtust, näitab Saalomon, mis saab vagast ja mis õelast. Ta ütleb: „Õiglus tasandab vagale tema tee, aga õel langeb oma õeluse läbi! Õigete õiglus päästab neid, aga truudusemurdjaid vangistab nende oma himu! Kui õel inimene sureb, siis ta lootus hävib, ja rumalate ootus kaob! Õige päästetakse hädast, aga õel läheb tema asemele!” (Õpetussõnad 11:5–8). Vaga ei lange kunagi oma teelt ega sattu lõksu enda tegude tõttu. Tema tee on tasane. Lõpuks päästetakse õige hädast. Õel võib tunduda küll vägev, kuid tema ei saa päästetud.

’Linn hõiskab’

Õiglaste laitmatus ja kurjade õelus mõjutab ka teisi inimesi. Iisraeli kuningas ütleb: „Suuga hävitab jumalatu oma ligimese, aga õiged pääsevad teadlikkuse läbi!” (Õpetussõnad 11:9). Kes võiks väita, et laim, keelepeks, rõvedad jutud ja tühi lobisemine pole teistele kahjulikud? Õiglase jutt on aga puhas, läbimõeldud ja teistega arvestav. Õiglane päästetakse teadlikkuse läbi, sest laitmatus annab talle võime loogiliselt arutleda, mida on vaja vastaste valelikkuse tõestamisel.

Kuningas jätkab: „Õigete õnnest hõiskab linn ja õelate hukkumisest tuntakse rõõmu!” (Õpetussõnad 11:10). Õiglasi inimesi üldiselt armastatakse, nende naabrid võivad hõisata, olles õnnelikud ja rõõmsad. Kellelegi ei meeldi tegelikult õelad. Kui mõni õel sureb, siis tavaliselt ei leinata teda taga. Kindlasti ei tunta mingit kurbust siis,  kui Jehoova ’hävitab õelad maa pealt ja pühib truudusemurdjad ära’ (Õpetussõnad 2:21, 22). Siis ollakse hoopis rõõmsad selle üle, et neid pole enam. Mida saab aga öelda meie kohta? Oleks hea mõtiskleda, kas meie käitumine toob teistele rõõmu.

’Linn kerkib’

Vastandades veelgi õiglaste ja õelate mõju ühiskonnale, ütleb Saalomon: „Õigete õnnistusest kerkib linn, aga õelate suu kisub selle maha!” (Õpetussõnad 11:11).

Linnaelanikud, kes järgivad õiglasi teid, edendavad rahu ja heaolu ning mõjuvad teistele ülesehitavalt. Seega linn õitseb ehk võib öelda, et see „kerkib”. Need, kes laimavad, räägivad halvustavalt ja valetavad, põhjustavad rahutust, õnnetust, killustatust ja häda. Eriti peab see paika siis, kui neil isikutel on mõjuvõimu. Selline linn on korratu, korruptsiooni küüsis ning seal toimub moraalne ja võib-olla ka majanduslik allakäik.

Õpetussõnad 11:11 toodud põhimõte käib ka Jehoova rahva kohta, kui nad tulevad kokku oma kogudustesse, mis on otsekui linnad. Kogudus, kus mõjuvõim on vaimsetel inimestel ehk õiglastel, keda juhib nende laitmatus, on rühm õnnelikke, tegusaid ja abivalmis inimesi, kes toovad au Jumalale. Jehoova õnnistab sellist kogudust ja seal on vaimne õitseng. Vahetevahel võivad need vähesed, kes torisevad, pole rahul, kritiseerivad ja räägivad kibedusega sellest, kuidas miski on tehtud, olla otsekui „mürgiseks juureks”, mis võib levida mujale ja mürgitada teisigi, kes algul olid sellest puutumata (Heebrealastele 12:15, UM). Sellised isikud võivad sageli tahta rohkem mõjuvõimu ja silmapaistvust. Nad lasevad liikvele kuulujutte, et koguduseliikmed või kogudusevanemad toimivad ebaõiglaselt, on etniliste eelarvamustega või midagi sellesarnast. Nende suu võib tekitada koguduses tõepoolest lõhesid. Kas ei me peaks mitte keelduma neid kuulamast ning püüdma olla vaimsed inimesed, kes edendavad koguduses rahu ja ühtsust?

Saalomon ütleb veel: „Meeletu on, kes halvustab oma ligimest, aga mõistlik mees on vait! Kes käib keelekandjana, ilmutab saladusi, aga kes on ustava vaimuga, varjab neid!” (Õpetussõnad 11:12, 13).

Kui suurt kahju võib küll teha inimene, kel pole head vahetegemisvõimet või kes on „meeletu”! Ta jätkab oma ohjeldamatut juttu, kuni see muutub laimuks või teotuseks. Ametissemääratud vanemad peaksid kiiresti tegema lõpu sellisele kahjulikule mõjule. Erinevalt „meeletust” teab mõistlik inimene, millal ta peab vaikima. Selle asemel et usaldust reeta, hoiab ta asja enda teada. Kuna vahetegemisvõimeline inimene teab, et vaoshoidmata kõne võib palju halba teha, on ta „ustava vaimuga”. Ta on kaasusklikele lojaalne ega avalikusta konfidentsiaalset infot, mis võib neid ohtu seada. Milliseks õnnistuseks on küll sellised laitmatuse säilitajad kogudusele!

Aitamaks meil käia vagade teel, annab Jehoova rohkesti vaimset toitu, mida  valmistatakse „ustava ja mõistliku sulase” juhtimisel (Matteuse 24:45). Me saame ka ohtralt isiklikku abi kristlike kogudusevanemate käest oma linnasarnastes kogudustes (Efeslastele 4:11–13). Me oleme neile tõesti tänulikud, sest „kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi” (Õpetussõnad 11:14). Juhtugu mis tahes, püüdkem otsusekindlalt ’elada laitmatuses’ (Laul 26:1).

[Väljavõte lk 26]

Kui rumal on küll rühmata materiaalse rikkuse nimel ning jätta hooletusse teokraatlikud tegevused!

[Pildid lk 24]

Iiobit juhtis laitmatus ja Jehoova õnnistas teda

[Pilt lk 25]

Ussa suri oma ülbuse tõttu