Elulugu

Jumalale andumus on toonud rikkaliku tasu

JUTUSTANUD WILLIAM AIHINORIA

Ärkasin keset ööd isa tavapärase oigamise peale. Ta vähkres kõhust kinni hoides põrandal. Tulime ema ja vanema õega tema juurde. Kui näis, et valu oli järgi andnud, ajas ta ennast istukile, ohkas ning ütles: „Siin maa peal on rahu ainult Jehoova tunnistajatel.” See märkus tekitas minus hämmeldust, ja kuna ma polnud Jehoova tunnistajatest kunagi varem midagi kuulnud, avaldas see mulle sügavat muljet. Mind pani imestama, mida isa selle lausega mõtles.

SEE vahejuhtum leidis aset aastal 1953, kui olin kuueaastane. Elasin Lääne-Nigeeria põllundusasulas Ewossas polügaamses perekonnas. Olin teine laps, kuid esimene poeg perekonnas, kuhu lõpuks kuulus isa kolm naist ja 13 last. Elasime vanaisa õlgkatusega savimajas, kus oli neli tuba. Koos meiega elasid seal veel vanaema ning isa kolm venda oma peredega.

Minu lapsepõlv oli üsnagi armetu. Peamiseks põhjuseks oli isa halb tervis. Ta kannatas kroonilise kõhuvalu käes, mis kestis kuni tema surmani palju aastaid hiljem. See tundmatu haigus ei allunud ühelegi taimravi ega tavameditsiini meetodile, mida üks Aafrika talupere endale lubada võis. Palju öid veetsime nuttes isa kõrval, kui ta hommikuse kukelauluni piineldes põrandal vähkres. Tihtipeale olid vanemad kodunt ära, et leida mingitki ravi isa haigusele, ning siis olin koos õdede-vendadega vanaema hoole all.

 Meie pere elatus jamsi, manioki ja koolapähklite kasvatamisest ning müümisest. Oma tagasihoidliku sissetuleku suurendamiseks kogusime vähesel määral ka kautšukit. Põhitoiduks oli meil jamss. Sõime seda hommikul, tampisime seda lõunaks ning see oli meile toiduks ka õhtul. Aeg-ajalt sõime vahelduseks küpsetatud jahubanaane.

Meie pere elus oli tähtsal kohal esivanemakultus. Asetasime esivanematele mõeldud toidu tokkide ette, mille otsa olid seotud kauritigude kojad. Isa kummardas ka üht ebajumalat, mis pidi eemale peletama kurjad vaimud ja nõiad.

Kui olin viieaastane, kolisime ajutiselt ühte põllutöölaagrisse, mis asus meie külast umbes 11 kilomeetri kaugusel. Seal sai isa lisaks oma kõhuhädale ka ühe niitussitõve. Päeval ei saanud ta töötada ning öösel põhjustas talle tohutut piina kõhuvalu. Mina nakatusin aga tüüfusesse, mis levib liivakirpude kaudu. Nõnda elatusimegi lõpuks sugulastelt saadud abist. Et mitte viletsusse surra, kolisime tagasi kodukülla Ewossasse. Isa soovis, et minust, tema esimesest pojast, saaks midagi enamat kui vaid end hädavaevu ära elatav talupidaja. Ta arvas, et hea haridus aitab mul perekonna elujärge parandada ning oma õdede-vendade eest hoolitseda.

Puutun kokku mitmesuguste religioonidega

Kui olime kodukülla tagasi kolinud, alustasin oma kooliteed. See viis mind kokku mitmesuguste ristiusu religioonidega. 1950. aastatel oli läänelik haridus tihedalt läbi põimunud koloniaalvõimude religiooniga. Kuna käisin katoliiklikus algkoolis, pidi minust saama roomakatoliiklane.

Aastal 1966, mil sain 19-aastaseks, võeti mind vastu baptisti keskkooli, mis asus Ewossast umbes 8 kilomeetri kaugusel Ewohinmi linnas. Selles koolis minu usuline haridus muutus. Kuna käisin nüüd protestantlikus koolis, ei lubanud katoliku preestrid mul enam pühapäevasest missast osa võtta.

Baptisti koolis puutusin esimest korda kokku Piibliga. Ehkki käisin ikka katoliku kirikus, lugesin igal pühapäeval pärast jumalateenistust ise Piiblit. Jeesus Kristuse õpetused köitsid mind ning tekitasid minus soovi elada mõttekat, Jumalale pühendatud elu. Mida rohkem lugesin Piiblit, seda suuremat vastikust tundsin mõningate religioonijuhtide silmakirjalikkuse ja paljude ilmikute ebamoraalse eluviisi vastu. See, mida nägin nime poolest kristlaste hulgas, oli niivõrd erinev sellest, mida Jeesus ja tema jüngrid õpetasid ning tegid.

Mõned konkreetsed juhtumid šokeerisid mind eriti. Kord läksin ühe kohaliku kristliku usuõpetaja poodi palvehelmeid ostma ning nägin poe uksepiidal rippumas juju-amuletti. Ühel teisel korral püüdis baptisti kooli direktor mind seksuaalselt ahistada. Sain hiljem teada, et ta on homoseksualist ning oli teisigi ahistanud. Mõtlesin nendele juhtumitele ning küsisin endalt: „Kas Jumal kiidab heaks sellised religioonid, mille liikmeid ning isegi juhte ei peeta ränkade pattude eest vastutavaks?”

 Vahetan usku

Sellegipoolest meeldis mulle Piiblist loetu ning otsustasin lugemist jätkata. Sel ajal hakkasin mõtlema 15 aastat tagasi lausutud isa sõnadele: „Siin maa peal on rahu ainult Jehoova tunnistajatel.” Pelgasin aga veidi seda usku, kuna meie kooli Jehoova tunnistajatest noori pilgati ning aeg-ajalt ka karistati, sest nad ei osalenud hommikupalvusel. Samuti mõned nende õpetused tundusid imelikud. Näiteks oli mul raske uskuda, et ainult 144 000 läheb taevasse (Ilmutuse 14:3). Kuna soovisin minna taevasse, mõtlesin endamisi, ehk see arv sai juba enne minu sündi täis.

Tunnistajate käitumine ja suhtumine erines teistest silmanähtavalt. Nad ei osalenud teiste koolinoorte ebamoraalsetes ja vägivaldsetes tegudes. Minu arvates olid nad tõesti maailmast lahus, nii nagu õigesse religiooni kuulujad Piibli järgi pididki olema (Johannese 17:14–16; Jakoobuse 1:27).

Otsustasin Jehoova tunnistajate kohta rohkem teada saada. 1969. aasta septembris õnnestus mul endale saada raamat „Tõde, mis viib igavesse ellu”. Järgmisel kuul hakkas minuga Piiblit uurima üks pioneer, nagu nimetatakse Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid. Esimene uurimine innustas mind sedavõrd, et võtsin selle raamatu kätte laupäeva õhtul ning lõpetasin lugemise järgmise päeva pärastlõunaks. Otsekohe hakkasin imelistest asjadest, mida olin lugenud, rääkima kaasõpilastele. Nii õpilased kui ka õpetajad arvasid, et mu äsjaleitud usk on mu hulluks ajanud. Teadsin aga, et nii see pole (Apostlite teod 26:24).

Uudised sellest, et kuulutan mingit uut usku, jõudsid ka minu vanemateni. Nad palusid mul otsekohe koju tulla, et teada saada, mis minuga lahti on. Mul polnud kellegi käest nõu küsida, kuna kõik Jehoova tunnistajad olid läinud Ileshasse piirkonnakonvendile. Kodus külvasid ema ja teised sugulased mind küsimuste ja kriitikaga üle. Püüdsin Piiblist õpitut kaitsta nii hästi, kui oskasin (1. Peetruse 3:15).

 Kui neil ei õnnestunud tõestada, et Jehoova tunnistajad on valeõpetajad, proovis mu onu teist lähenemist. Ta pöördus mu poole palvega: „Ära unusta, et sa läksid sinna kooli haridust saama. Kui sa oma õpingud pooleli jätad ja kuulutama hakkad, katkeb su haridustee. Miks sa ei võiks kõigepealt kooli lõpetada ja alles siis oma uue usuga tegelema hakata?” Sel hetkel tundusid need mõtted loogilised ning ma katkestasin Piibli uurimise Jehoova tunnistajatega.

Pärast kooli lõpetamist 1970. aasta detsembris läksin otsejoones kuningriigisaali ning olen käinud Jehoova tunnistajate koosolekutel seniajani. 30. augustil 1971 lasin end Jumalale pühendumise märgiks ristida. See šokeeris nii mu vanemaid kui ka tervet kogukonda. Nende sõnul olin valmistanud neile suure pettumuse, kuna olin Ewossas ja selle ümbruses esimene noor, kes oli saanud riiklikku stipendiumi. Paljud panid mu peale suuri lootusi. Nad ootasid, et kasutan omandatud haridust kogukonna elujärje parandamiseks.

Usuvahetuse tulemused

Perekond ja kogukonna vanemad saatsid mu juurde delegatsiooni, et veenda mind oma usust lahti ütlema. Nende pingutusi saatis needmine. Nad ütlesid: „Kui sa ei ütle lahti sellest usust, on su tulevik läbikukkumisele määratud. Sa ei leia tööd. Sa ei saa ehitada endale maja. Sa ei leia endale naist ega saa lapsi.”

Vastupidiselt nende kurjakuulutavatele ennustustele sain kümme kuud pärast kooli lõpetamist tööd õpetajana. Oktoobris 1972 abiellusin oma armsa naise Veronicaga. Hiljem koolitas valitsus mu põllumajandusvolinikuks. Ostsin oma esimese auto ning hakkasin ehitama maja. 5. novembril 1973 sündis meile esimene tütar Victory ning järgnevatel aastatel lisandusid veel Lydia, Wilfred ja Joan. Aastal 1986 sündis viimane laps Micah. Nad kõik on osutunud meile väga kalliteks lasteks – tõeliseks pärandiks Jehoovalt (Laul 127:3).

Oma elule tagasi vaadates võin öelda, et kõik kogukonna kurjad soovid on pöördunud õnnistusteks. Seepärast paningi esimesele tütrele nimeks Victory (võit). Hiljuti sain kogukonna esindajatelt kirja, kus on öeldud: „Soovime väga, et tuleksid tagasi kodukülla ning osaleksid meie kogukonna arendamises, kuna on näha, et Jumal õnnistab sind.”

Kasvatame lapsi Jumala teedel käima

Teadsime naisega, et me ei saa täita Jumalalt saadud kohustust kasvatada lapsi ning samal ajal ajada taga materiaalset rikkust. Seetõttu oleme õppinud rahulduma lihtsa eluga. Eelistame elada pigem sel viisil kui seista silmitsi teistsuguse eluviisi võimalike tagajärgedega.

Selles maailma osas, kus me elame, on tavaline jagada maja koos teiste peredega ning kasutada ühist vannituba, kööki jne. Olime õnnelikud, et saime igas linnas, kuhu mind valitsuse töötajana saadeti, üürida elamispinna, kus võisime olla ainult oma perega. Tõsi küll, sellised kohad olid palju kallimad, kuid sel viisil ei puutunud meie lapsed liiga palju kokku kahjuliku mõjuga. Olen tänulik Jehoovale, et meil on aastate jooksul õnnestunud kasvatada oma lapsi vaimselt terves keskkonnas.

Samuti on mu naine olnud kodune, et olla koos lastega ning nende eest hoolitseda. Kui mu tööpäev läbi saab, püüame teha midagi koos perega. Teeme kõike koos nagu üks meeskond. See hõlmab perekondlikku piibliuurimist, koguduse koosolekuteks valmistumist ja nendel käimist, kristlikus teenistuses ning ka seltskondlikes üritustes osalemist.

Oleme püüdnud järgida 5. Moosese 6:6, 7 toodud nõuannet, kus innustatakse  vanemaid õpetama oma lapsi nii kodus kui ka igal muul võimalusel. See on ajendanud lapsi otsima sõpru Jehoova tunnistajate, mitte ilmalike kaaslaste hulgast. Nad on õppinud meie eeskujul valima seltskonda, kuna me Veronicaga ei veeda liiga palju aega inimeste seltsis, kes ei jaga meie uskumusi (Õpetussõnad 13:20; 1. Korintlastele 15:33).

Muidugi ei ole vaid meie õpetus ja juhatus mõjutanud positiivselt meie lapsi. Meie kodu oli ja on ka praegu avatud innukatele kristlastele, kellest paljud on Jehoova tunnistajate reisivad ülevaatajad. Aeg, mida need küpsed kristlased on meie perega veetnud, on andnud lastele võimaluse jälgida nende ennastohverdavat elu ja sellest õppida. See on tugevdanud meie poolt õpetatut ning tõde on jõudnud laste südamesse.

Jumalale andumus on toonud tasu

Oleme praegu naise ja nelja lapsega täisajalised teenijad. Esimest korda alustasin pioneeritööd 1973. aastal. Aastate jooksul olen majanduslikel põhjustel selle mitmel korral pidanud katkestama. Mul on mõnikord olnud ka eesõigus õpetada Kuningriigi teenistuskoolis, mis jagab väljaõpet Jehoova tunnistajate kristlikele ülevaatajatele. Praegu osalen haiglasidekomitee töös ning olen Uhonmora linna ülevaataja.

Meie kaks esimest tütart Victory ja Lydia on õnnelikus abielus tublide kristlike kogudusevanematega. Nad teenivad koos abikaasaga Nigeeria Jehoova tunnistajate harubüroos Igiedumas. Meie vanim poeg Wilfred on teenistusabiline ning noorim poeg Micah on aeg-ajalt abipioneer. Joan lõpetas 1997. aastal keskkooli ning alustas üldpioneerteenistust.

Üks minu elu kõige tasutoovamaid kogemusi on olnud võimalus aidata teistel Jehoova Jumalat teenima hakata. Nende hulgas on ka mu suurpere liikmeid. Isa tegi pingutusi, et Jehoovat teenida, kuid mitmenaisepidamine takistas tema edenemist. Lapsepõlvest alates olen inimesi armastanud. Kui näen teisi kannatamas, tunduvad minu enda probleemid tähtsusetud. Arvan, et inimesed panevad tähele minu siirast soovi neid aidata ning seetõttu on neil lihtsam minuga rääkida.

Aitasin Jumala eesmärke tundma õppida ühel noormehel, kelle oli raske õnnetus haigevoodisse aheldanud. Ta oli töötanud elektrijaamas, kus ta sai tugeva elektrilöögi, mis halvas kogu tema keha rindkerest allapoole. Ta oli nõus Piiblit uurima ning võttis vähehaaval õpitu omaks. Kui ta 1995. aasta 14. oktoobril meie kodu lähedal jões ristiti, oli see esimene kord pärast 15 aastat, mil ta oma voodist välja sai. Ta ütles, et see oli tema elu kõige õnnelikum päev. Nüüd teenib ta koguduses teenistusabilisena.

Tahan öelda, et ma ei kahetse sugugi seda 30 aastat tagasi tehtud valikut teenida Jehoovat koos tema ühtse pühendunud rahvaga. Olen selle rahva seas näinud ehtsat tegudes ilmnevat armastust. Isegi kui Jehoova ustavate teenijate tasu hulgas ei oleks igavese elu lootust, sooviksin ikkagi elada Jumalale andunult (1. Timoteosele 6:6; Heebrealastele 11:6). Jumalale andumus on juhtinud ja tasakaalustanud mu elu ning toonud rõõmu, rahulolu ja õnne nii mulle kui ka mu perele.

[Pilt lk 25]

Koos naise ja lastega aastal 1990

[Pilt lk 26]

Koos naise, laste ja kahe väimehega