Milline on sinu arusaam surmast?

ÜKSKÕIK kui hea tervisega või kui rikkad me ka poleks, käib surm iga päev varjuna meie kannul. See võib tabada meid, kui ületame järgmisel korral tänavat või lebame voodis. Sellised katastroofid nagu 2001. aastal 11. septembril toimunud terrorirünnakud New Yorgis ja Washingtonis seavad meid silmitsi tõsiasjaga, et „viimne vaenlane” surm leiab omale ohvreid igasugustelt elualadelt ja kõigist vanusegruppidest inimeste seast, nõudes vahel vaid mõne minuti jooksul tuhandeid elusid (1. Korintlastele 15:26).

Sellegipoolest paistab surm inimesi köitvat. Miski ei näi suurendavat paremini ajalehtede läbimüüki ega tõmbavat rohkem inimesi telerite ette kui teated surmast, eriti veel uudised sellistest sündmustest, kus suur hulk rahvast saab kohutaval viisil surma. Paistab, et inimestele ei saa sellest kunagi küllalt, põhjustagu surma kas siis sõjad, loodusõnnetused, kuritegevus või haigused. Surm satub lausa haiglasliku tähelepanu keskpunkti avaliku elu tegelaste ja kuulsuste surma korral, mil emotsioonid tuuakse esile kõige hämmastavamal moel.

Kõike seda ei saa eitada. Inimesi jääb lummama surm – teiste surm. Enda surmale mõeldes nad aga kohkuvad tagasi. Oma surm on teema, millele enamik meist ei taha mõelda.

Kas surm teeb nõutuks?

Iseenese surmast mõtlemine on alati olnud ebameeldiv ja nii see ka jääb. Miks on see nõnda? Sellepärast, et Jumal on istutanud meisse tugeva soovi elada igavesti. „Ta on nende südamesse pannud ka igaviku,” ütleb Piibel (Koguja 3:11). Surma paratamatus on tekitanud seega inimestes sisemise konflikti, pideva ebakõla. Et selle sisemise konfliktiga toime tulla ja rahuldada oma loomulikku soovi elada edasi, on inimesed mõelnud välja kõikvõimalikke uskumusi, alates hinge surematuse õpetusest ja lõpetades reinkarnatsiooniga.

Igatahes on surm ebameeldiv ja hirmus sündmus ning surma kardetakse kõikjal. Me ei peaks seega üllatuma, et üldiselt peab inimühiskond surma heidutavaks väljavaateks. Üks põhjus on see, et surm näitab, kui tühine on elu, mis on pühendatud rikkuse ja mõjuvõimu taotlemisele.

 Üksi surmaga silmitsi jäädes?

Möödunud ajal sai surmahaigust põdev või surmavalt haavatud inimene tavaliselt surra oma kodus, tuttavas ja meeldivas ümbruses. Nii oli see tihtipeale Piibli aegadel ja nii on see mõnel maal siiani (1. Moosese 49:1, 2, 33). Sellisel juhul tuleb pere kokku ja lapsedki osalevad vestluses. Iga pereliige näeb, et tema üksinda pole kurb, ning saab lohutust teadmisest, et ta jagab vastutust ja leina teistega.

Täiesti vastupidine on olukord ühiskonnas, kus surmast rääkimist peetakse tabuks või haiglaseks ning kus lapsed lükatakse kõrvale põhjendusel, et see on nende jaoks liiga raske teema. Tänapäeval surrakse mitmes mõttes teistmoodi kui minevikus. Tihti juhtub see üksildasemalt. Ehkki enamik inimesi eelistaks surra rahulikult kodus, oma pere hoole all, on paljude jaoks karm tõsiasi see, et nad surevad haiglas, tavaliselt teistest eraldatuna ja valudes, olles ühendatud mingi hirmuäratava kõrgtehnoloogilise aparaadiga. Lisaks sureb miljoneid inimesi anonüümselt – nad on genotsiidi, nälja, AIDSi, kodusõja või äärmise vaesuse nimetud ohvrid.

Teema, mille üle tasub mõtiskleda

Piibel ei laida maha surma peale mõtlemist. Tegelikult ütleb Koguja 7:2: „Parem on minna leinakotta kui pidukotta, sest seal on kõigi inimeste lõpp.” Seistes silmitsi surma reaalsusega, võime jätta kõrvale oma igapäevased mured ja tegevused ning keskenduda elu lühidusele. See võib aidata meil elada oma elu eesmärgikindlamalt, selle asemel, et seda lihtsalt kuidagimoodi mööda lasta või raisata.

Milline on sinu arusaam surmast? Kas sa oled uurinud oma tundeid, uskumusi, lootusi ja kartusi elu lõpu suhtes?

Nagu inimene ei suuda seletada elu olemust, nii ei suuda ta seletada ega mõista surma olemust. Ainus isik, kellel on autoriteeti sel teemal rääkida, on meie Looja. Tema juures on „eluallikas” ja temal „on surmast väljapääsutee” (Laul 36:10; 68:21). Tundub ehk üllatav, kuid mõningate surma kohta levinud uskumuste uurimine Jumala Sõna valguses võib olla nii lohutav kui ka julgustav. Piiblist ilmneb, et surm ei pruugi sugugi olla kõige lõpp.

[Väljavõte lk 4]

Surma võimaluse teadvustamine aitab meil elada oma elu mõttekamalt