„Nad vajusid sügavusse”

„Vetevood katsid nad, nad vajusid sügavusse kivina!”

NENDE laulusõnadega väljendasid Mooses ja iisraellased oma rõõmu pääsemise üle läbi Punase mere ja neid taga ajanud egiptlastest vaenlaste – vaarao ja tema sõjaväe – lõplikku hävitamise üle (2. Moosese 15:4, 5).

See oli selge õppetund igale selle tähelepanuväärse sündmuse tunnistajale. Mitte kellelgi ei õnnestu Jehoova autoriteedi vastu välja astuda ning ellu jääda. Ent vaid mõni kuu hiljem astusid silmapaistvad iisraellased Korah, Daatan ja Abiram ning nende 250 toetajat avalikult välja autoriteedi vastu, mille Mooses ja Aaron olid Jumalalt saanud (4. Moosese 16:1–3).

Kooskõlas Jehoovalt saadud juhendiga hoiatas Mooses iisraellasi, et nad mässajate telkidest eemale hoiaksid. Toetatuna kodakondsetest, hoidsid Daatan ja Abiram väljakutsuvalt oma seisukohast kinni. Siis teatas Mooses, et Jehoova ise teeb rahvale selgeks, et need mehed „on põlanud Jehoovat”. Seepeale laskis Jehoova maal nende jalge all lõhkeda. „Nõnda läksid nemad ja kõik, mis neil oli, elusalt hauda ja maa kattis neid.” Mis juhtus Korahi ja teiste mässajatega? „Jehoova juurest väljus tuli ning põletas need kakssada viiskümmend meest, kes olid ohverdanud suitsutusrohtu!” (4. Moosese 16:23–35; 26:10.)

Nii vaarao oma sõjaväega kui ka need kõrbes mässanud hävisid, sest nad ei tunnustanud Jehoova autoriteeti ega tema osalust oma rahva ettevõtmistes. Seega on hädavajalik, et kõik, kes otsivad neil rasketel aegadel Jehoovalt kaitset, õpiksid teda kui Kõigekõrgemat ja Kõigeväelist tundma ning kuuletuksid temale. Seda tehes võivad nad olla täiesti kindlad Jehoova julgustavates sõnades: „Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu! Aga sa vaatled oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele! Sest sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks!” (Laul 91:1, 7–9).