Vaadelgem lähemalt mõningaid müüte surma kohta

ESITA

Vaadelgem lähemalt mõningaid müüte surma kohta

KOGU ajaloo vältel on inimene tundnud kimbatust ja kartust sünge väljavaate ees, et ta peab surema. Niisugust kartust on suurendanud segu valedest religioossetest arusaamadest, populaarsetest kommetest ja sügavalt juurdunud isiklikest uskumustest. Surmahirm võib halvata inimese võime elust rõõmu tunda ja röövida talt usu, et elul on mõte.

Maailmausundid väärivad erilist laitust, kuna nad on propageerinud paljusid üldlevinud müüte surma kohta. Uurides mõningaid neist Piibli tõe valguses, vaata, kas sinu arusaam surmast saab selgemaks.

Esimene müüt: surm on elu loomulik lõpp.

„Surm ... on meie elu lahutamatu osa,” ütleb raamat „Death–The Final Stage of Growth”. Sedalaadi väited peegeldavad uskumust, et surm on kõigi elusorganismide normaalne ja loomulik lõpp. See omakorda on edendanud paljude seas nihilistlikku filosoofiat ja hetkekasu taotlevat põhimõttelagedat käitumist.

Kas surm on aga tõepoolest elu loomulik lõpp? Kõik teadlased nii ei arva. Näiteks bioloog Calvin Harley, kes uurib inimese vananemist, ütles ühes intervjuus end mitte uskuvat, et inimesed on „kavandatud surema”. Immunoloog William Clark märkis: „Surm ei tarvitse olla lahutamatult seotud elu definitsiooniga.” Seymour Benzer California tehnikainstituudist sõnab mõtlikult, et „vananemist on kella asemel parem võrrelda stsenaariumiga, mida me loodetavasti saame muuta”.

Teadlased on inimkeha ehitust uurides hämmelduses. Nad leiavad, et meile on antud ressursse ja võimeid, mida on kaugelt rohkem, kui meie 70–80 aasta pikkune eluiga nõuab. Teadlased on näiteks avastanud, et inimese ajul on tohutu mälumaht. Ühe teadlase hinnangul võib meie aju mahutada informatsiooni, mis „täidaks umbes kakskümmend miljonit köidet. Sellist hulka raamatuid võib leida vaid maailma suurimatest raamatukogudest”. Mõned neuroloogid arvavad, et inimene kasutab keskmise eluea jooksul kõigest sajandikku protsenti (kümnetuhandikku) oma potentsiaalsest ajumahust. Võiks küsida: „Miks siis on meie ajumaht nii suur, et me normaalse eluaja jooksul suudame sellest kasutada vaevalt murdosakest?”

Mõtle ka sellele, kui ebaloomulik tundub inimeste jaoks surm. Enamikule on abikaasa või lapse surm kõige traumaatilisem kogemus elu jooksul. Sageli on inimese tundeelu pärast lähedase surma pikka aega segamini löödud. Isegi need, kes väidavad, et surm on inimeste jaoks loomulik, ei suuda leppida mõttega, et nende enda surm tähendab kõige lõppu. Meditsiiniajakiri „British Medical Journal” rääkis „ekspertide üldlevinud eeldusest, et igaüks tahab elada nii kaua kui võimalik”.

Kui pidada silmas inimese tavapärast reageeringut surmale, tema hämmastavat võimet mäletada ja õppida ning tema sisemist igatsust igaviku järele, kas pole siis selge, et ta oli loodud elama? Tõepoolest, Jumal ei loonud inimesi nii, et surm oleks olnud nende elu loomulik lõpp, vaid ta lõi nad väljavaatega elada igavesti. Pane tähele, mida Jumal ütles esimese inimpaari tuleviku kohta: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1. Moosese 1:28). Kui imeline ja kestev tulevik see küll on!

Teine müüt: Jumal võtab inimesed surma kaudu enda juurde.

Üks 27-aastane naine, kes oli suremas ja kellest pidi maha jääma kolm last, ütles ühele katoliku nunnale: „Ära tule mulle rääkima, et see on Jumala tahe minu suhtes. ... Ma saan väga vihaseks, kui keegi teine mulle seda ütleb.” Ometi õpetavad paljud religioonid surma kohta just seda, et Jumal võtab inimesed enda juurde.

Kas Looja on tõesti nii julm, et ta nuhtleks meid tundetult surmaga, teades, et see murrab meie südame? Ei, Piibli Jumal seda ei tee. 1. Johannese 4:8 on öeldud, et „Jumal on armastus”. Pane tähele, see ei ütle, et Jumalal on armastus või et Jumal on armastav, vaid seda, et Jumal on armastus. Jumala armastus on nii tugev, ehe ja täiuslik ning on nii tihedalt põimunud tema isiksuse ja tegudega, et teda võib sobivalt pidada lausa armastuse kehastuseks. See pole Jumal, kes võtab inimesed surma kaudu enda juurde.

Valereligioon on tekitanud paljudes segadust surnute asukoha ja seisundi suhtes. Taevas, põrgu, puhastustuli, eelpõrgu – need ja mitmed teised paigad on arusaamatud ja koguni kohutavad. Piibel aga ütleb, et surnud on teadvuseta. Nad on seisundis, mida võiks võrrelda unega (Koguja 9:5, 10; Johannese 11:11–14). Seega ei peaks me muretsema, mis juhtub meiega pärast surma, nagu me ei peaks ka muretsema inimese pärast, keda näeme sügavalt magamas. Jeesus rääkis ajast, „mil kõik, kes on haudades, ... tulevad välja” ja saavad uuesti elada paradiislikul maal (Johannese 5:28, 29; Luuka 23:43).

Kolmas müüt: Jumal võtab väikesed lapsed ingliteks.

Elisabeth Kübler-Ross, kes uuris ravimatuid haigeid, viitas veel ühele usklike seas levinud arusaamale. Rääkides tõestisündinud loost, ütles ta: „Väikesele tüdrukule, kes on kaotanud oma venna, pole mõistlik öelda, et Jumal armastab väikeseid poisse nii väga, et ta võttis väikese Johnny taevasse.” Selline väide asetab Jumala halba valgusse ja ei anna tema isiksusest ega tegutsemisest õiget pilti. Dr Kübler-Ross jätkas: „Kui see väike tüdruk kasvas suureks, ei osanud ta selle vihatundega Jumala vastu kuidagi toime tulla. See viis lõpuks psühhootilise depressioonini, kui ta kolmkümmend aastat hiljem oma väikese poja kaotas.”

Miks peaks Jumal võtma ära lapse ja tegema ta ingliks – otsekui vajaks Jumal last rohkem kui lapse vanemad? Kui oleks tõsi, et Jumal võtab lapsed ära, siis kas ei teeks see temast armastusetu ja iseka Looja? Vastupidi sellisele arusaamale ütleb Piibel: „Armastus on Jumalast” (1. Johannese 4:7). Kas armastuse Jumal põhjustaks sellise kaotuse, mida ei pea mõistlikuks isegi vähese moraalitajuga inimesed?

Miks siis lapsed ikkagi surevad? Osaliselt vastab Piibel sellele kirjakohas Koguja 9:11 (UM): „Aeg ja ettenägematu juhtum tabab neid kõiki.” Laul 51:7 ütleb, et me kõik oleme ebatäiuslikud, eostamisest saadik patused. Praegusel ajal sureb iga inimene lõpuks mingil põhjusel. Mõnikord võib surm tabada last juba enne sündimist ja ta sünnib surnult. Teistel juhtudel hukkuvad lapsed kohutavate olude või mingi õnnetuse tõttu. Jumal ei ole selliste juhtumite eest vastutav.

Neljas müüt: mõningaid inimesi piinatakse pärast surma.

Paljud religioonid õpetavad, et kurjad lähevad tulisesse põrgusse ning et neid piinatakse seal igavesti. Kas see õpetus on loogiline ja põhineb Pühakirjal? Inimeste eluiga piirdub 70–80 aastaga. Isegi kui keegi on teinud kogu oma elu äärmiselt palju kurja, kas siis igavene piinamine oleks talle õiglane karistus? Kindlasti mitte. On väga ebaõiglane piinata inimest igavesti pattude eest, mida ta on teinud oma lühikese elu jooksul.

Ainult Jumal võib anda teada, mis juhtub inimesega pärast surma, ja ta on teinud seda oma kirjapandud Sõnas Piiblis. Piibel ütleb järgmiselt: „Nagu sureb üks [loom], nõnda sureb teine [inimene], ja neil kõigil on ühesugune hing ... Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” (Koguja 3:19, 20). Siin ei räägita midagi tulisest põrgust. Kui inimesed surevad, pöörduvad nad tagasi põrmu ehk olematusse.

Et inimest saaks piinata, peab ta olema teadvusel. Kas surnud on teadvusel? Jällegi annab Piibel vastuse: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb!” (Koguja 9:5). Surnud „ei tea enam midagi” ja seega on neil võimatu tunda kusagil piina.

Viies müüt: surm on meie olemasolu täielik lõpp.

Surres me lakkame olemast, kuid see ei tähenda, et kõik on tingimata lõppenud. Ustav mees Iiob teadis, et ta läheb pärast surma hauda, surmavalda. Ent kuula tema palvet Jumala poole: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles! Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? ... Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle” (Iiob 14:13–15).

Iiob uskus, et kui ta on ustav surmani, siis Jumal mäletab teda ja äratab ta määratud ajal üles. Nii uskusid kõik Jumala teenijad muistsel ajal. Jeesuski kinnitas seda lootust ja näitas, et Jumal kasutab teda surnute ülesäratamisel. Meile on kinnituseks Kristuse enda sõnad: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Johannese 5:28, 29).

Väga lähedal on aeg, mil Jumal kõrvaldab kogu kurjuse ja rajab uue maa taevase valitsuse alluvusse (Laul 37:10, 11; Taaniel 2:44; Ilmutuse 16:14, 16). Tulemuseks on see, et üle kogu maa saab olema paradiis, mis on asustatud Jumala teenijatega. Piibel ütleb: „Ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!”” (Ilmutuse 21:3, 4).

Hirmust vabad

Ülestõusmislootus ja teadmised Isikust, kes on selle korralduse teinud, võivad sulle lohutust tuua. Jeesus lubas: „[Te] tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:32). See hõlmab meie vabastamist ka hirmust surma ees. Jehoova on ainus, kes võib muuta vananemis- ja surmaprotsessi ning anda meile igavese elu. Kas Jumala tõotusi võib uskuda? Jah, võib, sest Jumala Sõnas öeldu läheb alati täide (Jesaja 55:11). Me innustame sind omandama rohkem teadmisi Jumala eesmärkide kohta seoses inimkonnaga. Jehoova tunnistajad aitavad sind selles meelsasti.

[Väljavõte lk 6]

Surmahirm võib halvata inimese võime elust rõõmu tunda

[Teabegraafika lk 7]

MÕNED LEVINUD MÜÜDID SURMA KOHTA MIDA ÜTLEB PÜHAKIRI?

● Surm on elu loomulik lõpp 1. Moosese 1:28;2:17;

Roomlastele 5:12

● Jumal võtab inimesed surma Iiob 34:15;

kaudu enda juurde Laul 37:11, 29; 115:16

● Jumal võtab väikesed lapsed Laul 51:7; 104:1, 4;

ingliteks Heebrealastele 1:7, 14

● Mõningaid inimesi piinatakse Laul 146:4;

pärast surma Koguja 9:5, 10;