Õppetund Rooma ajaloost

„KUI ma inimeste kombel olen Efesoses võidelnud metsalistega.” Mõned on neist 1. Korintlastele 15:32 sõnadest järeldanud, et apostel Paulust sunniti Rooma areenil võitlema. Me ei tea, kas see vastab tõele või mitte, kuid areenidel peetavad võitlused elu ja surma peale olid tol ajal üldlevinud. Mida jutustab ajalugu areenidest ja seal toimunust?

Kristlastena soovime kujundada oma südametunnistust Jehoova mõtteviisi järgi, et see võiks aidata meil langetada otsuseid tänapäevase meelelahutuse kohta. Mõelgem näiteks järgnevate sõnade põhjal sellele, kuidas suhtub Jumal vägivalda: „Ära ole kade mehele, kes teeb vägivalda, ja ära vali ühtki tema teedest” (Õpetussõnad 3:31). Varakristlastel oli sellest nõuandest abi ajal, mil paljud nende kaasaegsed sattusid vaimustusse Rooma gladiaatorite võitlustest. Vaadelgem sellistel üritustel toimunu valgusel, millise selge õppetunni annab see tänapäeva kristlastele.

 Kaks relvastatud gladiaatorit seisavad Rooma areenil vastamisi. Kui esimesed mõõgahoobid on tabamas kilpi, ergutab pöörane rahvahulk hüüetega oma soosikut. See on meeleheitlik võitlus. Varsti langetab üks haavatud ja võitlusvõimetu mees käed ja laskub põlvili, tunnistades seeläbi oma lüüasaamist ja paludes armu. Lärm on kõrvulukustav. Osa rahvast nõuab armu, osa surma. Kõikide pilgud on suunatud keisrile. Ta võib rahvamassi meeleolu hoolega tähele pannes alistatud võitleja kas vabastada või allapööratud pöidlaga žesti tehes surma mõista.

Roomlased olid tulihingelised gladiaatorite vaatemängude jälgijad. On ehk üllatav teada, et algselt peeti selliseid võitlusi suursuguste isikute matustel. Arvatakse, et sellised võitlusmängud said alguse inimohvrite toomisest oskaanide ja samniidide hulgas (elasid praeguse Itaalia keskalal). Ohvrid pidid lepitama surnute vaime. Selliseid võitlusi kutsuti sõnaga munus ehk ’and’ (mitmuses munera). Esimesed kirjalikud teated on aastal 264 e.m.a peetud Rooma mängude kohta, mil härjaturul võitles kolm paari gladiaatoreid. Marcus Aemilius Lepiduse matustel peeti 22 duelli. Publius Liciniuse matustel oli vastamisi 60 paari gladiaatoreid. Aastal 65 e.m.a saatis Julius Caesar võitlusareenile 320 paari gladiaatoreid.

„Aristokraatide matused olid poliitilised sündmused,” ütleb ajaloolane Keith Hopkins, „ja et matusemängud olid linnakodanikest valijate seas populaarsed, olid neil poliitilised tagamaad. Põhilise tõuke gladiaatorite vaatemängude aina suursugusemaks muutumiseks andis poliitiline rivaalitsemine ambitsioonikate aristokraatide vahel.” Augustuse valitsusajaks (27 e.m.a – 14 m.a.j) oli munera muutunud heldekäeliseks kingituseks – rahvamasside meelelahutuseks –, mida pakkusid rikkad riigiametnikud, et edendada oma poliitilist karjääri.

Osalejad ja väljaõpe

Võib kerkida küsimus, kes need gladiaatorid olid? Need võisid olla kas orjad, surmamõistetud kurjategijad, sõjavangid või ka vabad mehed, keda ahvatles põnevus või lootus võita kuulsust ja rikkust. Kõik said väljaõppe koolis, mis meenutas vanglat. Raamat „Giochi e spettacoli” („Vaatemängud ja etendused”) annab teada, et väljaõpet saavad gladiaatorid „olid valvurite järelevalve all ning allutatud rangele distsipliinile, äärmiselt karmidele reeglitele ning iseäranis ränkadele karistustele ... Selline kohtlemine põhjustas tihtilugu enesetappusid, vastuhakkusid ja mässusid”. Rooma suurimas gladiaatorite koolis olid üksikkongid vähemalt tuhandele inimesele. Mehed said erinevat väljaõpet. Ühed neist kandsid soomusrüüd, kilpi ja mõõka, teised aga võrku ja teravat kolmharki. Kolmandaid treeniti võitlema metsloomadega veel ühes populaarses vaatemängus – jahipidamises. Kas ehk viitas Paulus just sedalaadi üritusele?

Mängude korraldajad võisid abisaamiseks pöörduda gladiaatorite koolide omanike poole, kes värbasid ja treenisid 17–18-aastaseid noormehi gladiaatoriteks. Inimeludega kaubitsemine oli tulus äri. Ühe hiilgava vaatemängu käigus, mille korraldas Traianus oma sõjalise võidu tähistamiseks, aeti areenile 10 000 gladiaatorit ja 11 000 metslooma.

 Päev areenil

Hommikused tunnid areenil olid pühendatud jahipidamisele. Areenile võidi ajada kõikvõimalikke metsloomi. Pealtvaatajatele pakkus erilist naudingut see, kui vastamisi olid paariviisi härg ja karu. Tihti seoti need kaks omavahel kokku, et nad võitleksid, kuni üks sureb, seejärel tegi jahimees ellujäänud loomale lõpu peale. Populaarne oli ka võitlus lõvi ja tiigri või elevandi ja karu vahel. Jahimehed demonstreerisid oma oskusi, tappes selliseid impeeriumi eri nurkadest kokku toodud eksootilisi loomi nagu leopardid, ninasarvikud, jõehobud, kaelkirjakud, hüäänid, kaamelid, hundid, metssead ja antiloobid, hoolimata sealjuures kuludest.

Efektsed dekoratsioonid tegid küttimisest unustamatu vaatemängu. Metsamaastiku kujutamiseks kasutati kive, tiike ja puid. Mõnele areenile ilmusid metsloomad nagu imeväel tänu lavaalustele tõsteseadmetele ja langetusluukidele. Loomade etteaimamatu käitumine lisas põnevust, kuid tundub, et küttimise tegi eriliselt paeluvaks just sellega seotud julmus.

Järgmisena olid kavas hukkamised. Nende täideviimisel taotleti originaalsust. Mängiti mütoloogilisi näidendeid, milles näitlejad surid päriselt.

Pärastlõunal võitlesid omavahel erisugused gladiaatorirühmad, kes kasutasid erinevaid relvi ja olid omandanud täiesti erineva võitlustehnika. Mõned, kes surnukehasid areenilt minema lohistasid, olid kostümeeritud allilmajumalaks.

Mõju pealtvaatajatele

Kuna rahva himu võitlust näha oli täitmatu, kihutati vastupunnivaid võitlejaid piitsa või tulise raudora abil taplusesse. Rahvas röökis: „Miks ta läheb mõõgale vastu nii argpükslikult? Miks raiub ta nii jõuetult? Miks ei taha ta surra? Andke talle piitsa, et ta oma haavade eest kätte maksaks! Võtku nad mõõgalöögid vastu palja rinnaga!” Rooma riigimees Seneca kirjutab, et ühel vaheajal teadustati: „Et ka vahepeal midagi toimuks, pakume väikest kõrilõikamist!”

Pole siis mingi ime, kui Seneca möönab, et koju naastes oli ta „palju julmem ja ebainimlikum”. See pealtvaataja aus ülestunnistus peaks panema meid tõsiselt mõtlema. Kas ehk ei mõju mõned tänapäeva spordisündmused pealtvaatajaile samamoodi, nii et ka nemad muutuvad „palju julmemaks ja ebainimlikumaks”?

Mõned võisid olla tänulikud, et nad sealt üleüldse eluga pääsesid. Kui üks pealtvaataja tegi kord teravmeelse märkuse Domitianuse kohta, laskis keiser ta oma kohalt minema tirida  ja koertele visata. Kui nappis kurjategijaid, keda hukata, andis Caligula käsu võtta kinni sektorijagu rahvast ja visata metsloomadele. Kui aga lavaseadeldised ei töötanud nii, nagu Claudiusele meeldis, käsutas ta vastutavad mehhaanikud areenile võitlema.

Pealtvaatajate sõge innukus viis ka õnnetuste ja märatsemiseni. Üks Roomast veidi põhja pool asunud amfiteater varises kokku ja teadaolevalt hukkus tuhandeid inimesi. 59. aastal m.a.j puhkes Pompeis ühe vaatemängu ajal märul. Tacitus jutustab, et kokkupõrge kohaliku rahva ja naaberlinnast tulnud rivaalide vahel algas solvangute vahetamisega ja jätkus kivide loopimisega, lõpuks aga läksid käiku mõõgad. Paljusid köndistati või haavati ja paljud said surma.

Selge õppetund

Hiljutine väljapanek („Sangue e arena” ehk „Veri ja liiv”) Rooma Colosseumis aitas tõmmata paralleele munera ja tänapäeva vahele. On tähelepanuväärne, et seal näidati videoklippe härjavõitlusest, profipoksist, kohutavatest kokkupõrgetest auto- ja mootorrattavõidusõitudel, sportlaste metsikutest kaklustest võistluste ajal ja pealtvaatajate märatsemisest. Esitluse lõpus näidati linnulennult Colosseumi. Mida oleksid külastajad pidanud sellest järeldama? Kui paljud võtsid sellest õppust?

Koera-, kuke- ja härjavõitlused ning vägivaldne sport on tänapäeval mõnel maal üldlevinud. Auto- ja motospordis riskitakse inimeludega, et pakkuda tohututele rahvahulkadele põnevust. Mõelgem ka igapäevastele telesaadetele. Ühel läänemaal tehtud uurimuses tõdeti, et tavaline televiisorit vaatav laps on kümne aasta vanuseks saades olnud keskmiselt 10 000 mõrva ja 100 000 kallaletungi tunnistajaks.

Neist vaatemängudest saadavad naudingud „ei sobi ühte ei õige religiooni ega siira sõnakuulelikkusega tõelisele Jumalale”, ütles kolmanda sajandi kirjamees Tertullianus. Tema pidas neil mängudel viibijaid tapmise kaasosalisteks. Mida võib öelda tänapäeva kohta? Oleks hea endalt küsida: „Kas mina lahutan televiisori või Interneti vahendusel meelt vaatepiltidega verest, surmast ja vägivallast?” Tasub meeles pidada, et Laul 11:5 ütleb: „Jehoova katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing!”

[Kast lk 28]

Võitlused „surnute lepitamiseks”

Kolmanda sajandi kirjamees Tertullianus ütleb gladiaatorite võitluste algupära kohta: „Andes julmusele veidi tsiviliseerituma vormi, uskusid vanaaja rahvad end osutavat sedasorti vaatemänguga teeneid surnutele. Vanasti arvati, et surnute hingi on võimalik lepitada inimverega ja seepärast ohverdati matustel vange või selleks ostetud armetus seisundis orje. Hiljem arvati paremaks varjata oma jumalakartmatust seeläbi, et seda kommet harrastati kui meelelahutust. Niisiis, pärast seda kui neid isikuid – keda valmistati tegelikult ette surmaminekuks – oli õpetatud kasutama oskuslikult tolleaegseid relvi, tapeti nad kindlaksmääratud matusepäeval kalmu juures. Seega, surma korral leidsid tolle aja inimesed mõrvamisest lohutust. Selline on munus’e algupära. Mõne aja möödudes olid need samavõrra rafineeritud kui julmad – juhul kui metsikud kiskjad ei osalenud inimeste tükkideks rebimises, jäi puhkepäeva meelelahutusest just nagu midagi puudu. Seda, mida surnute lepitamiseks ohverdati, peeti matuseriituseks.”

[Pilt lk 27]

Vanaaja gladiaatori kiiver ja säärekaitse

[Pildid lk 29]

Vanaaja kristlastele oli vägivaldne meelelahutus vastuvõetamatu. Kuidas on lood sinuga?

[Allikaviited]

Poksimine: Dave Kingdon/Index Stock Photography; autoõnnetus: AP Photo/Martin Seppala

[Pildi allikaviide lk 26]

Phoenix Art Museum, Arizona/Bridgeman Art Library