Inimkonna probleemid lõpevad pea!

„KUI humanitaarabi ei ole osa ulatuslikumast, konflikti põhjustele suunatud strateegilisest ja poliitilisest eesmärgist, siis toob see kasu vaid piiratud määral. Kogemused on ikka ja jälle näidanud, et üksnes humanitaarabiga ei saa lahendada probleeme, mis on oma olemuselt poliitilist laadi.” („The State of the World’s Refugees 2000”.)

Hoolimata humanitaarabi andmiseks tehtavatest pingutustest, kasvavad inimkonna probleemid pidurdamatult. Kui suur on püsiva poliitilise lahenduse võimalikkus? Õigupoolest väga väike. Kust kohast siis veel abi loota? Efesose kristlastele saadetud läkituse alguses on tähelepanuväärne kirjakoht, milles apostel Paulus selgitab, kuidas Jumal teeb lõpu kõigile inimkonna probleemidele. Ta näitab isegi, millist abinõu Jumal selleks kasutab – abinõu, mis keskendub kõikide tänapäevaste probleemide algpõhjustele. Kas sa sooviksid Pauluse sõnu lähemalt uurida? Need on kirjas Efeslastele 1:3–10.

„Et Kristuses jälle kokku võetaks kõik”

Apostel selgitab, et Jumala eesmärk on „juhtimine määratud aegade täitudes”. Mida see tähendab? Seda, et Jumal on määranud aja, millal ta „Kristuses jälle kokku [võtab] kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal” (Efeslastele 1:10, UM). Niisiis, Jumal on teinud korraldusi selleks, et kõik nii taevas kui ka maa peal saaks viidud taas harmooniasse tema otsese juhtimise alla. On huvitav, et piibliõpetlane Joseph H. Thayer kommenteerib sõna, mis on tõlgitud väljendiga ’jälle kokku võtma’: „Tooma taas kokku enese juurde ... kõik asjad ja olendid (mis seni on olnud lahutatud patu tõttu) üleüldisesse ühtsusesse Kristuses.”

Siit nähtub, et Jumalal on vaja arvesse võtta seda, kuidas killustatus üldse alguse sai. Meie esivanemad Aadam ja Eeva ühinesid inimajaloo alguses Kurat-Saatanaga mässus  Jumala vastu. Nad tahtsid sõltumatust ehk õigust ise otsustada, mis on hea ja mis on kuri (1. Moosese 3:1–5). Oma õigluse kohaselt heitis Jumal nad enda perest välja ja nad kaotasid osaduse temaga. Nad pärandasid inimkonnale ebatäiuse, mille kohutavaid tagajärgi näeme ka meie tänapäeval (Roomlastele 5:12).

Kurjust on lubatud ajutiselt

„Miks Jumal lubas sellel sündida? Miks ta lihtsalt ei kasutanud oma kõikvõimast väge, et enda tahe maksma panna? Nii oleks saanud meie valu ja kannatusi ära hoida.” Niisugune mõttekäik võib tunduda loogiline. Ent mida selline ülekaaluka jõu kasutamine tegelikult tõestaks? Kas sina imetled või kiidad heaks isiku, kes esimese lahkheli tekkides lihtsalt hävitab oma vastase, kuna tal on selleks jõudu? Vaevalt küll.

Need vastuhakkajad ei seadnud kahtluse alla Jumala kõikvõimast väge. Nad seadsid kahtluse alla hoopis tema valitsemisõiguse ja tema valitsusviisi õigsuse. Et need põhimõttelised küsimused saaksid kõigiks aegadeks lahendatud, määras Jehoova kindlaks ajajärgu, mille kestel ta on lubanud loodutel ise korraldada oma elu ilma tema otsese juhtimiseta (Koguja 3:1; Luuka 21:24). Kui see aeg täis saab, sekkub ta inimkonna asjadesse ja võtab maa juhtimise jälle täielikult enda kätte. Selleks ajaks on ilmselgelt tõestatud, et tema valitsus on ainus, mis suudab tagada inimestele kestva rahu, õnne ja heaolu. Siis kaotatakse kõik inimkonna rõhujad igaveseks (Laul 72:12–14; Taaniel 2:44).

„Enne maailma rajamist”

Kõik selle seadis Jehoova oma eesmärgiks juba kaua aega tagasi. Paulus ütleb, et see oli „enne maailma rajamist” (Efeslastele 1:4). See polnud siiski mitte enne maakera loomist, samuti mitte enne Aadama ja Eeva loomist. Tolleaegne maailm oli „väga hea” ja mäss ei olnud veel puhkenud (1. Moosese 1:31). Millist „maailma” siis apostel Paulus silmas pidas? Ta mõtles Aadama ja Eeva lastest koosnevat maailma – patuseid, ebatäiuslikke inimesi, kellel on väljavaade saada lunastatud. Jehoova teadis juba enne, kui ükski laps oli ilma sündinud, kuidas ta toob kergenduse lunastuskõlvulistele Aadama järeltulijatele (Roomlastele 8:20).

Mõistagi ei peaks me arvama, et kõiksuse Suverään peab tegutsema inimeste viisil. Inimesed koostavad võimaliku hädaolukorra puhuks mitmeid üksikasjalikke tegevuskavasid. Ent kõigeväeline Jumal lihtsalt püstitab eesmärgi ja viib selle täide. Paulus selgitab, kuidas Jehoova võttis nõuks inimkonnale lõpliku kergenduse tuua ning millist abinõu ta kasutab.

Kelle kaudu tuleb abi?

Paulus selgitab, et Kristuse vaimuga võitud jüngrid etendavad erilist rolli Aadama patust tulenenud kahju heastamises. Jehoova „on [meid] valinud [Kristuse] sees”, kirjutab Paulus, valitsema koos Jeesusega taevases Kuningriigis. Edasi selgitab Paulus, et Jehoova on „meid ette ära määra[nud] lapseõiguse osalisiks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde” (Efeslastele 1:4, 5). Muidugi ei määranud Jehoova neid ette kui üksikisikuid. Kuid ta määras ette selle, et üks grupp ustavaid ja pühendunud inimesi heastab ühes Kristusega kõik selle halva, mida Kurat-Saatan koos Aadama ja Eevaga on inimperele põhjustanud (Luuka 12:32; Heebrealastele 2:14–18).

See on tähelepanuväärne! Kui Saatan seadis kahtluse alla Jumala valitsemisõiguse, andis ta mõista, et inimene ei ole veatu loodu, vaid et tugeva surve või ahvatlemise mõjul hakkavad kõik inimesed Jumala valitsuse vastu mässama (Iiob 1:7–12; 2:2–5). Jehoova Jumal seevastu näitas oma „armu au”, kui ta aja möödudes väljendas kindlust  oma maise loodu suhtes sellega, et lapsendas osa Aadama patuseid järeltulijaid oma vaimseteks poegadeks. Neid on väike grupp ja nad võetakse taevasse. Mis eesmärgiga? (Efeslastele 1:3–6; Johannese 14:2, 3; 1. Tessalooniklastele 4:15–17; 1. Peetruse 1:3, 4.)

Nagu kirjutab apostel Paulus, saavad need Jumala lapsendatud pojad „Kristuse kaaspärijateks” tema taevases Kuningriigis (Roomlastele 8:14–17). Kuningate ja preestritena osalevad nad inimpere vabastamises praegusest valust ja kannatustest (Ilmutuse 5:10, EP 97). On tõsi, et „kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini”. Kuid õige pea hakkavad need eriliselt valitud Jumala pojad koos Jeesus Kristusega tegutsema ning kõik sõnakuulelikud inimesed „päästetakse ... kaduvuse orjusest” ja inimkond saab jälle nautida „Jumala laste au vabadust” (Roomlastele 8:18–22).

Vabastamine lunastuse kaudu

Kõik see on võimalik tänu kõige vapustavamale ja ülevamale Jumala armu väljendusele lunastuskõlvulise inimkonna vastu – Jeesus Kristuse lunastusohvrile. Paulus kirjutab: „[Jeesus Kristuses] meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda” (Efeslastele 1:7).

Jeesus Kristus on peamine isik, kelle kaudu Jumala eesmärk täide läheb (Heebrealastele 2:10). Tema lunastusohver on õiguslik alus, mis võimaldab Jehooval lapsendada osa Aadama järeltulijaist oma taevase pere liikmeteks ning vabastada inimkond Aadama patu tagajärgedest, õõnestamata usaldust enda seaduste ja põhimõtete vastu (Matteuse 20:28; 1. Timoteosele 2:6). Jehoova on tegutsenud oma eesmärgi teostamiseks viisil, mis kinnitab tema õigust ja rahuldab täiusliku õigluse nõuded (Roomlastele 3:22–26).

Jumala „saladus”

Tuhandeid aastaid ei paljastanud Jumal täpselt, kuidas ta oma eesmärgi maaga täide viib. Kuid meie ajaarvamise 1. sajandil ta „tegi [kristlastele] teatavaks oma tahtmise saladuse” (Efeslastele 1:9). Paulus ja teised võitud kristlased said selgesti aru Jeesus Kristuse suurejoonelisest rollist Jumala eesmärgi teostumises. Nad hakkasid mõistma ka nende endi kui Kristuse taevase Kuningriigi kaaspärijate erilist rolli (Efeslastele 3:5, 6, 8–11). See kuningriigivalitsus, mille moodustavad Jeesus Kristus ja tema kaasvalitsejad, ongi abinõu, mida Jumal kasutab jääva rahu toomiseks mitte ainult taevas, vaid ka maa peal (Matteuse 6:9, 10). Selle valitsuse kaudu taastab Jehoova maa peal olukorra, mis vastab tema esialgsele eesmärgile (Jesaja 45:18; 65:21–23; Apostlite teod 3:21).

Tema määratud aeg, millal maakeralt pühitakse minema igasugune rõhumine ja ebaõiglus, saabub lähitulevikus. Seda taastamisprotsessi alustas Jehoova aga juba 33. aasta nelipühal. Kuidas? Sel ajal hakkas ta koguma kokku „kõike, mis on taevastes”, ehk inimesi, kes hakkavad koos Kristusega taevas valitsema. Nende hulka kuulusid ka Efesose kristlased (Efeslastele 2:4–7). Hiljem, meie ajal, on Jehoova kogunud  kokku seda, „mis on maa peal” (Efeslastele 1:10). Ülemaailmse kuulutustöö kaudu annab ta kõigile rahvaile teada hea sõnumi oma kuningriigivalitsusest, mille eesotsas on Jeesus Kristus. Inimesi, kes sellele sõnumile positiivset vastukaja avaldavad, kogutakse just praegu vaimse turvalisuse ja vaimse tervendamise paika (Johannese 10:16). Peagi, puhastatud paradiislikul maal, saavad nad täiesti vabaks igasugusest ebaõiglusest ja kannatustest (2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 11:18).

Humanitaartöötajad on teinud „palju tähelepanuväärseid edusamme” rõhutute aitamisel („The State of World’s Children 2000”). Kuid Kristus Jeesus koos oma kaaslastega taevases kuningriigivalitsuses teeb väga varsti midagi veel tähelepanuväärsemat. Nad võtavad põhjalikult käsile konfliktide ja teiste kurjuse ilmingute algpõhjused. Nad toovad lõpu kõigile inimkonna probleemidele (Ilmutuse 21:1–4).

[Pildid lk 4]

Humanitaarabi ei ole inimkonna probleeme lahendanud

[Pilt lk 6]

Kristuse lunastusohver tõi inimkonnale kergenduse Aadama patust

[Pilt lk 7]

Juba tänapäeval on saadaval vaimne kaitse ja vaimne tervendamine

[Pildid lk 7]

Peagi vabastab Messia Kuningriik inimesed kõigist probleemidest