Lugejate küsimusi

Kas kristlikul teenijal on kohane esitada kõne enesetapu sooritanud inimese matustel?

Iga kristlik teenija peab ise otsustama, kas ta saab puhta südametunnistusega juhatada matusetalitust, kui näib, et inimene on sooritanud enesetapu. Enne otsuse langetamist tuleks tal mõtiskleda järgmiste küsimuste üle: kuidas Jehoova suhtub enesetappu? Kas on ilmne, et tegu oli enesetapuga? Kas enesetapule võis tõuke anda mõni vaimne või emotsionaalne häire? Kuidas üldsus selles kandis enesetapule vaatab?

Kristlastena oleme huvitatud sellest, milline on Jehoova vaade enesetapule. Inimelu on Jehoova silmis kallihinnaline ja püha (1. Moosese 9:5; Laul 36:10). Enda tahtlik tapmine on mõrv ning seega Jumalale vastumeelne tegu (2. Moosese 20:13; 1. Johannese 3:15). Kas see tõsiasi välistab kõne esitamise enesetapja matustel?

Vaadelgem Iisraeli kuninga Sauli juhtumit. Kui ta mõistis, et ta ei jää ellu oma viimases lahingus vilistide vastu, ei tahtnud ta langeda vaenlase kätte, vaid „Saul [võttis] ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa”. Kui vilistid tema laiba leidsid, riputasid nad selle Beet-Saani linnamüürile. Kui aga Gileadi Jaabesi elanikud kuulsid, mida vilistid oli teinud, võtsid nad laiba müürilt ära ja põletasid selle. Seejärel võtsid nad Sauli luud ja matsid need maha. Nad isegi paastusid seitse päeva iisraellaste leinakombe kohaselt (1. Saamueli 31:4, 8–13; 1. Moosese 50:10). Kui Jehoova võitu Taavet sai teada, mida Gileadi Jaabesi elanikud olid teinud, ütles ta: „Jehoova õnnistagu teid, et osutasite seda armastust oma isandale Saulile ja matsite ta maha! Osutagu nüüd Jehoova teile heldust ja truudust!” (2. Saamueli 2:5, 6). Võib öelda, et Gileadi Jaabesi elanikud korraldasid kuningas Sauli matusetalituse, ja Pühakiri ei näita, et nad oleksid selle eest hukka mõistetud. Võrdle seda teise juhtumiga, kus inimesed jäeti ilma matustest oma kurjade tegude tõttu (Jeremija 25:32, 33). Kristlik teenija, kes peab otsustama, kas ta saab enesetapja matustel kõne esitada, võib seda jutustust Saulist arvesse võtta.

Mõelda tuleks ka matusetalituse eesmärgile. Erinevalt inimestest, kes usuvad hinge surematust, ei korralda Jehoova tunnistajad matuseid selle eksliku mõttega, et nii saavad nad kadunu teise ilma ära saata. Leinatalitus ei too mingit kasu surnule, vaid selle põhiline eesmärk on lohutada leinajaid ja anda matuselistele tunnistust surnute olukorra kohta (Koguja 9:5, 10; 2. Korintlastele 1:3–5). Teine tähtis põhjus, miks peetakse matusekõnesid, on panna kohalviibijaid mõtisklema inimelu kaduvuse üle (Koguja 7:2). Kas enesetapja matustel kõneldes saaksid need eesmärgid täidetud?

Tõsi, mõnele võib tunduda, et kadunu võttis endalt elu sihilikult ehk patustas teadlikult Jehoova vastu. Kas seda on aga võimalik alati tõestada? Kas võis tegu olla meeleheites tehtud järelemõtlematu otsusega? Mõned, kes teevad enesetapukatse, muudavad meelt ega vii oma kavatsust täide. Kuid pärast surma ei saa inimene tehtut enam kahetseda.

Tähtis on arvestada ka sellega, et paljud enesetapud on seotud vaimsete ja emotsionaalsete  häiretega. Niisuguseid inimesi võib õigupoolest nimetada enesetapuohvriteks. Mõningate statistiliste andmete kohaselt on 90 protsendil nendest, kes sooritavad enesetapu, mingi vaimne, emotsionaalne või sõltuvushäire. Kas Jehoova andestab neile, kes on sooritanud enda mõrva sellises vaimses seisundis? Keegi meist saa öelda, kas kadunu tegi Jehoova silmis andestamatu patu. Kristlik teenija võib arvesse võtta inimese surmaeelseid olusid ja tervislikku seisundit, kui ta kaalub, kas kõnelda enesetapja matustel või mitte.

Asjal on veel üks tähtis tahk, nimelt: kuidas üldsus selles kandis suhtub enesetappu ja selle konkreetse isiku surma? Sellele peaksid eelkõige mõtlema kogudusevanemad, kes on huvitatud Jehoova tunnistajate koguduse maine hoidmisest. Olenevalt üldsuse suhtumisest enesetappu ja eriti just sellesse konkreetsesse juhtu, võivad kogudusevanemad otsustada selliseid matuseid avalikult mitte toetada ja kuningriigisaalis matusekõnet mitte korraldada.

Kui mõnd kristlikku teenijat siiski kutsutakse sellistele matustele kõnelema, võib talle tunduda, et ta võib seda isikliku otsuse alusel teha. Kui ta otsustab kõne pidada, peaks ta arukalt hoiduma mis tahes kindlatest väidetest ülesäratamise võimalikkuse kohta. Surnute tulevikuväljavaated on Jehoova käes ja mitte keegi teine ei saa öelda, kas kadunu äratatakse üles või mitte. Kõnepidaja võiks keskenduda Piibli tõdedele surma kohta ja leinajate lohutamisele.