Jehoova radadel käimine toob rikkaliku tasu

KAS sa oled kunagi mägedes matkanud? Kui oled, siis tundsid sa end tõenäoliselt olevat otsekui maailma katusel. Kui meeldiv oli hingata värsket õhku, vaadata kaugustesse ja nautida looduse ilu! Seljataha jäänud argimured ehk ei tundunudki enam nii tähtsana.

Enamik inimesi võtab selliseid retki harva ette, kuid pühendunud kristlasena oled sa pidanud võib-olla juba mõnda aega rändama vaimses mõttes mägimaastikul. Kahtlemata oled ka sina palvetanud muistse lauliku sarnaselt: „Jehoova, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu!” (Laul 25:4). Kas sul on veel meeles, mida sa tundsid, kui läksid esmakordselt üles Jehoova koja mäkke ja hakkasid käima tema kõrgustikel? (Miika 4:2; Habakuk 3:19.) Kahtlemata mõistsid sa peagi, et käimine neil puhta jumalakummardamise kõrgetel radadel kaitseb sind ja toob sulle rõõmu. Sa hakkasid tundma nagu laulukirjutaja: „Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad sinu palge valguses, Jehoova!” (Laul 89:16).

Ent vahel peavad rändurid saama mägisel maastikul jagu pikkadest ja järskudest nõlvadest. Nende jalad hakkavad valu tegema ja nad väsivad. Ka meie võime Jumalat teenides kogeda raskusi. Võib-olla on meie samm viimasel ajal veidi raskeks muutunud. Kuidas saada oma tarmukus ja rõõm tagasi? Esmalt tuleb meil tunnustada seda, et Jehoova teed on kõrgemad kui miski muu.

Jehoova kõrged seadused

Jehoova teed on ’kõrgemad kui inimese teed’ ja tema kummardamine „seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest” (Jesaja 55:9; Miika 4:1). Jehoova tarkus on „tarkus, mis on ülalt” (Jakoobuse 3:17). Tema seadused on kõrgemad kõigist seadustest. Näiteks ajal, mil kaananlased julmalt lapsi ohverdasid, andis Jehoova iisraellastele kõrged moraaliseadused, mida iseloomustas kaastunne. Ta ütles neile: „Ära ole erapoolik viletsa kasuks ja ära austa vägevat ... Võõras ... olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast” (3. Moosese 19:15, 34).

Jeesus tõi viisteist sajandit hiljem Jehoova ’võimsa Seaduse’ kohta lisanäiteid (Jesaja 42:21, EP 97). Mäejutluses ütles ta oma jüngritele: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas” (Matteuse 5:44, 45). „Sellepärast kõik, mida te tahate,  et inimesed teile teevad, tehke ka neile,” lisas ta, „sest see on käsuõpetus ja prohvetid” (Matteuse 7:12).

Need kõrged seadused mõjutavad vastuvõtliku südamega inimesi ja ajendavad neid jäljendama Jumalat, keda nad teenivad (Efeslastele 5:1; 1. Tessalooniklastele 2:13). Mõelgem näiteks Pauluse ümberkujunemisele. Kui teda esmakordselt mainitakse, on tal „hea meel Stefanose surmast” ja ta ’rüüstab kogudust’. Vaid mõni aasta hiljem tegeleb ta aga Tessaloonika kristlastega leebelt „nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi”. Jumalik õpetus muutis Paulust nii, et tagakiusajast sai teistest hooliv kristlane (Apostlite teod 8:1, 3; 1. Tessalooniklastele 2:7). Paulus oli kindlasti tänulik selle eest, et tema isiksust oli kujundanud Kristuse õpetus (1. Timoteosele 1:12, 13). Kuidas võib samasugune tänumeel aidata meil kõndida edaspidigi Jumala kõrgetel teedel?

Kõndides tänutundega

Matkajatele valmistavad rõõmu imeilusad vaatepildid, mida mägismaa pakub. Nad õpivad teed käies märkama ka selliseid üksikasju nagu mõni ebaharilik kivi, kaunis lilleõis või möödavilksatav metsloom. Ka vaimses mõttes tuleb meil erksalt meeles pidada tasu – väikest ja suurt –, mis tuleneb sellest, et kõnnime ühes Jumalaga. Selle tajumine võib hoogustada meie sammu ja muuta vaevalise kõmpimise tempokaks kõnniks. Me kordame Taaveti sõnu: „Anna mulle vara kuulda oma heldust, sest ma loodan sinu peale! Anna mulle teada tee, mida pean käima” (Laul 143:8).

Mary, kes on juba aastaid Jehoova radadel käinud, ütleb: „Kui ma vaatlen Jehoova loomistööd, ei näe ma selle taga mitte üksnes keerulist kavandatust, vaid ka Jumala armastavat isiksust. Olgu selleks kas loom, lind või putukas, igaüks neist on omaette lummav maailm. Samasugust naudingut pakuvad vaimsed tõed, mis muutuvad aastatega üha selgemaks.”

Kuidas me võime endas tänumeelt kasvatada? Sel teel, et me ei võta enesestmõistetavalt seda, mida Jehoova meie heaks teeb. „Palvetage lakkamata,” kirjutas Paulus, „olge tänulikud kõige eest” (1. Tessalooniklastele 5:17, 18; Laul 119:62).

Isiklik uurimine aitab arendada tänulikku meelt. Paulus innustas Kolossa kristlasi: „Käige temas [Kristuses Jeesuses] ... olge ülevoolavad tänus” (Koloslastele 2:6, 7). Piibli lugemine ja loetu üle mõtisklemine tugevdab meie usku ja muudab meid Piibli Autoriga lähedasemaks. Selle leheküljed kätkevad aardeid, mis võivad ajendada meid olema „ülevoolavad tänus”.

Samuti teeb teekonna lihtsamaks Jehoova teenimine kõrvuti vendade-õdedega. Laulik ütles enda kohta: „Mina olen kõigi nende kaaslane, kes sind kardavad” (Laul 119:63). Kristlikel kokkutulekutel ja oma vendade seltsis viibides saame kogeda kõige õnnelikumaid hetki. Me mõistame, et meie kallihinnaline ülemaailmne kristlik pere on oma olemasolu eest tänu võlgu Jehoovale ja tema kõrgetele teedele (Laul 144:15b).

Lisaks tänumeelele annab ka vastutustunne meile jaksu Jehoova kõrgetel teedel edasi käia.

 Vastutustundega kõndimine

Vastutustundelised matkajad mõistavad, et nad peavad ettevaatlikult edasi liikuma, vältimaks eksimist või kaljujärsakutele liiga lähedale sattumist. Kuna me oleme vaba tahtega isikud, lubab Jehoova meil kasutada üsnagi suurel määral vabadust ja algatusvõimet. Selline vabadus eeldab aga seda, et me ilmutame oma kristlikke kohustusi täites vastutustunnet.

Näiteks loodab Jehoova, et tema sulased täidavad oma kohustusi vastutustundega. Ta ei ole määranud kindlaks seda, kui palju energiat või aega me peaksime pühendama kristlikule tegevusele või milline peaks olema meie rahaline või muud laadi panus. Pigem käivad meie kõigi kohta Pauluse sõnad korintlastele: „Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub” (2. Korintlastele 9:7; Heebrealastele 13:15, 16).

Vastutustundeline kristlik andmine tähendab ka seda, et me jagame teistele head sõnumit. Samuti võime oma vastutustunnet näidata sellega, kui teeme annetusi ülemaailmse kuningriigitöö heaks. Kogudusevanem Gerhardt selgitab, et nemad naisega hakkasid tegema märgatavalt suuremaid annetusi pärast seda, kui nad olid külastanud üht Ida-Euroopa konventi. „Me nägime, et meie vennad on materiaalses mõttes päris kehval järjel, samas hindavad nad meie piiblilist kirjandust nii väga,” sõnab ta. „Seepärast otsustasime toetada teiste maade puudustkannatavaid vendi nii palju, kui suudame.”

Kasvatagem vastupidavust

Mägisel maastikul matkamine nõuab sitkust. Valmistudes pikkadeks matkadeks, teevad matkajad võimaluse piires füüsilisi harjutusi, paljud neist aga võtavad ette lühemaid retki. Sarnaselt sellega soovitab Paulus meil olla hõivatud teokraatliku tegevusega, et säilitada oma head vaimset vormi. Need, kes soovivad ’elada väärikalt Jehoovale’ ja ’saada vägevaks’, peavad Pauluse sõnul ’vilja kandma kõiges heas töös’ (Koloslastele 1:10, 11).

Matkajale annab püsivust motivatsioon. Kuidas? Teda ergutab see, kui ta keskendub mingile selgele sihile, näiteks mõnele kauguses terenduvale mäele. Ja kui ta jõuab mingi teetähiseni, saab ta hinnata oma liikumist lõppsihi suunas. Ta võib rahuldustundega vaadata läbitud vahemaale tagasi.

Samamoodi annab igavese elu lootus meile vastupidavust ja aitab edasi liikuda (Roomlastele 12:12). Jehoova teedel kõndides kogeme kordaminekuid siis, kui seame endale kristlikke eesmärke ja saavutame need. Millist rõõmu me võime küll tunda, kui vaatame tagasi oma aastatepikkusele ustavale teenistusele või paneme tähele, milliseid muudatusi me oleme teinud oma isiksuses! (Laul 16:11.)

Selleks, et läbida pikki vahemaid ja hoida energiat kokku, liiguvad rännumehed edasi ühtlase tempoga. Samuti võib kindlakskujunenud elurütm, mis hõlmab korrapäraselt koosolekutel ja kuulutustööl käimist, aidata meil kõigest väest eesmärgi poole rühkida. Seepärast innustas Paulus kaaskristlasi: „Ometi, kuhu oleme jõudnud, sealt käigem sama teed!” (Filiplastele 3:16).

Loomulikult ei pea me Jehoova radadel üksi sammuma. „Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele,” kirjutab Paulus (Heebrealastele 10:24). Koos kaaskristlastega kõndides aitab hea vaimne seltskond meil tempot hoida (Õpetussõnad 13:20).

Lõpuks on kõige tähtsam see, et me ei unustaks kunagi seda jõudu, mida Jehoova meile annab. Need, kelle tugevus on Jehoovas, „saavad rammule rammu lisaks” (Laul 84:6, 8). Kuigi vahetevahel tuleb meil läbida raskeid maastikulõike, saame Jehoova abiga hakkama.