Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kummarda Jumalat ”vaimus”

Kummarda Jumalat ”vaimus”

Kummarda Jumalat „vaimus”

„Kellega te siis võrdlete Jumalat ja missuguse kujundi seate temale vastu?” (JESAJA 40:18)

VÕIB-OLLA oled sa siiralt veendunud, et ikoone on Jumala teenimisel kohane kasutada. Sa võid tunda, et saad niimoodi lähedasemaks palve Kuulajaga, kes on nähtamatu ning võib tunduda mitteisikuline ja abstraktne.

Kas meil on aga täielik vabadus ise valida, kuidas me Jumala poole pöördume? Kas ei peaks siiski Jumal ütlema viimase sõna selles, mis on talle meelepärane ja mis mitte? Jeesus selgitas Jumala seisukohta, kui ta ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!” (Johannese 14:6). Juba üksnes need sõnad välistavad pühapiltide ja teiste kultusesemete kasutamise.

Tõepoolest, on olemas ainult üks jumalateenimise viis, mille Jehoova Jumal heaks kiidab. Milline see on? Ühel teisel korral Jeesus selgitas: „Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” (Johannese 4:23, 24).

Kas võib mingi materiaalne pilt kujutada Jumalat, kes „on Vaim”? Ei. Ka kõige suursugusem ikoon ei suudaks iial anda edasi Jumala tõelist hiilgust. Seepärast ei saa pühapilt anda eales Jumalast tegelikku ettekujutust (Roomlastele 1:22, 23). Kas Jumalat ikka kummardatakse tões, kui tema poole pöördutakse inimeste tehtud ikooni vahendusel?

Piibli selge õpetus

Jumala Seadus keelas piltide kui kultusobjektide valmistamise. Kümnest käsust teine sätestas: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida” (2. Moosese 20:4, 5). Inspireeritud Kristlikes Kirjades kästakse samuti: „Põgenege ebajumala teenistuse eest!” (1. Korintlastele 10:14).

On tõsi, et paljud ei pea pühapiltide kasutamist Jumala kummardamisel ebajumalateenistuseks. Näiteks õigeusklikud tõrjuvad sageli tagasi väite, et nad jumalustavad ikoone, mille ees nad kummardavad, põlvitavad ja palvetavad. Üks õigeusu preester kirjutas: „Me ilmutame nende vastu lugupidamist, sest need on pühad esemed, ja me austame seda, mida ikoonid kujutavad.”

Siiski jääb küsimus: kas Jumal kiidab heaks ikoonide kasutamise isegi nii-öelda kaudse austuse ilmutamiseks? Ei, sellist tegevust ei kiida Piibel heaks mitte kusagil. Kui iisraellased püstitasid vasika kuju, väites, et nad teevad seda Jehoova austamiseks, väljendas Jumal oma tugevat pahameelt, öeldes, et nad on usust taganenud (2. Moosese 32:4–7).

Varjatud oht

Esemete kasutamine Jumala teenimisel on ohtlik komme. Inimesed võivad kergesti hakata kummardama eset, mitte aga Jumalat, keda see ese väidetavalt esindab. Teisisõnu, ikoonist saab ebajumalateenistuse objekt.

Nii juhtus paljude esemetega iisraellaste päevil. Näiteks iisraellaste kõrberännaku ajal valmistas Mooses vaskmao. Algselt oli ridva otsas oleva mao kujutis tervendusvahend. Need, keda tabas maohammustuse nuhtlus, võisid vaskmadu vaadates Jumalalt abi saada. Kui rahvas oli aga Tõotatud Maale elama asunud, tegid nad sellest ilmselt ebajumala, nagu oleks vaskmaol endal olnud tervendamisvägi. Nad põletasid talle viirukit ja andsid koguni nime – Nehustan (4. Moosese 21:8, 9; 2. Kuningate 18:4).

Iisraellased üritasid kasutada ka seaduselaegast maagilise vahendina kaitseks vaenlaste eest, kuid sel olid katastroofilised tagajärjed (1. Saamueli 4:3, 4; 5:11). Jeremija päevil olid Jeruusalemma elanikud rohkem huvitatud templist kui Jumalast, keda seal kummardati (Jeremija 7:12–15).

Kalduvus kummardada Jumala asemel asju on praegugi üpris levinud. Uurija Vitali Ivanovitš Petrenko ütles: „Ikoonist saab kummardamisobjekt ja tekib ebajumalateenistuse oht ... Tuleb tunnistada, et see on oma olemuselt paganlik idee, mis on populaarsete uskumuste kaudu ikoonide kummardamisse üle kantud.” Ka kreeka õigeusu preester Demetrios Constantelos ütleb oma raamatus „Understanding the Greek Orthodox Church”: „On võimalik, et kristlane teeb ikoonist kummardamisobjekti.”

Väide, et ikoonid on Jumala kummardamisel vaid abivahendid, on vägagi küsitav. Miks? Kas pole tõsi, et mõnda Maarja või pühaku ikooni võidakse pidada suurema austuse vääriliseks kui teisi ikoone, mis kujutavad sedasama ammu surnud isikut, ning neil arvatakse olevat palju suurem vägi? Näiteks Kreekas Tínosel on ühel Maarjat kujutaval ikoonil harras õigeusklik pooldajaskond, nende vastasrinnas Põhja-Kreekas Soumelas on aga samasugused pühendunud usklikud, kes austavad teist Maarja ikooni. Mõlemad rühmitused usuvad, et nende ikoon on ülevam ja teeb vägevamaid imesid kui teine, ehkki need mõlemad kujutavad üht ja sama ammu surnud isikut. Sellest nähtub, et inimesed siiski omistavad mõningatele ikoonidele tegeliku väe ja kummardavad neid.

Mida arvata pühakute või Maarja poole palvetamisest?

Kuidas on aga lood Maarja ja pühakute enese austamisega? Saatana ahvatlusele vastates viitas Jeesus kirjakohale 5. Moosese 6:13: „Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” (Matteuse 4:10). Hiljem ütles ta, et tõelised kummardajad kummardavad Isa, aga mitte kedagi muud (Johannese 4:23). Seda teades noomis ingel apostel Johannest, kui too püüdis teda kummardada: „Ära tee seda! ... Kummarda Jumalat!” (Ilmutuse 22:9).

Kas on kohane palvetada Jeesuse maise ema Maarja või mõne pühaku poole ja paluda, et nad kostaksid Jumala juures kellegi eest? Piibli selge vastus on: „Vahemees [on] üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus” (1. Timoteosele 2:5).

Hoia oma suhteid Jumalaga

Kuna ikoonide kasutamine Jumala teenimisel on vastuolus Piibli selge õpetusega, siis ei saa see tava aidata inimestel saavutada Jumala heakskiitu ega päästet. Jeesuse sõnul on igavese elu saamiseks vaja omandada teadmisi ainsast tõelisest Jumalast – õppida tundma tema võrratut isiksust, eesmärke ja seda, kuidas ta tegeleb inimkonnaga (Johannese 17:3). Ikoonid, mis ei näe, tunne ega räägi, ei aita kellelgi Jumalat tundma õppida ega teda õigel kombel teenida (Laul 115:4–8). Seesuguseid tähtsaimaid teadmisi on võimalik saada üksnes Jumala Sõna, Piibli uurimise kaudu.

Ikoonide austamine pole mitte ainult kasutu, vaid ka ohtlik. Miks? Eeskätt just selle pärast, et see võib rikkuda inimese suhted Jehoovaga. Jumal ütles iisraellaste kohta, kes „ärritasid teda võõraste jumalatega”: „Ma peidan oma palge nende eest” (5. Moosese 32:16, 20). Kui nad tahtsid taastada oma suhted Jumalaga, tuli neil ära visata oma patused ebajumalad (Jesaja 31:6, 7).

Kui kohane on seepärast Piibli nõuanne: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist!” (1. Johannese 5:21).

[Kast lk 6]

Neil aidati kummardada Jumalat „vaimus”

Olivera Albaaniast oli harras õigeusu kiriku liige. Kui religioon 1967. aastal selles riigis keelustati, tegeles Olivera usuga salaja edasi. Suurema osa oma kasinast pensionist kulutas ta kuld- ja hõbeikoonide, viiruki ning küünalde ostmiseks. Ta peitis need enda voodisse ja magas tihtipeale ise voodi kõrval toolil, kartes, et keegi võib neid näha või need varastada. Kui Jehoova tunnistajad Oliverat 1990. aastate alguses külastasid, tundis Olivera nende sõnumis tõe kõla. Ta mõistis, et Piibli järgi on õige teenida Jumalat „vaimus”, ning sai teada ka, mida Jumal ikoonide austamisest arvab (Johannese 4:24). Tunnistaja, kes temaga Piiblit uuris, märkas, et iga kord, kui ta Olivera juurde läks, oli seal üha vähem ikoone. Lõpuks polnud neist järel enam ühtegi. Pärast ristimist kommenteeris Olivera: „Nüüd on mul tarbetute ikoonide asemel hoopis Jehoova püha vaim. Ma olen nii tänulik, et tema vaim ei vaja minuni jõudmiseks ikoonide abi.”

Athena, kes on pärit Lesbose saarelt Kreekast, oli väga aktiivne õigeusu kiriku liige. Ta laulis kirikukooris ja järgis ülima täpsusega usukombeid, mille hulka kuulus ka ikoonide austamine. Jehoova tunnistajad aitasid Athenal mõista, et mitte kõik, mis talle on õpetatud, pole kooskõlas Piibliga, nagu näiteks ikoonide ja ristide kasutamine Jumala teenimisel. Athena tahtis ise välja uurida, milline on nende kultusesemete päritolu. Mitme teatmeteose põhjaliku uurimise järel oli ta veendunud, et nende esemete päritolu pole kristlik. Tema soov Jumalat „vaimus” teenida ajendas teda ikoonid ära viskama, hoolimata nende rahalisest väärtusest. Athena oli aga valmis kandma kui tahes suurt kahju, et kummardada Jumalat vaimselt puhtal ja Jumalale meelepärasel viisil (Apostlite teod 19:19).

[Kast/pilt lk 7]

Ikoon kui kunstiteos?

Viimastel aastatel on kõikjal maailmas õigeusu ikoone koguma hakatud. Kollektsionäärid suhtuvad ikoonidesse tavaliselt kui bütsantsi kultuuri peegeldavatesse kunstiteostesse ega pea neid pühadeks kultusesemeteks. Pole sugugi ebatavaline, et religioossed ikoonid kaunistavad sellise inimese kodu või töökohta, kes ise peab ennast ateistiks.

Siirad kristlased aga ei unusta ikoonide peamist kasutusviisi. Need on kultusesemed. Ehkki kristlased ei vaidlusta teiste inimeste õigust omada ikoone, ei hoia nad pühapilte enda valduses, seda isegi mitte kollektsiooni esemetena. Sellega järgivad nad 5. Moosese 7:26 põhimõtet: „Ära vii niisugust jäledust [pühapilti või -kuju] oma kotta, et sinagi ei saaks neetuks nagu see; sa pead seda ülimalt põlgama ja jälestama.”

[Pilt lk 7]

Jumal ei sallinud kultusesemete kasutamist enda kummardamisel

[Pilt lk 8]

Teadmised Piiblist aitavad meil Jumalat vaimus kummardada