Religioossete ikoonide muistne päritolu

„Ikoonide kaudu on meil võimalik osa saada Jumala ja Tema pühakute headusest ja pühadusest.” (KREEKA ÕIGEUSU KIRIKU PEAPIISKOPKOND AUSTRAALIAS)

ÜHEL lämbel augustikuu päeval kütavad päikesekiired tsemendist trepiastmeid, mis viivad Kõige Pühama Jumalaema kloostrisse Egeuse meresaarel Tínosel. Kõrvetav kuumus ei kahanda kuidagi rohkem kui 25 000 kreeka õigeusku kuuluva vaga palveränduri meelekindlust. Nad rühivad sammhaaval edasi, et jõuda rikkalikult kaunistatud ikoonini, mis kujutab Jeesuse ema.

Jalust vigane tütarlaps on silmanähtavalt valudes. Silmis meeleheitlik pilk, roomab ta veritsevatel põlvedel edasi. Tema lähedal on kurnatud, riigi teisest otsast saabunud vanaproua, kes sunnib oma väsinud jalgu edasi astuma. Tarmukas keskealine mees leemendab higist, püüdes kannatamatult läbi tungleva rahvahulga endale teed rajada. Kõigi eesmärk on suudelda Maarja ikooni ja kummardada selle ees.

Need sügavalt usklikud inimesed on kahtlemata siirad oma püüetes Jumalat kummardada. Kui paljud aga teavad, et ikoonide harras austamine on alguse saanud kommetest, mis pärinevad kristlusele eelnevatest sajanditest?

Ikoonide lai levik

Õigeusklikus maailmas leidub ikoone kõikjal. Kirikutes on kesksel kohal Jeesuse, Maarja ja paljude pühakute ikoonid. Usklikud austavad neid tihtipeale suudluste, viiruki ja põlevate küünaldega. Lisaks sellele on peaaegu iga õigeuskliku kodus oma ikooninurk, kus palveid esitatakse. Õigeusu kristlased tavatsevad ütelda, et ikooni kummardades tunnevad nad lähedust Jumalaga. Paljud usuvad, et ikoonid on täis Jumala armu ja imepärast väge.

Need usklikud on tõenäoliselt üllatunud, kui saavad teada, et esimese sajandi kristlased ei pidanud õigeks Jumala teenimisel ikoone kasutada. Raamatus „Byzantium” öeldakse: „Algkristlased, kellel oli judaismist pärinev põlgus ebajumalateenistuse vastu, suhtusid pühade isikute piltide austamisse halvakspanuga.” Sama raamat märgib: „Viiendast sajandist alates hakati ikoone ja pühapilte ... nii avalikus kui isiklikus jumalateenistuses järjest laialdasemalt kasutama.” Kui ikoonide kummardamine pole algust saanud esimese sajandi kristlusest, siis kust on see pärit?

 Juurte otsingul

Uurija Vitali Ivanovitš Petrenko kirjutab: „Pühapiltide austamine ja sellega seotud kombed on alguse saanud kaua enne kristlikku ajaarvamist ning selle „juured on paganluses”.” Paljud ajaloolased kinnitavad seda väidet, öeldes, et tõendeid ikoonide kummardamise kohta on leitud muistsetest Babüloni, Egiptuse ja Kreeka usunditest. Näiteks Vana-Kreekas olid kultusesemeteks pühakujud. Usuti, et need sisaldavad jumalikku väge. Arvati, et mõned neist kujudest polegi inimeste tehtud, vaid on langenud taevast. Eriliste pühade ajal kanti kujusid rongkäigus mööda linna ja neile toodi ohvreid. „Vagad pidasid kultuskuju lausa jumaluseks, kuigi püüti ... vahet teha jumaluse ja tema pühakuju vahel,” märgib Petrenko.

Kuidas sellised tõekspidamised ja kombed ristiusku jõudsid? Sama uurija osutab tõsiasjale, et sajandeid pärast Kristuse apostlite surma tuli eriti Egiptuses „kristlikel veendumustel vastamisi seista „paganluse seguga”, mis koosnes egiptuse, kreeka, juudi, idamaade ning rooma kommetest ja uskumustest ning millega tegeleti kõrvuti kristliku usutunnistusega”. Tulemuseks oli see, et „kristlikud käsitöölised kohanesid olukorraga ja võtsid kasutusele paganlikud sümbolid, paigutades need uude konteksti, kuid nad ei puhastanud neid täielikult paganlikest mõjutustest”.

Peagi saavutasid ikoonid nii inimeste isiklikus kui avalikus usuelus keskse koha. Ajaloolane Will Durant räägib raamatus „The Age of Faith”, kuidas see juhtus: „Kui pühakute arv suurenes, kasvas ka vajadus neid tunda ja meeles pidada; nii neist kui Maarjast valmistati suurel hulgal pilte; ning austama ei hakatud mitte ainult arvatavat kujutlust Kristusest, vaid ka Tema risti, millest sai lihtsameelsete jaoks koguni maagiline talisman. Inimeste loomupärane kujutlusvõime muutis pühakusäilmed, pühapildid ja -kujud jumaldusobjektideks; inimesed heitsid end nende ette maha, suudlesid neid, põletasid  nende ees küünlaid ja viirukit, kroonisid neid lilledega ja ootasid nende müstiliselt väelt imesid. ... Kirikuisad ja kirikukogud selgitasid korduvalt, et pühakujud ja -pildid ei ole jumalused, vaid üksnes neid meenutavad esemed; inimesed aga ei hoolinud sellise vahe tegemisest.”

Tänapäevalgi kinnitavad paljud, kes austavad religioosseid ikoone, et need on vaid lugupidamis-, mitte kummardamisobjektid. Nad võivad väita, et pühapildid on igati õigustatud – koguni hädavajalikud – abivahendid Jumala teenimisel. Võib-olla arvad seda sinagi. Kuid küsimus on tegelikult selles, mida Jumal sellest arvab. Kas ikooni sügav austamine võib tõesti tähendada selle kummardamist? Kas neis kommetes võib tegelikult peituda varjatud ohte?

[Kast/pilt lk 4]

Mis on ikoon?

Erinevalt pühakujudest, mida kasutatakse laialdaselt roomakatoliku kiriku jumalateenistustel, on ikoonid pühapildid, mis kujutavad Kristust, Maarjat, pühakuid, ingleid, piiblitegelasi ja -stseene või ka sündmusi õigeusu kiriku ajaloos. Tavaliselt maalitakse ikoonid kaasaskantavatele puittahvlitele.

Õigeusu kiriku sõnul „ei kujutata ikoonidel pühakuid nii nagu tavalisi, lihast ja verest inimesi”. Ikoonidel on „ümberpööratud perspektiiv” – kujutis ei vähene pildi pinna sügavuses. Tavaliselt „ei ole neil varje ega ole kuidagi aru saada, kas on päev või öö”. Usutakse veel, et ikooni puit ja värv „võib täituda Jumala juuresolekuga”.

[Pilt lk 4]

Kultusesemete kummardamise juuri võib leida paganlikest kommetest

[Pildi allikaviide lk 3]

© AFP/CORBIS