Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Külva õiglust ja lõika Jumala heldust

Külva õiglust ja lõika Jumala heldust

Külva õiglust ja lõika Jumala heldust

„KES heidab käemeheks võõrale, selle käsi käib halvasti, aga kes käelöömist vihkab, on muretu!” (Õpetussõnad 11:15.) Kui veenvalt õhutab see sisukas õpetussõna inimesi vastutustundelistele tegudele! Riskantse laenuvõtja käendajaks hakkamine võib meile endile raskusi tuua. Kui aga väldime „käelöömist” – mida muistses Iisraelis tehti lepingu allakirjutamise märgiks –, võime hoida end rahaliste kohustuste lõksu langemast.

Kahtlemata kehtib selles asjas põhimõte „mis inimene külvab, seda ta ka lõikab” (Galaatlastele 6:7). „Külvake enestele õigluses, lõigake vastavalt heldusele,” ütles prohvet Hoosea (Hoosea 10:12, UM). Külva õiglust, tehes asju Jumala kombel, ja lõika tema heldust. Seda põhimõtet korduvalt mainides õhutab Iisraeli kuningas Saalomon rahvast õigetele tegudele, ausale kõnele ja õigele meelsusele. Kindlasti innustab meid ’külvama enestele õigluses’ see, kui uurime lähemalt tema tarkusesõnu (Õpetussõnad 11:15–31).

Külva „veetlust” ja lõika „au”

„Veetlev naine saavutab au, kuid virgad [„vägivallatsejad”, UM] saavutavad rikkuse,” ütleb tark kuningas (Õpetussõnad 11:16). See salm vastandab kestva au, mille võib saavutada veetlev („lahke”, An American Translation) naine, ajutise rikkusega, mille omandab vägivallatseja.

Kuidas saavutada sellist veetlust, mis toob au? „Säilita arukus ja otsustusvõime, siis on need su ... kaela ümber kaunistuseks,” andis Saalomon nõu (Õpetussõnad 3:21, 22). Laulukirjutaja ütles veel, et arm („veetlus”, UM) on valatud kuninga huultele (Laul 45:2, 3). Tõepoolest, arukus, otsustusvõime ja sobilik keelepruuk kaunistab inimest, tõstab tema väärtust ja teeb ta veetlevamaks. Kindlasti peab see paika mõistliku naise puhul. Rumala Naabali abikaasa Abigail on üks näide sellest. Tal oli „hea mõistus ja ilus välimus” ning kuningas Taavet ülistas teda tema mõistuse pärast (1. Saamueli 25:3, 33).

Jumalakartlik naine, kes on tõeliselt veetlev, saavutab kindlasti au. Tal on teiste hulgas hea maine. Kui ta on abielus, leiab ta tunnustust oma abikaasa silmis. Tegelikult toob ta au kogu perele. Ja selline au pole üürike. „Aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld!” (Õpetussõnad 22:1.) Ausal nimel, mille ta Jumala ees saavutab, on kestev väärtus.

Vägivallatseja olukord on aga vastupidine (Õpetussõnad 11:16, UM). Teda loetakse Jehoova teenijate vaenlaste ja õelate inimeste hulka (Iiob 6:23; 27:13). Niisugune inimene „ei sea Jumalat oma silma ette” (Laul 54:5). Pahaaimamatuid ohvreid rõhudes või neid enda huvides ära kasutades võib ta ’hõbedat kokku kuhjata nagu põrmu’ (Iiob 27:16). Ükskord heidab ta aga magama ega tõuse enam, iga päev, mil ta oma silmad avab, võib olla tema jaoks viimane (Iiob 27:19). Kogu tema jõukusel ja saavutustel pole siis enam mingit tähtsust (Luuka 12:16–21).

Õpetussõnad 11:16 annab meile tähtsa õppetunni. Näidates tabavalt, mida nii veetluse kui vägivallaga võib saavutada, innustab Iisraeli kuningas meid külvama õiglust.

„Heldus” teeb head

Inimsuhete kohta veel üht näidet tuues ütleb Saalomon: „Kes osutab halastust [„heldust”, UM], teeb head iseenesele, aga kalk teeb valu oma ihule” (Õpetussõnad 11:17, EP 97). „Õpetussõna mõte on selles, et inimese nii heal kui halval käitumisel on tema enda jaoks ettenägematud või ootamatud tagajärjed,” kommenteerib üks õpetlane. Mõtle näiteks noore naise Lisa peale. * Kuigi ta on heatahtlik inimene, jääb ta kokkulepitud kohtumistele alati hiljaks. Pole midagi ebatavalist, kui ta teise kuningriigikuulutajaga teenistusse minnes hilineb kokkusaamisele 30 minutit või rohkemgi. Lisa käitumine ei tee talle head. Kas ta võiks süüdistada teisi, kui need tüdivad sellest, et kulutavad asjatult oma aega, ega taha temaga enam kokkuleppeid teha?

Perfektsionist – inimene, kes seab üleliia kõrgeid nõudmisi – on samuti enda vastu kalk. Kättesaamatute eesmärkide poole väsimatult püüeldes seab ta ise ennast olukorda, mis võib teda kurnata ning talle pettumust valmistada. Teisest küljest võime aga teha enesele head, kui seame realistlikke ja mõistlikke eesmärke. Võib-olla ei saa me asjadest alati nii kiiresti aru kui teised. Ehk on haigus või kõrge iga seadnud meile piiranguid. Ärgem seetõttu kunagi ärritugem oma vaimse edenemise pärast, vaid suhtugem ikka leebelt oma puudustesse. Me oleme õnnelikud, kui ’püüame hoolega’ tegutseda vastavalt oma võimetele (2. Timoteosele 2:15; Filiplastele 4:5).

Selgitades lähemalt seda, kuidas õiglane inimene teeb endale head, kalk aga kahju, sõnab tark kuningas: „Õel teenib petisepalga, aga õigluse külvaja tõelise tasu! Kes püsib õigluses, jääb elama, aga kes taotleb kurja, saab surma! Need, kel valelik süda, on Jehoova meelest hirmsad, aga tal on hea meel neist, kelle tee on laitmatu! Käsi selle peale! Kuri ei jää karistuseta, aga õigete sugu pääseb!” (Õpetussõnad 11:18–21).

Need salmid rõhutavad mitu korda põhimõtet: külva õiglust ja lõika selle vilja. Õel võib appi võtta petmise või õnnemängud, et saada tulu mitte midagi vastu andmata. Kuna niisugune palk on aga petisepalk, võib teda ees oodata pettumus. See, kes teeb ausat päevatööd, saab aga tõelise tasu ning võib tunda end kindlalt. Laitmatul on Jumala heakskiit ja ta võib oodata igavest elu. Kuidas käib aga kurja käsi? Ta ei jää kindlasti karistuseta (Õpetussõnad 2:21, 22). Kui suurepärane manitsus, et külvata õiglust!

Mõistlik inimene on tõeliselt ilus

„Otsekui kuldrõngas sea kärsas on ilus naine, kel puudub peenetundelisus [„mõistlikkus”, UM]!” jätkab Saalomon (Õpetussõnad 11:22). Piibli aegadel olid ninarõngad populaarsed kaunistused. Läbi ninasõõrme või ninavaheseina pistetud kuldrõngas oli ehe, mis torkas naise juures kohe silma. Kui sobimatu oleks selline peen kaunistus sea kärsa küljes! Olukord on aga samasugune siis, kui ilusa välimusega inimesel jääb puudu mõistlikkusest. Sellisele naisele või mehele ehted lihtsalt ei sobi. Need oleksid kohatud ega oleks üldse kenad.

Muidugi on loomulik tunda huvi selle vastu, millise mulje me oma välimusega teistele jätame. Kuid milleks muretseda liigselt või olla rahulolematu oma näo või kehaehituse pärast? Enda isikupära muutmine pole paljuski meie võimuses. Pealegi ei ole välimus kõige tähtsam. Kas pole tõsi, et enamik inimesi, kes meile meeldivad ja keda me imetleme, on üsna tavalise välimusega? Füüsiline veetlus pole õnne võti. See, mis tegelikult loeb, on seesmine ilu, mille tagavad püsivad jumalakartlikud omadused. Olgem seepärast mõistlikud ja arendagem endas seesuguseid omadusi.

„Hing, kes jagab õnnistust, kosub”

„Õigete igatsuseks on ainult hea, õelate ootuseks viha!” ütleb kuningas Saalomon ja lisab selle mõtte selgituseks: „Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes!” (Õpetussõnad 11:23, 24).

Kui jagame teistele hoolega teadmisi Jumala Sõnast, täiustame kindlasti ka omaenda arusaama selle „laiusest ja pikkusest ja kõrgusest ja sügavusest” (Efeslastele 3:18). Kes aga oma teadmisi ei kasuta, sellel on oht jääda neist ilma. „Kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti” (2. Korintlastele 9:6).

„Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse,” jätkab kuningas (Õpetussõnad 11:25). Kui kasutame heldelt oma aega ja ressursse õige jumalakummardamise edendamiseks, on Jehoova meiega väga rahul (Heebrealastele 13:15, 16). Ta ’avab meile taevaluugid ja kallab meile õnnistust küllastuseni’ (Malakia 3:10). Mõelda vaid, millist vaimset õitsengut kogevad tema tänapäeva teenijad!

Tuues veel ühe näite õiglaste ja õelate inimeste erinevate püüdluste kohta, ütleb Saalomon: „Kes keelab vilja, seda sajatab rahvas, aga müüja pea peale tuleb õnnistus!” (Õpetussõnad 11:26). Vägagi tulus võib olla osta kaupu kokku siis, kui hinnad on madalad, ning hoida neid alles nii kaua, kuni teiste tagavarad kahanevad ja hinnad tõusevad. Kuigi kokkuhoidlik tarbimine ja varude soetamine võib olla kasulik, põlatakse üldiselt seda, kes omakasupüüu pärast niimoodi tegutseb. See inimene aga, kes ei püüa teiste viletsast olukorrast kasu lõigata, pälvib soosingu.

Õhutades meid taotlema seda, mis on hea ja õiglane, ütleb Iisraeli kuningas: „Kes taotleb head, otsib tunnustust, aga kes kavatseb kurja, seda ennast see tabab! Kes loodab oma rikkuse peale, langeb, aga õiged haljendavad nagu lehed!” (Õpetussõnad 11:27, 28).

Õiglane saab hinged

Illustreerides mõtet, et rumalatel tegudel on halvad tagajärjed, ütleb Saalomon: „Kes oma koja teistest eraldab, pärib tuule” (Õpetussõnad 11:29a). Aakan sattus oma väärteo pärast teiste põlu alla ning nii tema kui kogu ta pere visati kividega surnuks (Joosua 7. peatükk). Tänapäeval võivad kristlik perekonnapea ja teised tema pere liikmed teha mõne väärteo, mis viib kristlikust kogudusest eemaldamiseni. Kui mees ei täida Jumala käske ja kui ta sallib raskeid üleastumisi oma peres, satub tema koda põlu alla. Tema ja võib-olla ka teised tema perest eraldatakse kristlikust vennaskonnast kui mittekahetsevad patustajad (1. Korintlastele 5:11–13). Mida perepea sellega saavutab? Ta pärib üksnes tuule – midagi, millel pole mingit tegelikku sisu ega väärtust.

„Rumal saab targale sulaseks,” jätkab piiblisalm (Õpetussõnad 11:29b). Kuna rumalal inimesel jääb puudu praktilisest tarkusest, ei saa talle usaldada vastutusrikkaid ülesandeid. Pealegi võib ta oma isikliku elu halva korraldamise tõttu jääda teiste tänuvõlglaseks. Niisugune ebamõistlik inimene võib kergesti saada „targale sulaseks”. Kindlasti on tähtis kasutada head vahetegemisvõimet ja praktilist tarkust kõiges, mida teeme.

Tark kuningas kinnitab: „Õiglase vili on elupuu, aga tark saab hinged!” (Õpetussõnad 11:30, EP 97). Mida see tähendab? Oma kõne ja käitumisega toob õiglane inimene teistele vaimset kosutust. See õhutab neid teenima Jehoovat ja lõpptulemusena võivad nad saada Jumalalt elu.

’Patusele tasutakse’

Kui veenvalt õhutavad need eelmainitud õpetussõnad meid külvama õiglust! Selgitades põhimõtte „mis inimene külvab, seda ta ka lõikab” veel ühte tahku, ütleb Saalomon: „Vaata, õigele tasutakse maa peal, saati siis õelale ja patusele!” (Õpetussõnad 11:31).

Isegi kui õiglane inimene püüab teha seda, mis õige, teeb ta aeg-ajalt vigu (Koguja 7:20). Tema eksimuste eest „tasutakse” talle sellega, kui teda distsiplineeritakse. Kuidas on lood aga siis, kui õel inimene valib tahtlikult halva tee ega püüa üldse õigele teele tagasi tulla? Kas pole ta ära teeninud veelgi suuremat „tasu” ehk rangemat karistust? „Kui õige vaevalt pääseb, kuhu siis saab õel ja patune?” küsis apostel Peetrus (1. Peetruse 4:18). Püüdkem meie seepärast alati otsusekindlalt ’külvata enestele õigluses’.

[Allmärkus]

^ lõik 11 Nimi on muudetud.

[Pilt lk 28]

Veetlus tõi Abigailile au

[Pildid lk 30]

„Õel teenib petisepalga, aga õigluse külvaja tõelise tasu”

[Pilt lk 31]

’Külva rohkesti ja lõika rohkesti’