Mis on juhtunud põrgutulega?

MILLISE kujutluspildi tekitab sinus sõna „põrgu”? Kas põrgu on sinu meelest sõnasõnaline igavene piinapaik, kus on tuli ja väävel? Või kujutab põrgu sümboolselt mingit olukorda või seisundit?

Sajandeid on ristiusumaailma usujuhid mõelnud, et patustajaid tabab kindlasti põletav põrgupiin. See kujutlus on tänini populaarne ka paljude teiste religioonide seas. Ajakirjas „U.S.News & World Report” öeldakse: „Ristiusk on ehk küll teinud „põrgust” tarbesõna, kuid selle õpetuse monopol ei ole tema käes. Surmajärgse piinarikka karistuse ähvardusele leiab vasteid peaaegu igast suuremast ja ka mõnest väiksemast usundist.” Hindud, budistid, moslemid, džainistid ja taoistid usuvad kõik mingit laadi põrgusse.

Tänapäeval on aga põrgut hakatud ette kujutama teistmoodi. „Samal ajal kui traditsionaalne põrgukäsitus ikka veel pooldajaid leiab, on hakanud esile kerkima uusi ettekujutusi igavesest hävingust kui eriti ebameeldivast üksikvangistusest, mis viitab sellele, et põrgu ei pruugigi olla nii tuline paik, kui arvati,” ütleb eespool mainitud ajakiri.

Jesuiitide ajakiri „La Civiltà Cattolica” märkis: „On eksitav ... mõelda, et Jumal põhjustab hukkamõistetutele deemonite kaudu nii kohutavaid piinu nagu põleksid nad tules.” Ajakirjas öeldi veel: „Põrgu on olemas, kuid see pole mitte paik, vaid seisund, olukord, kus inimene kannatab Jumalast lahusoleku piinu.” Paavst Johannes Paulus II ütles 1999. aastal: „Põrgu pole mitte paik, vaid seisund, millesse satuvad need, kes eraldavad end vabatahtlikult ja täielikult kogu elu ja rõõmu allikast Jumalast.” Põrgu kui põleva paiga kujutluse kohta ütles ta: „See kirjeldab, kui suurt masendust ja tühjustunnet tekitab elu ilma Jumalata.” Kui paavst oleks põrgu kirjeldamisel kasutanud väljendeid „leegid ning punases kuues ja hargiga kurat”, siis „ei oleks inimesed suhtunud sellesse tõsiselt”, ütleb ajaloolane Martin Marty.

Sarnased muudatused on aset leidmas teisteski usutunnistustes. Anglikaani kiriku õpetuslike küsimustega tegeleva komitee teadaanne ütles: „Põrgu pole igavene piinapaik, vaid lõplik ja pöördumatu eluteevalik, mis on nii täielikult Jumala vastu, et selle ainus lõpptulemus saab olla täielik olematus.”

Ameerika Ühendriikide episkopaalkiriku katekismus defineerib põrgut kui „igavest surma Jumala hülgamise tagajärjel”. Ajakirja „U.S.News & World Report” sõnul pooldab järjest rohkem inimesi ideed, et „patuseid tabab häving, mitte igavene piin. ... [Nad]  väidavad, et Jumala lõplikult hüljanud inimeste eksistents lihtsalt lõpetatakse põrgu „hävitavas tules””.

Kuigi tänapäeva suundumus on tule ja väävli mõtteviisist lahti saada, hoiavad paljud endiselt kinni uskumusest, et põrgu on sõnasõnaline piinapaik. „Pühakiri räägib põrgust selgelt kui tulisest piinapaigast,” ütleb Albert Mohler lõunabaptistide teoloogilisest seminarist USAs Kentucky osariigis Louisville’is. Ka Evangeelse Alliansi komisjoni ettekanne „The Nature of Hell” („Põrgu olemus”) sedastab: „Põrgu on äratõugatuse ja piina teadvuslik kogemine. ... Karistuse ja kannatuste suurus põrgus oleneb maa peal sooritatud pattude raskusest.”

Kuidas siis on, kas põrgu on igavese piina või lõpliku hävingu paik? Või on see lihtsalt lahusolek Jumalast? Mis paik on põrgu tegelikult?

[Kast/pildid lk 4]

Põrgutule lühiajalugu

MILLAL võtsid nõndanimetatud kristlased omaks usu põrgutulle? See toimus palju aastaid pärast Jeesus Kristuse ja tema apostlite eluaega. „Esimene [apokrüüfiline] kristlik teos, mis kirjeldas patustajate karistamist ja piinu põrgus, oli „Peetruse Ilmutuseraamat” (2. sajand m.a.j),” ütleb prantsuse „Encyclopædia Universalis”.

Varajased kirikuisad olid aga põrgu asjus lahkarvamusel. Justinus Märter, Klemens Aleksandriast, Tertullianus ja Cyprianus uskusid, et põrgu on tuline paik. Origenes ja teoloog Gregorios Nyssast arvasid, et põrgu on Jumalast lahusoleku ehk vaimsete kannatuste paik. Augustinus Hippost oli aga veendunud, et põrgupiinad on nii vaimsed kui aistingulised. See seisukoht leidis ka tunnustust. „Viiendaks sajandiks oli kõikjal ülekaalu saavutanud karm doktriin, et patustajatel pole pärast surma teist võimalust ja tuli, mis neid õgib, põleb igavesti,” kirjutas professor John Norman Davidson Kelly.

16. sajandil said protestantlikud reformaatorid Martin Luther ja Johann Calvin aru, et tulised põrgupiinad kujutavad piltlikult igavest lahusolekut Jumalast. Järgmise kahe sajandi jooksul pöörduti aga põrgu kui piinapaiga kujutluse juurde tagasi. 18. sajandil külvas protestantlik jutlustaja Jonathan Edwards oma ilmekate põrgupiltidega hirmu Ameerika kolonistide südameisse.

Mõne aja pärast hakkasid aga põrguleegid tasapisi värelema ja kustuma. „20. sajandil põrgu peaaegu suri,” ütleb „U.S.News & World Report”.

[Pildid]

Justinus Märter uskus, et põrgu on tuline paik

Augustinus Hippost õpetas, et põrgupiinad on nii vaimsed kui füüsilised