Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mis paik on tegelikult põrgu?

Mis paik on tegelikult põrgu?

Mis paik on tegelikult põrgu?

MIDA sõna „põrgu” sulle meelde ka ei tooks, üldiselt peetakse seda paigaks, kuhu satutakse karistuseks pattude eest. Patu ja selle tagajärgede kohta ütleb Piibel: „Ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Pühakiri ütleb veel, et „patu palk on surm” (Roomlastele 6:23). Kuna karistus pattude eest on surm, aitab meil põrgu tõelise olemuse üle otsustada küsimus: mis juhtub siis, kui me sureme?

Kas pärast surma jätkub elu mingil tasandil? Mis paik on põrgu ja kes sinna lähevad? Kas põrgus olijail on mingit tulevikulootust? Piibel annab neile küsimustele tõese ja rahuldustpakkuva vastuse.

Kas pärast surma on elu?

Kas midagi meist, meie hing või vaim, elab pärast keha surma edasi? Mõelgem sellele, kuidas tuli olemasollu esimene inimene Aadam. Piibel räägib: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1. Moosese 2:7). Kuigi tema elu hoidis alal hingamine, hõlmas „elava õhu” ninnapuhumine midagi enamat kui lihtsalt seda, et õhk puhuti tema kopsudesse. See tähendas, et Jumal pani Aadama elutusse kehasse eluvaimu – elujõu, mis hoiab elavana igat maist elusorganismi (1. Moosese 6:17; 7:22). Piibel nimetab seda eluandvat ja -hoidvat jõudu „vaimuks” (Jakoobuse 2:26). Seda vaimu võib võrrelda elektrivooluga, mis käivitab masina või seadme ja võimaldab sel täita oma otstarvet. Nagu elektrivool ei omanda kunagi selle seadme omadusi, mida ta käima paneb, nii ei omanda ka elujõud selle olendi omadusi, keda ta elustab. Eluvaimul pole isiksust ega mõtlemisvõimet.

Mis juhtub vaimuga siis, kui inimene sureb? Laul 146:4 ütleb: „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” Kui inimene sureb, ei jätka tema mitteisikuline vaim teises ilmas elu vaimolendina, vaid see „läheb Jumala juurde, kes tema on andnud” (Koguja 12:7). See tähendab, et selle inimese tulevase elu lootus sõltub nüüd täielikult Jumalast.

Vana-Kreeka filosoofid Sokrates ja Platon uskusid, et inimese sees pesitsev hing elab pärast surma edasi ega sure kunagi. Mida Piibel hinge kohta õpetab? Aadam „sai ... elavaks hingeks”, ütleb 1. Moosese 2:7. Ta ei saanud hinge, vaid ta sai ise hingeks ehk elusolendiks. Pühakiri räägib, et hing teeb tööd, himustab süüa, valab pisaraid jne (3. Moosese 23:30, Piibli Raamat; 5. Moosese 12:20; Laul 119:28). Seega on inimene ise hing. Kui inimene sureb, siis hing sureb (Hesekiel 18:4).

Milline on aga surnute olukord? Aadamale kohtuotsust teatavaks tehes kuulutas Jehoova: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Kus oli Aadam, enne kui Jumal ta mullapõrmust tegi ja talle elu andis? Teda lihtsalt ei olnud olemas. Kui ta suri, pöördus ta tagasi samasugusesse olematuse seisundisse. Surnute olukorrast on väga selgelt räägitud kirjakohas Koguja 9:5, 10: „Surnud ei tea enam midagi ... surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” Piibel näitab, et surm on olematus. Surnud ei tea, tunne ega mõtle midagi.

Kas lõpmatu piin või ühine haud?

Kuna surnud pole teadvuse juures, ei saa põrgu olla leegitsev piinapaik, kus õelad pärast surma kannatusi kogevad. Mis paik põrgu siis on? Sellele küsimusele leiame vastuse, kui uurime, mis juhtus Jeesusega pärast tema surma. Piiblikirjutaja Luukas räägib: „[Jeesust] ei jäeta surmavalda [„allmaailma”, Suur Piibel; „põrgusse”, King James Version; kreeka keeles hades] ja et tema liha ei näe kõdunemist” (Apostlite teod 2:31) *. Mis oli see põrgu, kuhu isegi Jeesus läks? Apostel Paulus kirjutas: „Ma olen teile kõigepealt teada andnud ... et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi ja et ta maeti ja et ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järgi” (1. Korintlastele 15:3, 4). Seega oli Jeesus põrgus ehk hauas, kuid teda ei jäetud sinna, vaid ta äratati üles.

Uurigem ka suuri kannatusi kogenud õiglase Iiobi lugu. Soovides oma viletsast olukorrast pääseda, anus ta: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas [„allmaailmas”, SP; „põrgus”, Douay Version; heebrea keeles šeol], peidaksid, kuni su viha möödub” (Iiob 14:13) *. Kui arutu oleks mõelda, et Iiob oleks soovinud varju leida põletavas piinapaigas! Iiobile tähendas „põrgu” ehk „surmavald” lihtsalt hauda, kus tema kannatused oleksid lõppenud. Seega Piibli järgi on põrgu inimkonna ühine haud, kuhu lähevad nii head kui halvad inimesed.

Kas põrgutuli tähendab lõplikku hävingut?

Kas põrgutuli võib sümboolselt tähendada täielikku ehk lõplikku hävingut? Piibel näitab, et tuli ja hades ehk põrgu on erinevad asjad: „Surm ja surmavald [hades] heideti tulejärve!” Siin mainitud „tulejärv” on sümboolne, sest sellesse visatakse surm ja surmavald (põrgu), mida ei saa sõna-sõnalt põletada. See tulejärv kujutab „teist surma” – surma, millest pole ülestõusmislootust (Ilmutuse 20:14).

Tulejärvel on sarnane tähendus nagu „põrgutulel” ehk „Gehennal” (UM), millest rääkis Jeesus (Matteuse 5:22; Markuse 9:47, 48). Kristlikes Kreeka Kirjades esineb kreeka sõna „Gehenna” 12 korda ja see viitab Jeruusalemma müüri tagusele Hinnomi orule. Ajal, mil Jeesus oli maa peal, kasutati seda orgu prügimäena, „kuhu visati kurjategijate laibad, loomade korjused ja muu rämps” („Smith’s Dictionary of the Bible”). Et leegid ei kustuks ja prügi ära põleks, lisati tulle väävlit. Jeesus kasutas sobivalt seda orgu igavese hävingu sümbolina.

Nii nagu Gehenna, sümboliseerib ka tulejärv igavest hävingut. Surm ja surmavald heidetakse sinna selles mõttes, et need lakkavad olemast, kui inimkond vabastatakse patust ja surma needusest. Tahtlike ja mittekahetsevate patustajate „osa” on samuti selles järves (Ilmutuse 21:8). Nendegi olemasolu lõpetatakse igaveseks. Neid aga, keda Jumal mäletab, kes on põrgus ehk surmavallas – inimkonna ühises hauas –, ootab ees imeline tulevik.

Põrgu tehakse tühjaks!

Ilmutuse 20:13 ütleb: „Ja meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald [hades] andsid tagasi surnud, kes neis olid.” Tõepoolest, Piiblis mainitud põrgu tühjendatakse. Nagu Jeesus lubas, „tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, UM], kuulevad tema häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Miljonid surnud, keda küll praegu ei ole mingil kujul olemas, kuid keda Jehoova Jumal mäletab, äratatakse üles ehk neile antakse elu tagasi taastatud maises paradiisis (Luuka 23:43; Apostlite teod 24:15).

Ülesäratatud inimesed, kes kuuletuvad Jumala õiglastele seadustele, ei sure Jumala uues maailmas enam kunagi (Jesaja 25:8). Jehoova „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam”. Tõesti, „endised asjad on [siis] möödunud” (Ilmutuse 21:4). Millised õnnistused ootavad küll ees neid, kes on põrgus ehk „mälestushaudades”! Kahtlemata annavad need õnnistused piisavalt põhjust õppida Jehoova Jumalat ja tema Poega Jeesus Kristust paremini tundma (Johannese 17:3).

[Allmärkused]

^ lõik 10 Eestikeelse Piibli 1988. ja 1997. aasta tõlkes on kreeka sõna hades neis kümnes kohas, kus ta Kristlikes Kreeka Kirjades esineb, tõlgitud kolmes kohas sõnaga „põrgu” ja seitsmes kohas sõnaga „surmavald”. Kirjakoht Luuka 16:19–31 räägib piinadest, kuid kogu sellel lool on sümboolne tähendus. Vaata 88. peatükki raamatust „Suurim inimene, kes kunagi on elanud” (väljaandjad Jehoova tunnistajad).

^ lõik 11 Heebrea sõna šeol esineb Heebrea Kirjades 65 korda ja seda on eestikeelse Piibli 1988. aasta tõlkes tõlgitud sõnadega „põrgu”, „põrguhaud”, „surmavald”, „haud” ja „sügavus”.

[Pilt lk 5]

Iiob palus, et ta võiks põrgus varju leida

[Pilt lk 6]

Põlev Gehenna – igavese hävingu sümbol

[Pilt lk 7]

Mälestushaudades olijad tulevad välja