Nad käivad tões
Nad käivad tões
„Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.” (3. JOHANNESE 4)
1. Millele keskendub „evangeeliumi tõde”?
JEHOOVA kiidab heaks ainult need, kes kummardavad teda „vaimus ja tões” (Johannese 4:24). Sellised inimesed kuuletuvad tõele ja võtavad vastu kogu kristliku õpetuse, mis põhineb Jumala Sõnal. See „evangeeliumi tõde” keskendub Jeesus Kristusele ja Jehoova suveräänsuse õigeksmõistmisele Kuningriigi kaudu (Galaatlastele 2:14). Jumal läkitab „vägeva eksituse” nende peale, kes eelistavad valet. Pääste sõltub aga sellest, kas usutakse head sõnumit ja kas käiakse tões (2. Tessalooniklastele 2:9–12; Efeslastele 1:13, 14).
2. Mille üle oli apostel Johannes eriti rõõmus ja millised suhted olid tal Gaajusega?
2 Kuningriigi kuulutajad on „tõe kaastöölised”. Apostel Johannese ja tema sõbra Gaajuse sarnaselt hoiavad nad otsusekindlalt tõest kinni ja käivad selles. Pidades silmas Gaajust, kirjutas Johannes: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3. Johannese 3–8). Isegi kui eakas Johannes ei toonud Gaajust tõe juurde, peeti apostli kõrge ea, kristliku küpsuse ja isaliku kiindumuse tõttu temast arvatavasti nooremat Gaajust sobivalt Johannese vaimseks lapseks.
Tõde ja kristlik jumalakummardamine
3. Mis eesmärk oli algkristlaste koosolekutel ja millist kasu nad neist said?
3 Tõe õppimiseks said algkristlased kokku kogudustena, tihtipeale kellegi kodus (Roomlastele 16:3–5). Seeläbi said nad julgustust ja õhutasid üksteist armastusele ja headele tegudele (Heebrealastele 10:24, 25). Viidates veidi hiljem elanud inimestele, kes pidasid end kristlasteks, kirjutas Tertullianus (umbes 155 – pärast 220 m.a.j): „Me saame kokku, et lugeda Jumala raamatuid ... Nende pühade sõnadega me toidame oma usku, tugevdame oma lootust, kinnitame oma usaldust.” („Apology”, ptk 39.)
4. Milline roll on olnud laulmisel kristlikel koosolekutel?
4 Laulmine kuulus tõenäoliselt algkristlike koosolekute juurde (Efeslastele 5:19; Koloslastele 3:16). Professor Henry Chadwick kirjutab, et teisel sajandil elanud kriitik Celsus leidis kristlastena tuntud inimeste meloodilised laulud „nii ilusad olevat, et ta pani lausa pahaks nende mõju oma tunnetele”. Chadwick lisab: „Klemens Aleksandriast on varaseim kristlik autor, kes arutleb, millist laadi muusikat on kristlastel kohane kasutada. Ta juhib tähelepanu sellele, et see ei tohiks olla mingi erootiline tantsumuusika.” („The Early Church”, lk 274–275.) Nii nagu esimesed kristlased tõenäoliselt laulsid, kui nad kokku said, nii laulavad ka Jehoova tunnistajad tihtipeale Piiblil põhinevaid laule, mille seas on võimsad hümnid, mis kiidavad Jumalat ja Kuningriiki.
5. a) Kuidas anti vaimset juhatust algkristlikes kogudustes? b) Kuidas on tõelised kristlased rakendanud ellu Jeesuse sõnu, mis on kirjas Matteuse 23:8, 9?
5 Algkristlikes kogudustes õpetasid kogudusevanemad tõde ning abilised aitasid kaasusklikke mitmel moel (Filiplastele 1:1). Juhtiv kogu, kes toetus Jumala Sõnale ja pühale vaimule, andis vaimset juhatust (Apostlite teod 15:6, 23–31). Ei kasutatud religioosseid tiitleid, sest Jeesus oli oma jüngritele öelnud: „Ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad. Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas” (Matteuse 23:8, 9). Nii selles kui ka paljudes teistes valdkondades on algkristlastel ja Jehoova tunnistajatel ühiseid jooni.
Tagakiusatud tõe kuulutamise pärast
6., 7. Kuidas on tõelisi kristlasi koheldud, ehkki nad kuulutavad rahumeelset sõnumit?
6 Algkristlased kuulutasid küll rahumeelset Kuningriigi sõnumit, kuid neid kiusati taga nagu Jeesustki (Johannese 15:20; 17:14). Ajaloolane John L. von Mosheim nimetas esimese sajandi kristlasi „kõige kahjutuma ja süütuma iseloomuga inimeste grupiks, kel mitte kunagi ei olnud peas soovi või mõtet, mis oleks kahjustanud riigi heaolu”. Dr. Mosheim väitis, et „roomlasi ärritas kristlaste juures nende kummardamisviisi lihtsus, mis ei sarnanenud ühegi teise rahva pühade kommetega”. Ta lisas: „Neil polnud ohverdamist, templeid, pühakujusid, oraakleid ega preestrikorraldust; ning sellest piisas harimatu rahvahulga etteheideteks, kes arvas, et ilma selliste asjadeta ei saa olla religiooni. Kristlasi peeti mingis mõttes ateistideks; ning Rooma seaduste järgi kuulutati need, keda ateismis süüdistati, inimühiskonna nuhtluseks.”
7 Preestrid, käsitöölised ja teised, kelle sissetulek sõltus ebajumalateenistusest, õhutasid rahvast kristlaste vastu, kes ei osalenud ebajumalatega seotud kommetes (Apostlite teod 19:23–40; 1. Korintlastele 10:14). Tertullianus kirjutas: „Nad arvavad, et kõigi rahva õnnetuste ja hädade põhjuseks on kristlased. Kui Tiberi jõgi tõuseb linnamüürideni, kui Niilus ei tõuse üle kallaste kastma põlde, kui ilm ei muutu, kui on maavärisemine, näljahäda või katk, kostub otsekohe kisa: „Visake kristlased lõvide ette!”” Tõelised kristlased hoiduvad ebajumalaist, hoolimata võimalikest tagajärgedest (1. Johannese 5:21).
Tõde ja religioossed kombed
8. Miks ei tähista jõulusid need, kes käivad tões?
8 Need, kes käivad tões, hoiduvad pühakirjavastastest kommetest, sest valgusel pole midagi ühist pimedusega (2. Korintlastele 6:14–18). Näiteks ei tähista nad 25. detsembril peetavat jõulupüha. „Keegi ei tea Kristuse täpset sünnipäeva,” ütleb üks teatmeteos. („The World Book Encyclopedia”.) Entsüklopeedia „Americana” ütleb: „Paljud jõululõbustused pärinevad saturnaalidest, roomlaste pühadest, mida peeti detsembri keskel.” (1956. aasta väljaanne.) M’Clintocki ja Strongi entsüklopeedia märgib: „Jõulude pidamine ei ole Jumala korraldus ja samuti pole see pärit U[uest] T[estamendist].” Raamatus „Igapäevaelu Jeesuse ajal” („Daily Life in the Time of Jesus”) öeldakse: „Karjad ... olid talvel uluall; ja ainuüksi sellest võib näha, et traditsiooniline jõuluaeg talv ei saa olla õige, sest evangeelium ütleb, et karjased olid väljal.” (Luuka 2:8–11.)
9. Miks pole Jehoova teenijad minevikus ega tänapäeval pidanud lihavõtteid?
9 Lihavõttepühadega tähistatakse väidetavalt Kristuse ülestõusmist, kuid usaldusväärsed allikad seostavad selle püha väärjumalate kummardamisega. Üks piiblisõnaraamat ütleb, et lihavõtted (inglise keeles „Easter”) olid „algselt kevadpühad germaani valguse- ja kevadejumalanna auks, keda anglosaksi keeles tuntakse Eastre [või Eostre] nime all”. („The Westminster Dictionary of the Bible”.) Entsüklopeedia „Britannica” ütleb selgelt: „Uues Testamendis ei ole lihavõtete pidamise kohta ühtki viidet.” (11. väljaanne.) Lihavõtted polnud varakristlik püha ja Jehoova rahvas ei tähista seda ka tänapäeval.
10. Millise mälestuspüha Jeesus sisse seadis ning kes on seda õigel viisil tähistanud?
10 Jeesus ei käskinud oma järelkäijatel pühitseda ei oma sündi ega ülestõusmist, ta seadis hoopis sisse enda ohvrisurma mälestamise (Roomlastele 5:8). Õigupoolest oli see ainus sündmus, mida ta käskis oma jüngritel tähistada (Luuka 22:19, 20). Jehoova tunnistajad tähistavad siiamaani seda iga-aastast sündmust, mida nimetatakse ka Issanda õhtusöömaajaks (1. Korintlastele 11:20–26).
Tõde kuulutatakse kogu maal
11., 12. Kuidas on need, kes käivad tões, alati toetanud kuulutustegevust?
11 Need, kes tunnevad tõde, peavad eesõiguseks pühendada oma aega, energiat ja muid vahendeid hea sõnumi kuulutamisele (Markuse 13:10). Algkristlaste kuulutustegevust toetati vabatahtlike annetustega (2. Korintlastele 8:12; 9:7). Tertullianus kirjutas: „Isegi kui seal on mingi karp, ei tule sinna raha panna nii-öelda sissepääsumaksuna, otsekui oleks religioon äritehing. Iga inimene toob väikse summa kord kuus või nii tihti, kui soovib, ning kui ta tõesti tahab ja suudab, sest kedagi ei sunnita; see on vabatahtlik and.” („Apology”, ptk 39.)
12 Jehoova tunnistajate ülemaailmset Kuningriigi kuulutustööd toetatakse samuti vabatahtlike annetustega. Lisaks tunnistajatele peavad ka tänulikud huvilised eesõiguseks toetada seda tegevust oma annetustega. Selleski valdkonnas on algkristlased ja Jehoova tunnistajad sarnased.
Tõde ja eluviis
13. Millist Peetruse nõuannet eluviisi kohta Jehoova tunnistajad järgivad?
13 Algkristlased käisid tões ja järgisid apostel Peetruse nõuannet: „[Elage] vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval”!” (1. Peetruse 2:12). Jehoova tunnistajad võtavad neid sõnu tõsiselt.
14. Milline on kristlik vaade ebamoraalsele meelelahutusele?
14 Isegi pärast ärataganemist hoidusid end kristlasteks pidavad inimesed ebamoraalsusest. Kirikuajaloo professor William D. Killen kirjutas: „Teisel ja kolmandal sajandil oli igas suures linnas meelelahutuskeskuseks teater; ning näitemängud olid loodud selle ajastu inimeste kõlvatute ihade rahuldamiseks, ehkki ka näitlejad olid tavaliselt väga ebamoraalsed. ... kõik tõelised kristlased suhtusid teatrisse põlgusega. ... nad kohkusid selle roppusest; ning seal esitatavad pidevad palved paganlike jumalate ja jumalannade poole solvasid nende religioosseid veendumusi.” („The Ancient Church”, lk 318–319.) Jeesuse tõelised järelkäijad väldivad ka tänapäeval roppu ja moraalselt allakäinud meelelahutust (Efeslastele 5:3–5).
Tõde ja „valitsemas olevad ülemused”
15., 16. Kes on „valitsemas olevad ülemused” ning kuidas on neisse suhtunud inimesed, kes käivad tões?
15 Hoolimata algkristlaste suurepärasest käitumisest, suhtus enamik Rooma keisreid neisse ebaõiglaselt. Ajaloolane Ernest G. Hardy ütleb, et keisrid pidasid neid „üsnagi põlastusväärseteks entusiastideks”. Kirjavahetus Bitüünia maavalitseja Plinius Noorema ja keiser Traianuse vahel näitab, et valitsevad klassid ei olnud kristluse tegelikust olemusest enamasti teadlikud. Kuidas suhtusid kristlased riiki?
16 Nagu Jeesuse esimesed järelkäijad, nii ilmutavad ka Jehoova tunnistajad suhtelist allumist „valitsemas olevaile ülemustele” (Roomlastele 13:1–7). Kui aga tekib vastuolu inimese nõudmise ja Jumala tahte vahel, siis on nende seisukoht: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29). Raamatus „Kristluse võidukäik pärast Jeesust” öeldakse: „Kristlased küll ei osalenud keisrikultuses, kuid nad ei tõstnud mässu ning nende religioon, mis tundus ehk veider ja mõnikord paganlikust seisukohast ka solvav, ei kujutanud keisririigile mingit tõelist ohtu.” („After Jesus–The Triumph of Christianity”.)
17. a) Millist valitsust toetasid algkristlased? b) Kuidas on Kristuse tõelised järelkäijad rakendanud oma elus kirjakohta Jesaja 2:4?
17 Algkristlased olid Jumala Kuningriigi toetajad, nagu ka patriarhid Aabraham, Iisak ja Jaakob ilmutasid usku tõotatud ’linna, mille valmistaja on Jumal’ (Heebrealastele 11:8–10). Jeesuse jüngrid polnud maailmast nagu nende Isandki (Johannese 17:14–16). Mis puutub sõdimisse ja võitlustesse, siis nad on edendanud rahu ja ’tagunud oma mõõgad sahkadeks’ (Jesaja 2:4). Märgates üht huvitavat sarnasust, märkis kirikuajaloolane Geoffrey F. Nuttall: „Algkristlaste suhtumine sõjasse sarnaneb rohkem, kui me sooviksime tunnistada, nende inimeste omaga, kes nimetavad end Jehoova tunnistajateks.”
18. Miks pole ühelgi valitsusel mingit põhjust karta Jehoova tunnistajaid?
18 Esimesed kristlased olid erapooletud ja allusid „valitsemas olevaile ülemustele”. Nad ei ohustanud mitte kuidagi poliitilisi võime ja sama võib öelda Jehoova tunnistajate kohta. Üks Põhja-Ameerika ajakirjatoimetaja kirjutas: „Nõuab sõgedat ja haiglast kujutlusvõimet, et uskuda, nagu võiksid Jehoova tunnistajad endast ühelegi poliitilisele režiimile mingit ohtu kujutada. Nad on nii koostöövalmid ja rahuarmastavad, kui üks religioosne rühmitus võib üldse olla.” Õigesti informeeritud ametivõimud teavad, et seoses Jehoova tunnistajatega pole neil vaja midagi karta.
19. Mida võib öelda algkristlaste ja Jehoova tunnistajate kohta seoses maksude tasumisega?
19 Üks viis, kuidas algkristlased ilmutasid austust „valitsemas olevate ülemuste” vastu, oli maksude tasumine. Kirjas Rooma keiser Antoninus Piusele (138–161 m.a.j) kirjutas Justinus Märter, et „kõigist inimestest kõige meelsamini” tasusid oma makse kristlased. („First Apology”, ptk 17.) Tertullianus ütles Rooma valitsejatele, et nende maksukogujad on „kristlastele tänu võlgu”, et need kohusetundlikult makse tasuvad. („Apology”, ptk 42.) Pax Romana ehk Rooma rahu koos selle seaduste ja korraga, heade maanteede ja suhteliselt ohutu mereliiklusega tuli kristlastele kasuks. Tunnistades ühiskonna ees oma võlga, kuuletusid nad Jeesuse sõnadele: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Markuse 12:17). Jehoova rahvas järgib tänapäevalgi seda nõuannet ning on saanud kiita ausalt maksude tasumise eest (Heebrealastele 13:18, UM).
Tõde ühendab
20., 21. Mida võib öelda nii algkristlaste kui ka Jehoova praegusaegsete teenijate kohta seoses rahumeelse vennaskonnaga?
20 Kuna algkristlased käisid tões, olid nad otsekui kokku seotud rahumeelseks vennaskonnaks nagu ka Jehoova tunnistajad tänapäeval (Apostlite teod 10:34, 35). Ühes ajalehes avaldatud kirjas öeldi: „[Jehoova tunnistajad on] hästi tuntud kui väga kenad, lahked ja alandlikud inimesed, kellega on kerge asju ajada, kes kunagi teistele survet ei avalda ning kes otsivad alati rahu suhetes teiste inimestega ... Nad ei võta altkäemaksu, ei joo ega kasuta narkootikume, ning põhjus on väga lihtne: nad püüavad juhinduda kõigis sõnades ja tegudes oma piiblilistest veendumustest. Kui kogu maailma inimesed vähemalt püüaksid Jehoova tunnistajate viisil Piibliga kooskõlas elada, oleks meie julm maailm hoopis teistsugune.” („The Moscow Times”.)
21 Üks entsüklopeedia väidab: „Algkirik pidas end uueks inimühiskonnaks, kus endised vaenulikud grupid – juudid ja paganad – võisid elada koos rahus.” („Encyclopedia of Early Christianity”.) Jehoova tunnistajad on samuti rahuarmastav rahvusvaheline vennaskond – tõepoolest uue maailma ühiskond (Efeslastele 2:11–18; 1. Peetruse 5:9; 2. Peetruse 3:13). Kui Pretoria näituseväljaku turvateenistuse ülem Lõuna-Aafrikas nägi, kuidas käituvad tunnistajad kõigist rassidest, kes kogunevad rahumeelselt konvendidelegaatidena, ütles ta: „Kõik olid ja on praegugi viisakad, nad räägivad üksteisega kenasti ning mõne viimase päeva jooksul on nende suhtumine andnud kinnitust, et teie ühingu liikmed on kõrge vaimsusega ja et kõik elavad koos kui üks suur ja õnnelik pere.”
Õnnistused tõe õpetamise eest
22. Mis on toimunud seetõttu, et kristlased on ’teinud tõe ilmsiks’?
22 Paulus ja teised kristlased ’tegid tõe ilmsiks’ oma eluviisi ja kuulutustööga (2. Korintlastele 4:2). Kas pole sa nõus, et Jehoova tunnistajad teevad sedasama ja õpetavad kõigile rahvaile tõde? Üle kogu maailma võtavad inimesed vastu õige jumalakummardamisviisi ja voolavad järjest suuremate hulkadena Jehoova koja mäele (Jesaja 2:2, 3). Iga aasta ristitakse tuhandeid inimesi, kes sümboliseerivad nii oma pühendumist Jumalale. Selle tulemusena moodustatakse palju uusi kogudusi.
23. Kuidas sa suhtud neisse, kes õpetavad kõigile rahvaile tõde?
23 Jehoova teenijad on küll erisuguse taustaga, kuid nad on ühendatud õiges jumalakummardamises. Armastus, mida nad ilmutavad, teeb nad tuntuks kui Jeesuse jüngrid (Johannese 13:35). Kas sa näed, et ’Jumal on tõesti nende seas’? (1. Korintlastele 14:25.) Kas sa oled võtnud seisukoha nende poolel, kes õpetavad tõde kõigile rahvaile? Kui oled, siis ilmuta pidevalt tänu tõe eest ja hoia kinni eesõigusest käia tões igavesti.
Kuidas sa vastaksid?
• Mille poolest sarnaneb algkristlaste ja Jehoova tunnistajate jumalakummardamine?
• Milline on ainus religioosne püha, mida tähistavad need, kes käivad tões?
• Kes on „valitsemas olevad ülemused” ja kuidas kristlased neisse suhtuvad?
• Mis mõttes tõde ühendab?
[Küsimused]
[Pilt lk 21]
Kristlikud koosolekud on alati olnud õnnistuseks neile, kes käivad tões
[Pildid lk 23]
Jeesus käskis oma järelkäijatel mälestada tema ohvrisurma
[Pilt lk 24]
Jehoova tunnistajad peavad lugu „valitsemas olevatest ülemustest” nagu algkristlasedki