Elulugu

Küllalt aastaid seljataga

JUTUSTANUD MURIEL SMITH

Vali koputus pani välisukse värisema. Olin just tulnud koju lõunale pärast toimekat kuulutustööhommikut. Nagu tavaliselt, keetsin endale tassi teed ja mõtlesin pool tundi puhata. Koputus kõlas väga tungivalt. Ukse poole minnes mõtlesin, kes seal küll sellisel kellaajal võiks olla. Varsti sain teada: kaks meest mu ukselävel tutvustasid end politseinikena. Nad ütlesid, et tahavad kogu mu maja läbi otsida, et leida Jehoova tunnistajate, keelatud organisatsiooni kirjandust.

Miks olid Jehoova tunnistajad Austraalias keelustatud ja kuidas mina tunnistajaks sain? Kõik sai alguse ühest emalt saadud kingitusest 1910. aastal, mil olin kümneaastane.

ELASIME perega ühes puumajas Põhja-Sydney eeslinnas Crows Nestis. Kord koolist koju jõudes nägin ema ühe mehega välisuksel rääkimas. Mõtlesin huviga, kes on see ülikonnas ja raamatukotiga võõras mees. Vabandasin häbelikult ja sisenesin majja. Mõni minut hiljem hõikas mind ema. Ta ütles: „See mees pakub huvitavaid raamatuid, mis räägivad Pühakirjast. Kuna sul on varsti sünnipäev, võid valida, kas tahad endale uut kleiti või neid raamatuid. Kumba sa tahaksid?”

 „Emme, tahaksin väga neid raamatuid!” vastasin mina.

Niisiis sain kümneaastaselt endale kolm esimest köidet Charles Taze Russelli raamatusarjast „Kirjauurimused”. Mees uksel selgitas, et mu ema peaks aitama mul nende raamatute sisust aru saada, kuna need on minu jaoks arvatavasti liiga rasked. Ema ütles, et teeb seda meeleldi. Kahjuks suri ema varsti pärast seda sündmust. Isa hoolitses püüdlikult mu venna, õe ja minu eest, kuid minu õlule langes nüüd rohkem kohustusi, mis võtsid kogu mu aja. Ent varsti tabas meie peret järgmine tragöödia.

1914. aastal algas Esimene maailmasõda ja kõigest aasta hiljem tapeti meie isa. Jäime orbudeks. Minu vend ja õde saadeti elama sugulaste juurde ning mind pandi katoliku internaatkooli. Aeg-ajalt kogesin üksindustunnet. Samas olen aga tänulik mulle antud võimaluse eest arendada oma armastust muusika, eriti klaverimängu vastu. Aastad möödusid ja ma lõpetasin internaatkooli. 1919. aastal abiellusin ma Roy Smithiga, kes müüs muusikainstrumente. 1920. aastal sündis meie perre laps ja taas kord nõudsid igapäevakohustused suure osa mu tähelepanust. Mis sai aga nendest raamatutest?

Naaber jagab meiega vaimset tõde

Kõigi nende aastate jooksul reisisid need Piibli raamatud minuga kaasas. Kuigi ma ei olnud neid tegelikult kunagi õieti lugenud, mõistsin sügaval sisemuses, et neis on kirjas tähtis sõnum. Siis, 1920. aastate lõpupoole, tuli ühel päeval meile külla naabrinaine Lil Bimson. Läksime elutuppa, istusime maha ja jõime koos teed.

„Oi, sul on need raamatud!” hüüatas ta ühtäkki.

„Mis raamatud?” küsisin hämmeldunult.

Ta osutas riiulis olevatele „Kirjauurimuste” sarja raamatutele. Lil võttis need raamatud samal päeval koju laenuks ja luges huviga läbi. Tema vaimustus sellest, mida ta luges, sai varsti vägagi ilmsiks. Lil tellis piibliuurijatelt, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti, rohkem kirjandust. Veel enam, ta rääkis pidevalt ka meile kõigest, mida ta õppis. Üks raamat, mille ta sai, oli „Jumala kannel” ja varsti sattus see meiegi koju. Võib öelda, et minu elutee Jehoova teenistuses algas sel hetkel, kui ma lõpuks võtsin aega, et lugeda seda Piiblil põhinevat raamatut. Viimaks ometi leidsin ma vastused oma põhiküsimustele, millele mu kirik ei olnud suutnud vastata.

Õnneks oli Roy Piibli sõnumist väga huvitatud ja meist mõlemast said innukad piibliõpilased. Roy oli varem olnud vabamüürlane. Nüüd aga oli meie pere ühte liidetud tõelise Jumala kummardamises. Kaks korda nädalas uuris keegi vendadest meie perega Piiblit. Lisajulgustust saime sellest, kui hakkasime käima piibliuurijate koosolekutel. Sydneys oli kokkusaamiskohaks väike Newtowni äärelinnas üüritud saal. Kuna tollal oli kogu riigis vähem kui 400 tunnistajat, pidi enamik vendi koosolekutele jõudmiseks läbima pikki vahemaid.

 Meie perel tuli koosolekule minnes alati ületada Port Jacksoni laht. Enne kui Sydney Sadamasild 1932. aastal valmis sai, tuli üle lahe sõita parvlaevaga. Hoolimata reisi peale kulunud ajast ja rahast, tegime pingutusi, et mitte jääda ilma ühestki Jehoova pakutavast vaimsest toidukorrast. Pingutused, et perena tões tugevamaks saada, olid tasutoovad, sest Teine maailmasõda oli ähvardavalt ligidal ja neutraalsusküsimus puudutas varsti ka meie peret.

Katsumuste ja õnnistuste aeg

1930-ndate algusaastad olid mulle ja mu perele väga rõõmutoovad. Mind ristiti 1930. aastal ja 1931. aastal viibisin ma meeldejääval konvendil, kus me kõik püsti tõusime ja võtsime vastu suurepärase nime Jehoova tunnistajad. Püüdsime Royga elada selle nime vääriliselt, osaledes kõigis kuulutustöövormides ja hoogtöödes, mida organisatsioon soovitas. Näiteks aastal 1932 võtsime osa erilise traktaadi levitamise kampaaniast, mis oli kavandatud selleks, et rääkida Sydney Sadamasilla avamisele tulnud rahvahulkadega. Väga meeldiv oli see, kui hakati kasutama valjuhäälditega autosid ja meil oli võimalus lasta paigaldada oma autosse selline helivõimendussüsteem. Tänu sellele tehnikale kajasid Sydney tänavatel vend Rutherfordi piiblilised kõned.

Ees olid aga uued muutused ja olukord muutus üha raskemaks. Kui 1932. aastal vapustas Austraaliat ülemaailmne majanduskriis, otsustasime Royga oma elu lihtsustada. Näiteks kolisime kogudusele lähemale, mis vähendas märgatavalt meie reisikulusid. Majanduslikud raskused aga kahvatusid Teise maailmasõja õuduste kõrval, mis peatselt kogu maailma tabasid.

Kuna Jehoova tunnistajad järgisid Jeesuse käsku mitte olla osa maailmast, said nad kõikjal tagakiusamise märklauaks ja Austraalia ei olnud mingi erand. Sõjaajal valitsenud hüsteeria tõttu tembeldasid mõned meid kommunistideks. Need vastupanijad väitsid ekslikult, et Austraalias kasutavad Jehoova tunnistajad nende omanduses olevat nelja raadiojaama, et edastada Jaapani armeele teateid.

Noortele vendadele, keda kutsuti sõjaväeteenistusse, avaldati suurt survet teha kompromissi. Mul on heameel öelda, et kõik meie kolm poega võtsid oma tõekspidamiste suhtes kindla seisukoha ja säilitasid neutraalsuse. Vanimale pojale Richardile määrati 18-kuuline vanglakaristus. Teisel pojal Kevinil õnnestus end kirja panna süümelistel kaalutlustel keeldujana. Noorim poeg Stuart sai aga meie suureks kurvastuseks surma mootorrattaõnnetuses, kui ta oli teel kohtumajja, et lõpetada neutraalsusküsimusega seotud kohtuasi. See oli meile väga raske tragöödia, kuid meil aitas vastu pidada keskendumine Kuningriigile ja Jehoova ülestõusmistõotusele.

Tõeline saak jäi neil saamata

Jaanuaris 1941 keelustati Austraalias Jehoova tunnistajad. Kuid nagu Jeesuse apostlid, kuuletusime ka meie Royga rohkem Jumala sõnale kui inimestele ning jätkasime tegutsemist põranda all kahe ja poole aasta vältel. Tol ajal juhtuski, et kaks erariietes politseinikku koputasid mu uksele, nagu ma alguses mainisin. Mis sai aga edasi?

Kutsusin nad sisse. Kui nad majja sisenesid, küsisin neilt, ega nad ei pane pahaks, kui ma lõpetan teejoomise, enne kui nad hakkavad maja läbi otsima. Minu üllatuseks olid nad sellega päri ja ma läksin kööki, et palvetada Jehoova poole ning koguda mõtteid. Kui ma naasin, läks üks politseinik uurimisnurka, kus me tavaliselt Piiblit uurisime, ja korjas kokku kõik, millel nägi Vahitorni logo, samuti kirjanduse minu kuulutustöökotist ja minu Piibli.

„Kas te olete kindel, et teil ei ole kuskil pappkastides rohkem kirjandust peidus?”  küsis ta seejärel. „Me oleme saanud teateid sellest, et te käite iga nädal koosolekul selle tänava lõpus asuvas saalis ja et te viite sinna palju kirjandust.”

„See on tõsi,” kostsin, „kuid seda kirjandust ei ole praegu seal.”

„Proua Smith, me teame seda,” vastas ta. „Me teame ka seda, et te hoiate kirjandust inimeste kodudes kõikjal selles piikonnas.”

Meie poja magamistoast leidsid nad viis pappkasti, milles olid brošüürid „Kas vabadus või roomakatoliiklus?” („Freedom or Romanism?”).

„Kas te olete kindel, et te ei hoia veel midagi garaažis?” uuris ta.

„Ei, seal ei ole midagi,” ütlesin.

Seejärel avas ta söögitoa kapi ukse. Ta leidis sealt tühjad blanketid, mida kasutati koguduse aruande täitmiseks. Ta võttis need ja nõudis siis, et saaks ka garaaži üle vaadata.

„Tulge minu järel,” sõnasin.

Nad järgnesid mulle garaaži ja pärast selle läbiotsimist nad lahkusid.

Need politseinikud arvasid, et olid nende viie pappkasti näol saanud korraliku noosi. Ent tõeline saak jäi neil tegelikult saamata. Noil päevil olin nimelt koguduse sekretär ja ma hoidsin kodus koguduse kuulutajate nimekirja ja muud tähtsat informatsiooni. Õnneks olid vennad meid hoiatanud selliste läbiotsimiste eest ja ma olin need paberid hoolikalt ära peitnud. Olin pannud need ümbrikesse ja asetanud tee-, suhkru- ja jahunõu põhja. Mõnda dokumenti hoidsin ma ka garaaži lähedal linnumajas. Seega oli politsei kõndinud napilt mööda sellest tähtsast informatsioonist, mida ta nii väga tahtis.

Alustame täisajalist teenistust

Meie vanemad lapsed olid 1947. aastaks loonud juba oma perekonna. Jõudsime Royga otsusele, et nüüd on meil võimalik alustada täisajalist teenistust. Kuna tol ajal oli Lõuna-Austraalias suur vajadus kuulutajate järele, müüsime maha oma maja ning ostsime haagissuvila, millele panime nimeks „Mispa” (vahitorn). Selline eluviis võimaldas meil kuulutada kõrvalistes paikades. Tihti töötasime maapiirkondades, mida ei olnud ühegi koguduse hoole alla määratud. Mul on sellest ajast palju häid mälestusi. Lisaks teistele uurisin ühe Beverly-nimelise noore naisega. Enne kui ta aga ristimiseni jõudis edeneda, kolis ta ära. Kujutlege vaid minu rõõmu, kui aastaid hiljem tuli konvendil minu juurde üks õde ja tutvustas end Beverlyna. Küll oli tore pärast kõiki neid aastaid näha teda koos abikaasa ja lastega Jehoovat teenimas!

Aastal 1979 oli mul võimalus käia pioneeride teenistuskoolis. Seal rõhutati eriliselt seda, et pioneerteenistuses vastupidamiseks on headel uurimisharjumustel tähtis osa. See on tõesti nii. Kogu minu elu on tiirelnud uurimise, koosolekute ja teenistuse ümber. Mul on väga hea meel, et olen saanud teenida üldpioneerina rohkem kui 50 aastat.

Võitlus terviseprobleemidega

Viimased aastakümned on endaga kaasa toonud mõningaid erilisi katsumusi.  1962. aastal diagnoositi mul glaukoom. Tol ajal olid ravivõimalused piiratud ja minu nägemine halvenes kiiresti. Ka Roy tervis halvenes ja 1983. aastal oli tal raske insult, mille järel ta jäi osaliselt halvatuks ega saanud enam rääkida. Ta suri 1986. aastal. Roy oli mulle suureks toeks minu täisajalise teenistuse jooksul ja ma tunnen temast väga puudust.

Hoolimata nendest tagasilöökidest püüdsin kinni hoida heast vaimsest tegevuskavast. Ostsin endale maapiirkonnas kuulutustöö tegemiseks sobiva auto ja jätkasin pioneerteenistust oma tütre Joyce’i abiga. Mu nägemine halvenes pidevalt ja lõpuks jäin ühest silmast täiesti pimedaks. Arstid asendasid selle kunstsilmaga. Sellest hoolimata sain ühe silma vähest nägemist kasutades iga päev kolm kuni viis tundi uurida, abiks suurendusklaas ja suure trükikirjaga väljaanded.

Uurimisaeg on mulle alati olnud väga väärtuslik. Seega võite vaid kujutleda, milline šokk see oli, kui ma järsku ühe pärastlõunase uurimise ajal ei näinud enam midagi. Keegi oleks nagu tule ära kustutanud. Ma olin oma nägemise täielikult kaotanud. Kuidas olen ma uurimist jätkanud? Kuigi ma olen nüüd ka peaaegu kurt, hoiavad helikassetid ja mu pere armastav toetus mind vaimselt tugevana.

Lõpuni vastupidamine

Olen praegu saja-aastane ja üpris kehva tervisega, mistõttu olen pidanud oma tempot tunduvalt aeglustama. Vahel valdab mu meeli väike segadus. Ja kuna ma olen nüüd täiesti pime, eksin mõnikord ka ära. Juhataksin heameelega veel praegugi mõnda piibliuurimist, kuid oma tervise juures ei ole mul enam võimalik välja minna, et neid otsida. Alguses see masendas mind. Kuid ma pidin oma piirangutega leppima ja olema rahul sellega, mida saan teha. See ei ole olnud kerge. Ent mul on hea meel, et olen siiski saanud iga kuu märkida aruandesse aja, mille jooksul olen rääkinud teistele meie suurest Jumalast Jehoovast. Kui mul avaneb võimalus rääkida Piiblist kas meditsiiniõe, müügimehe või kellegi teisega, kes minu juurest läbi astub, haaran sellest alati kinni, unustamata seejuures muidugi taktitunnet.

Üks suurimaid õnnistusi on see, et minu pere neli põlvkonda teenib ustavalt Jehoovat. Nende seas on pioneere, kes on läinud teenima suurema vajadusega piirkonda, kogudusevanemaid, teenistusabilisi ja Peeteli teenijaid. Muidugi, nagu paljud minu põlvkonnakaaslased, ootasin ka mina, et praeguse süsteemi lõpp saabuks palju varem. Millist suurt kasvu olen ma aga näinud oma seitsmekümneaastase teenistuse vältel! Tunnen suurt rahuldust sellest, et olen saanud osaleda milleski nii suurejoonelises.

Meditsiiniõed, kes mind külastavad, märgivad, et see peab olema küll minu usk, mis mind elus hoiab. Ma olen nendega nõus. Innukus Jehoova teenistuses on parim eluviis. Nagu kuningas Taavet, võin ka mina öelda, et olen heas vanuses ja mul on olnud küllalt aastaid (1. Ajaraamat 29:28).

(Õde Muriel Smith suri 1. aprillil 2002, kui seda artiklit avaldamiseks ette valmistati. Kuu aja pärast oleks ta saanud 102-aastaseks. Õde Smith oli tõeline ustavuse ja vastupidavuse eeskuju).

[Pildid lk 24]

Mina umbes viieaastaselt ja 19-aastaselt, kui kohtusin oma abikaasa Royga

[Pilt lk 26]

Meie auto ja haagissuvila, mida kutsusime „Mispaks”

[Pilt lk 27]

Abikaasa Royga 1971. aastal