Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mida me võime õppida toonekurelt

Mida me võime õppida toonekurelt

Mida me võime õppida toonekurelt

„ISEGI toonekurg taeva all teab oma seatud aega, ... aga minu rahvas ei tunne Jehoova seadust!” (Jeremija 8:7.) Nende sõnadega tegi prohvet Jeremija teatavaks Jehoova kohtuotsuse ärataganenud Juuda rahva üle, kes oli hüljanud oma Jumala Jehoova ja hakanud kummardama võõraid jumalusi (Jeremija 7:18, 31). Miks kasutas Jeremija näidet toonekurest, et anda õppetundi ustavusetutele juutidele?

Iisraellased tundsid toonekurgi, eriti valge-toonekurgi, sest need rändasid läbi Piibli maade. Nende suurte, pikajalgsete, vees kahlavate lindude heebreakeelne nimi on naissoost vorm sõnast „lojaalne, helde”. See nimi on väga kohane, sest erinevalt enamikust lindudest jäävad valge-toonekure emas- ja isaslinnud kokku kogu eluajaks. Pärast soojematel aladel talvitumist pöörduvad toonekured sageli aastast aastasse tagasi samasse pesasse, mida nad on varemgi kasutanud.

Toonekurgede instinktiivne käitumine näitab lojaalsuse väärtuslikkust ka ühel teisel tähelepanuväärsel viisil. Nii isas- kui emaslinnud hauvad mune ja toidavad linnupoegi. Raamat „Our Magnificent Wildlife” selgitab: „Isa-emana on toonekured teineteisele erakordselt truud. Saksamaal lendas üks isaslind vastu kõrgepingeliine ja sai surmava elektrilöögi. Tema kaaslane haudus mune üksinda kolm päeva, mille jooksul ta käis pesast ära toitu toomas vaid üks kord. ... Ühel teisel juhtumil lasti maha emane toonekurg ja pojad kasvatas üles isaslind.”

Et toonekured on instinktiivselt ustavad oma eluaegsele kaaslasele ja hoolitsevad hellalt poegade eest, väärivad nad kindlasti oma nime – lojaalne. Seepärast said nad anda ka hea õppetunni truudusetutele ja sõnakuulmatutele iisraellastele.

Tänapäeval peavad paljud inimesed lojaalsust ja ustavust vanamoodsateks omadusteks, mis on küll imetlusväärsed, kuid ebapraktilised. Abielulahutuste, lähedaste hooletussejätmiste, varguste ja muude petmiste sagenemine näitab, et lojaalsus pole enam au sees. Piibel omistab aga väga suurt väärtust sellisele lojaalsusele, mille ajendiks on armastus ja lahkus. Pühakiri soovitab tungivalt kristlastel „riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse [„lojaalsuse”, UM] sisse” (Efeslastele 4:24). Tõepoolest, uus isiksus aitab meil olla lojaalsed, aga ka toonekurg võib meile lojaalsust õpetada.