Millal Jehoova õnnistab tõsimeelseid pingutusi?

„LASE mind lahti, sest juba koidab!”

„Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!”

„Mis su nimi on?”

„Jaakob!”

„Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!” (1. Moosese 32:27–29.)

Selline huvitav vestlus toimus pärast seda, kui 97-aastane Jaakob oli tähelepanuväärselt tõestanud oma jõudu. Kuigi Piibel ei kujuta Jaakobit jõumehena, heitles ta terve öö ingliga. Mispärast? Jaakobile oli väga tähtis tõotus, mille Jehoova oli andnud tema esiisale – tema pärand.

Aastaid varem oli Jaakobi vend Eesav kaotanud esmasünniõiguse, vahetades selle läätseleeme vastu. Nüüd kuuleb Jaakob, et Eesav on lähenemas 400 mehega. See teeb Jaakobi loomulikult ärevaks ja ta otsib kinnitust Jehoova tõotusele, et tema perekond saavutab teispool Jordani jõge asuval maal õitsengu. Jaakob tegutseb otsustavalt kooskõlas oma palvetega. Ta saadab Eesavile heldekäeliselt kingitusi ning võtab tarvitusele ka kaitseabinõud: jaotab laagri kaheks ning viib naised ja lapsed läbi Jabboki koolme. Suurte jõupingutuste ja silmaveega üritab ta rohkematki ning heitleb kogu öö ingliga, et „anuda endale soosingut” (Hoosea 12:5, UM; 1. Moosese 32:2–33).

Vaadelgem üht varasemat eeskuju, Jaakobi teist naist ja suurimat armastust Raahelit. Ta teab hästi Jehoova tõotust õnnistada Jaakobit. Raaheli õde Lead, Jaakobi esimest naist, on õnnistatud nelja pojaga, samal ajal kui Raahel on viljatu (1. Moosese 29:31–35). Raahel ei lange enesehaletsusse, vaid anub lakkamatult Jehoovat ning tegutseb otsustavalt kooskõlas palvetega. Nagu tema esiema Saara oli toiminud Haagariga, nii toob ka Raahel oma orjatari Billa ja pakub teda Jaakobile  liignaiseks, et „minagi saaksin nõnda temalt järglasi”. * Billa sünnitab Jaakobile kaks poega, Daani ja Naftali. Pärast Naftali sündi kuulutab Raahel, missugust emotsionaalset pingutust see temalt nõudis: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud!” Raahelit õnnistati veelgi, kui ta sünnitab kaks poega, Joosepi ja Benjamini (1. Moosese 30:1–8; 35:24).

Miks õnnistas Jehoova Jaakobi ja Raaheli füüsilisi ning emotsionaalseid pingutusi? Nad hoidsid Jehoova tahet esikohal ja hindasid oma pärandit. Nad palvetasid siiralt, et Jumal õnnistaks nende elu, ning toimisid kooskõlas Jumala tahtega ja oma palvetega.

Ka tänapäeval võivad paljud Jaakobi ja Raaheli sarnaselt tunnistada, et Jehoova õnnistuste saamiseks tuleb palju vaeva näha. Nende pingutustega võivad tihti kaasneda pisarad, julgusekaotus ja frustratsioon. Kristlik ema Elizabeth meenutab, kui suuri pingutusi nõudis talt pärast pikka eemalolekut jälle korrapäraselt kristlikel koosolekutel käima hakkamine. See oli tõesti raske, kuna tal oli viis väikest poega, uskmatu abikaasa ja ta elas lähimast kuningriigisaalist 30 kilomeetri kaugusel. „Korrapärane koosolekutel käimine nõudis suurt enesedistsipliini, kuid ma teadsin, et see tuleb kasuks mulle ja mu poegadele. See aitas neil näha, et see tee on vaeva väärt.” Jehoova õnnistas tema pingutusi. Tema kolm poega on tegevad kristlikus koguduses ja kaks neist on täisajalises teenistuses. Rõõmustades nende vaimse edenemise üle, sõnab Elizabeth: „Nad on vaimses arengus minust ette läinud.” Missugune õnnistus tema tõsimeelsete pingutuste eest!

Tõsimeelsed pingutused, mida Jehoova õnnistab

Kui kõvasti pingutada ja tublisti tööd teha, tasutakse selle eest kindlasti. Mida enam pingutame mingi töö või ülesande nimel, seda enam rahuldust tunneme. Jehoova on meid nõnda valmistanud. „On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast,” kirjutas kuningas Saalomon (Koguja 3:13; 5:17, 18). Et saada Jumala õnnistuse osaliseks, peame siiski olema kindlad, et pingutame õigete asjade nimel. Kas oleks näiteks mõistlik oodata Jehoova õnnistust eluviisile, mis seab vaimsed asjad teisele kohale? Kas pühendunud kristlane võiks oodata Jehoova heakskiitu, kui ta võtaks vastu töö või edutamise, mis tähendaks, et ta peab alatihti puuduma kristlikelt koosolekutelt, mis pakuvad usku ülesehitavat seltsingut ja juhatust? (Heebrealastele 10:23–25.)

Kui terve elu kõvasti rabada ilmaliku karjääri või materiaalse heaolu nimel, ei tähenda see veel, et inimene saab „nautida head”, kui ta teeb seda vaimsete asjade arvel. Jeesus kirjeldas tähendamissõnas külvajast, mis tagajärjed on valesti suunatud pingutustel. Ohakate sekka külvatud seemnete kohta ütles Jeesus, et need tähendavad „seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatuks” (Matteuse 13:22). Paulus hoiatas samuti selle püünise eest ja lisas, et need, kes taotlevad materialistlikku eluviisi, „langevad kiusatusse  ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse”. Mis oleks sellise vaimselt hävitava eluviisi lahendus? Paulus jätkas, et selle eest tuleb põgeneda ning mitte „loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks” (1. Timoteosele 6:9, 11, 17).

Sõltumata meie vanusest või sellest, kui kaua oleme Jehoovat teeninud, võib meile kõigile kasuks tulla, kui jäljendame Jaakobi ja Raaheli tõsimeelseid pingutusi. Taotledes Jumala heakskiitu, ei kaotanud nad kunagi silmist oma pärandit, ükskõik kui heidutav või frustreeriv nende olukord ka polnud. Tänapäeval võivad elusurve ja raskused meid samamoodi araks teha ning masendada, me võime lausa depressiooni langeda. Meil võib tekkida kiusatus võitluses alla anda ja nõnda võime saada järgmiseks Saatana rünnaku ohvriks. Ta võib oma eesmärgi saavutamiseks kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, olgu see siis meelelahutus või puhkus, sport või hobid, karjäär või materiaalne heaolu. Tihti tõotatakse inimesele ihaldusväärseid tulemusi, kuid need saavutatakse harva. Need, keda eksitatakse või meelitatakse järele andma säärastele püüdlustele, leiavad vägagi tihti end lõpuks pettumas. Arendagem muistse Jaakobi ja Raaheli sarnaselt tõsimeelset võitlusvaimu ning võidutsegem Saatana salasepitsuste üle.

Saatana suurim soov on see, et me võitluses alla annaksime, et tunneksime olukorra olevat lootusetu, et tunduks, otsekui pole enam mõtet midagi teha, pole mõtet pingutada. Kui tähtis on seega valvata, et meil ei areneks selline lüüasaanud hoiak, mõtteviis, et „mitte keegi ei armasta mind” või „Jehoova on mind unustanud”. Sellistele mõtetele järeleandmine on ennasthävitav. Kas võiks see kinnitada, et oleme alla andnud ega võitle enam õnnistuse saamise nimel? Pea meeles, et Jehoova õnnistab meie tõsimeelseid pingutusi.

Võitle Jehoova õnnistuse saamise nimel

Meie vaimne heaolu sõltub suurel määral sellest, kuivõrd me mõistame Jehoova teenijatena kaht meie elu puudutavat põhitõde. 1) Meil kõigil on muresid, haigusi ja eluraskusi, ning 2) Jehoova kuuleb nende hüüdeid, kes siiralt paluvad tema käest abi ja õnnistust (2. Moosese 3:7–10; Jakoobuse 4:8, 10; 1. Peetruse 5:8, 9).

Sõltumata olukorra raskusest või sellest, kui piiratuna sa end võid tunda, ära anna alla ’meid nii hõlpsasti takerdavale patule’ – usupuudusele (Heebrealastele 12:1). Võitle edasi, kuni saad õnnistuse osaliseks. Ole kannatlik ning mõtle eakale Jaakobile, kes võitles terve öö õnnistuse saamise nimel. Nii nagu põllumees külvab kevadel seemne ja ootab lõikust, taotle kannatlikult Jehoova õnnistust oma vaimsele tegevusele, kui vähene see ka ei tundu (Jakoobuse 5:7, 8). Pea alati meeles laulukirjutaja sõnu: „Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega!” (Laul 126:5; Galaatlastele 6:9). Seisa kindlalt ja jää võitlejate ridadesse.

[Allmärkus]